Kui kätte jõudis III trimester ja kõht hakkas uusi mõõtmeid võtma, siis jõudis mulle kohale arusaamine, et nüüd on aeg hakata valmistuma sünnituseks. Teoreetiliselt olin kaasa mõelnud vastavates perekooli loengutes, lugenud rasedaraamatutest sünnituse teemalisi teooria peatükke ning internetist uurinud võimalikult erinevaid sünnituslugusid, ent kuni sinnamaani oli esmarasedana sünnitus minu jaoks üks ebareaalselt kaugel olev tegevus. Nüüd olen omadega 9. raseduskuu alguses ja võib juhtuda, et hiljemalt ühe kuu pärast ongi meie beebi sündinud.
Usun, et sünnitus on ettearvamatu, intensiivne ning valmis tuleb olla kõigeks. Siiski saab mingil määral sünnituseks ette valmistuda (hirmudest vabanemine, hingamis-ja lõdvestustehnikad, ämmaemanda valik ja tugiisik, teadmised sünnitusega seotud võimalikest otsustest, muusika ja atmosfäär turvatunde loomiseks). Sellega olengi nüüd viimased 7. ja 8. raseduskuu tegelenud.
FÜÜSILINE ETTEVALMISTUS
Kõigepealt hakkasin 1x nädalas käima 7.raseduskuu algusest rasedatele mõeldud joogatundides, kus keskendutakse eelkõige rasedusvaevuste ärahoidmise harjutustele ning sünnitusaegse hingamise praktiseerimisele. Plaan on jätkata seal käimist kuni sünnituseni.
Alates 4. raseduskuust hakkasin käima Myfitnessi tavatreeningutes 2-3x nädalas, et mu füüsiline vorm ei piiraks mind sünnitusel, näiteks hea väljutusperioodi sünnitusasendina tuntud kükkasend nõuab tugevaid jalalihaseid. Seda enam, et regulaarne trenn aitab aina lisanduvate kilodega kehal kuidagigi toime tulla, et pärast iga sammu kohe ära ei väsiks. Pluss head mõjud beebi tervise arengule jne. Alates 8. raseduskuust ma Myfitnessi trennidesse enam üle 1x nädalas pole jõudnud, sest esiteks on kõht järsku väga suureks läinud ning teiseks on beebi laskunud allapoole (ebamugavustunne jalgevahel). Seetõttu olen käinud eelkõige rasedatele mõeldud “trennides”: rasedate vesivõimlemine, pallivõimlemine ja jooga. Kui veel paar kuud tagasi tundusid need “trennid” üli lahjad, siis lõpurasedana on järsku kõiksugu harjutused väga keeruliseks muutunud.
34.nädalal alustasin lahkliha massaažiga, Weleda perineumi massaaži õliga, vältimaks lahkliha rebendeid. Seda soovitatakse teha ca 1- 1,5kuud enne sünnitust 1-2 x nädalas ca 3-5minutit. Uuringute järgi ca 15%-l esmarasedatest omab selline tegevus toimet: nad “pääsevad” rebenditest. Proovida ju võib.
VAIMNE ETTEVALMISTUS – HÜPNOSÜNNITUSE KURSUS
Miks läksin? I trimestril kuulsin esimest korda hüpnosünnitusest. See tundus huvitav, aga kursuse hind ehmatas esialgu mind natuke ära. II trimestril selle kohta uurides tundus tagasiside kursuse kohta positiivne ja olin juba meelestatud kursusele minema. Loomulikult lugesin enne nii eesti kui ka inglise keelset tagasisidet ja uurisin hüpnosünnituse teadusliku põhja taha (https://evidencebasedbirth.com/hypnosis-for-pain-relief-during-labor/). Üldiselt tundus see minu jaoks väga loogiline, et väga palju on “peas” kinni ja et hirm ja negatiivsed ettekujutused mõjutavad seda, kuidas me valu tajume – ma ju puutun tööalaselt kogu aeg hirmude ja valuga kokku. 🙂
Kui aga jõudsin III trimestrisse ja kogesin öösel ühte tugevat jalakrampi, siis järgmisel päeval otsustasin, et kui tänu sellele kursusele on mu sünnitus on natukenegi lühem ja vähem valusam, siis kursuse maksumus ei ole minu jaoks oluline. Ju see hind on põhjusega selline. Mina lähen.
Minu peamisteks eesmärkideks koolitusele minnes olid:
1) saada võimalikult positiivne sünnituskogemus. Väidetavalt mõjutab sünnituskogemus nii naise psühholoogilist kui emotsionaalset seisundit, rääkimata lapse omast. Siis ma veel ei teadnud, et naise sünnituskogemust mõjutab enim see, kas naine saab sünnitusel, mida TA TAHAB. Aga mina enne kursust ei teadnud, mida ma tahan. Ma olen ju esmasünnitaja, ma ei teadnud mida oodata. Ma arvasin, et sünnitus on nagu üks meditsiiniline protseduur, kus minul väga sõnaõigust pole – ma eksisin. No umbes teadsin, aga nüüd ma TEAN, mida ma tahan ja kui eesmärk on selge, siis teoreetiliselt peaks visioon aitama liikuda eesmärgi suunas.
2) õppida lõõgastuma ja jääda sünnitusel rahulikuks (sünnituslood mitmed tunnid järjest valu käes röökimisest ei tundunud väga ahvatlevad),
3) tunda, et olen sünnituseks ettevalmistamisel andnud endast maksimumi, et midagi hiljem hingele ei jääks: järgmine kord.., oleks ma seda teadnud.., oleks ma nii teinud.. jne.
Mis see hüpnosünnitus on? Hüpnosünnitus tähendab siis põhimõtteliselt seda, et õppides erinevaid lõdvestustehnikaid oled võimeline end ISE sünnituse ajal niivõrd lõdvestama, et keha teeb kogu sünnituseks vajamineva töö ära. Lisaks lõõgastusharjutustele on oluline rõhk hirmude vähendamisel ning eneseusalduse suurendamisel. Samuti õppisime erinevatel sünnituse perioodidel vajaminevaid hingamistehnikaid. Tänu kursusele lugesin põhjalikuma pilguga sünnitusega seotud teaduspõhist teavet (nt ämmaemandate kodulehel olev normaalse sünnituse käsitlemise juhendit) ning mõtlesin rohkem läbi meie sünnituseelistused.
Kuigi paljud hüpnosünnituse videod on kodusünnitustest, siis ei tähenda hüpnosünnitus, et peaks kindlasti sünnitama kodus. Oluline on olla kohas, kus naine tunneb end turvaliselt. Mõni tunneb end kodus turvaliselt ning teine haiglas. Osad riskirasedad ei saagi kodus sünnitada jne.
Millal minna? Kuna teadsin, et väga suur roll lisaks kursusetundides käimisele on kodus lõõgastustehnikate harjutamisel, siis teadsin, et mitu kuud ma neid iga õhtu teha ei viitsi, ent samas liiga hilja peale ei saa ka kursusel käimist jätta. Seetõttu valisin “sobivaks” kursusel käimise ajaks 32-36.rasedusnädala (vastab 8. raseduskuule) ning selgus, et ka teised kursusel olijaid olid enamik just selles raseduse etapis (ametlik soovituslik alustada kursusega 7.raseduskuul).
Madden et al. (2016) Cochrane Review and Meta-Analysis: Leiti, et mida varem hüpnoositreeninguga rase alustas – andes rohkem aega harjutamiseks – seda väiksema tõenäosusega oli sünnitusel vaja kasutada valuvaigisteid.
Tagantjärgi olen väga rahul, et käisime kõigepealt sünnitusmajade perekoolide poolt pakutud loengutes (kirjutasin sellest siin) ning alles seejärel hüpnosünnituse koolitusel, kuna viimasel kõlas rohkem positiivset (nt valu asemel tuleb öelda tuhu) ning on vajalik, et see viimane “kiht” teadmisi oleksid positiivsed ning paneksid enda keha ja oma beebi võimetesse uskuma. Lisaks on lihtsam kaasa mõelda hüpnosünnituse koolituse aruteludes, kui oled kursis, mis põhimõtteid järgitakse sünnitusmajas. Tegu oli eelkõige siiski lõdvestus-ja positiivse mõtlemise kursuse, kui kursusega, mis annaks meditsiinilisi teadmisi – selleks on perekooli loengud.
Mis toimus? Kokku toimus 5 loengut nädalaste vahedega ning iga loeng kestis ca 2,5h. Loengutes vaatasime ilusaid sünnitusvideoid ning arutasime nii kodus kui ka tunnis kuuldu ja nähtu üle. Igas tunnis tegime koos läbi vähemalt ühe lõdvestusharjutuse. Üldiselt olid tunnid pigem sellised “jututoad”, “pehme” jutuga vestluskohad, kus väga intensiivsete faktide ja harjutustega meid ei koormatud.
- Esimene tund oli sissejuhatav, juttu tuli sünnitamise ajaloost, sünnitusest kui loomulikust protsessist, sünnitusmeeskonna valikust.
- Teine tund tuli juttu beebiootuse talletamisest, beebiga suhtlemisest, platsenta uskumustest.
- Kolmas tund oli meie arvates esimene “praktiline tund”. Proovisime erinevaid sünnitusel vajaminevaid hingamistehnikaid ning tugiisikuga tehtavaid lõdvestusharjutusi.
- Neljandas tunnis arutasime sünnitusplaanide üle seejuures rääkides sünnitusega seotud teaduspõhise info leidmise võimalustest ning tugiisikud õppisid tegema sünnitusel sobivat lõdvestavat massaaži.
- Viiendas tunnis tuli põgusalt juttu sellest, mis saab pärast sündi (nn neljas trimester) – imetamine, beebi hooldamine jne ning tugiisiku rollist sünnitusel.
Pärast esimest tundi saime inglise keelse “Hypnobirthing” raamatu ning eesti keelsed kuulamisfailid “Vikerkaare lõdvestus” ning “Positiivsed enesesisendused” (ilusad sünnituse teemalised eneseusaldust suurendavad laused). Pärast iga loengut saime hulgaliselt eesti ja inglise keelseid lisamaterjale ning koduseid ülesandeid. Kodused ülesanded olid loomulikult vabatahtlikud. 🙂 Kodused materjalid olid tõeliselt asjalikud ja kindlasti kogu kursuse üks tipphetki! Kursuse läbiviia Kiia oli samuti suurepärane. Põhiline “töö” jäi siiski koju nagu olingi eelnevalt arvanud.
Minu arvates sobib hüpnosünnitus pigem kontrollifriikidele kui hipidele, kuna igapäevaselt (!) lõdvestustehnikate tegemine nõuab pühendumist. See ei ole nii, et ahh.. ma teen samal ajal midagi muud ja siis kuulan lindistust, ei.. pigem nii, et ma nüüd võtan selle 10-30 minutit ja olen rahulikult, keskendun ja ei tee midagi. Aga, mis siis kui neid harjutusi igapäevaselt ei tee, vaid teha näiteks 1-2x nädalas? No ma usun, et siis lihtsalt see lõdvestumine ei pruugi toimida nii automaatselt, aga eks igaüks teab ennast paremini.
Esimene kord kuulasime neid lindistusfaile Steniga koos, ent rohkem ma teda sünnitamise temaatikaga kiusama ei hakanud ning kuulasin faile üksinda õhtuti kõrvaklappidest. Alguses oli “Vikerkaare lõdvestust” raske kuulata, kuna keskendumine ja täielik lõdvestumine vajas pingutamist, ent pärast nädalat “harjutamist” lõdvestusin aina kiiremini ja kergemini. Olen siiani (8.raseduskuu) lõdvestustehnikaid teinud 6 korda nädalas: iga päev emba kumba või mõlemat lindistust kuulanud. Loodetavasti kui sünnitama hakkan, siis kehal tuleb see lõdvestumine vastavate “aktiveerivate sõnade-lausete” peale meelde.
Mehe perspektiiv? Enamik olid kursusel koos oma meestega. Mitte kõik mehed ei olnud seal käimisest vaimustunud, kuna tunnid olid pikad (ikkagi 2,5h) ning sisaldasid palju arvamuste ja kogemuste avaldamist (peamisteks rääkijateks ikka naised, mehed ju pigem tegutsejad). Kuigi vahepeal tegime pause ja sai süüa maitsvaid snäkke, siis usun ka ise, et antud aega oleks saanud kasutada efektiivsemalt.
Suurim kasu?
- Varasemalt mõtlesin, et mul pole mõtet mingeid sünnieelistusi kirja panna, sest kõik ämmaemandad teevad ju nii kui nii sedasi nagu on kõige õigem hetke teadusinfo kohaselt talitleda (minu ilmselgelt liiga “roosa” nägemus teistest inimestest). Kursuse jooksul hakkasin enda ümber sünnitanud naiste sünnituslugusid kuuldes enese üllatuseks tähele panema, et see polegi nii. Näiteks koostades oma sünnieelistusi arutasime kõikvõimalikud olukorrad põhjalikult läbi, samuti oli informeeritud otsuse valikuteel olles teaduslikku infot ka antud inglise keelses raamatus (nt. ma ei teadnud, et juhitud pressimine lapse väljutamisel pole üldse tõenduspõhiselt õigustatud tegevus – saab lugeda siit). Ehk siis meile meeldis, et kuigi juttu tuli ka alternatiivsetest võimalustest (al mida teha oma platsentaga pärast sünnitust), siis kursuse rõhk oli ikkagi teadusega tõestatul.
- Enne kursust teadvustasin endale, et mul pole õigupoolest aimugi, millega sisustan oma aega, kui peaksid hakkama esimesed tuhud kodus, mis positsioonides ma peaksin või võiksin olla, kui olen sünnitustoas, kuidas oleks parim hingata nii minu keha kui ka beebi suhtes ning mis see lapse väljapressimine veel on. Jah, jooga tundides räägiti, et on vaja hingata, mitte pingesse minna; jah, sünnitustoa seintel olevat joonised, mis sünnituspositsioone võiks võtta ja see pressiperiood – no seal tulevat vist ämmaemanda pressijuhiseid kuulata, millal võib pressida ja millal mitte. Tänapäeval ei ole ju tavapärane näha sünnitusi ja need filmidest olevad kaadrid pole üldse reaalsed. Pärast selle kursuse läbimist TEAN ma täpselt, mida ma mis sünnitusetapis tegema hakkan. Ma tean, kuidas ma hingan sünnituse algusjärgus kodus olles ja kuidas tugevamate tuhude ajal, ma TEAN millele mõelda, mis positsioone võtta, mul on ka kindel visioon sellest, kuidas ma oma lapse välja “hingan” väljutusperioodis. See kindlustunne, et ma TEAN, mida teha, annab mulle sünnituseks tohutult enesekindlust ja tunde, et vajadusel saaksin ma ka üksi kuskil põõsas oma beebi sünnitamisega hakkama. Selline kontrollitunne. Tunne, et saan loota endale ja alles siis vajadusel meditsiini personalile. Varem ma sellesse ei uskunud, sest mul ei olnud nii suurt usku loomuliku sünnituse võimalikkusesse. Veider, sest sünnitamine peaks ju olema naise jaoks üks loomulikumaid tegevusi!
- Kui varem mõtlesin, et eks see sünnitus ole selline: lähed kohale, loodad, et ämmaemand juhendab nagu treener kõrval ning siis teed asja hambad ristis ära, tõenäoliselt epiduraali ja lahklihalõikega, siis tänu sellele kursusele hakkasin sünnitust nägema hoopis teistsuguses valguses kui varem. Hüpnosünnitusel tekkis mul usk loomuliku ja pehme sünnituse võimalikkusesse. Ma ei olnud näinud, et selline rahulik sünnitus on üldse võimalik, kus naine silmnähtavalt ei piinle, mistõttu ei osanud ma varem ka sellist sünnitust tahta või pidada normiks. Olles hüpnosünnitustest inspireeritud, ootan juba õhinal kogu sünnitust. Kõige võluvam kogu hüpnosünnituse juures on minu arvates see rahu, mis valitseb sünnitaja sees ning see, kui rahulikud on sel moel sündinud beebid. Võib-olla see naise rahu ongi tingitud sellest, et naine TEAB, mida ta teeb või kui ka ei TEA, siis ta usaldab oma keha olles täielikult lõdvestunud. Enamik hüpnosünnituse beebidest ei saa arugi, et nad on juba sündinud! Sellised sünnitused on tõesti nii ilusad, pehmed ja loomulikud, et panevad õhinal ootama juba meie beebi sündi. Ma tean, et sünnitus saab olema väga raske, ent kui teised seda suudavad, siis suudan seda ka mina või vähemalt proovin. 🙂
“Kui Sa muudad seda, kuidas Sa sünnitust näed, siis Sinu sünnitus muutub.” – M. Mongan
Sellest, kui tähtis on sünnitusvalu tajumisel uskumused (mõtlemine!) rääkis ühes teadusartiklis (pärit siit): Hollandis on epiduraali kasutajate hulk sünnitusel 22%, USA-s 61%. Naised, kes sünnitasid ilma valuvaigistiteta omasid ühesuguseid uskumusi: sünnitus on loomulik ja normaalne protsess. Nad uskusid oma keha võimesse sünnitada. Nad uskusid, et valuvaigisteid oleks parim vältida kuni nad on tõesti hädavajalikud ja et valu on normaalne, aktsepteeritav ja sellega on võimalik sünnitusel toime tulla. Nad uskusid, et epiduraali tegemine võtab neilt sünnitusprotsessis kontrolli ära ja sünnitusel kontrolli omamine oli nende jaoks väga tähtis.
POSITIIVSED SÜNNITUSE AFIRMATSIOONID
Olen tõeline positiivsete enesesisenduste fänn ning sünnitusteemalised enesesisendused on tõesti imelised! Need aitavad olla positiivne, enesekindel ja julge. Sünnitus on intensiivne ja vajab vaimset ettevalmistust samamoodi nagu mistahes muu füüsiline pingutus. Loomulikult on sünnitus ettearvamatu ja tuleb olla valmis kontroll kaotama, ent positiivsed mõtted on kindlasti abiks. Pannes google otsingusse: birth affirmations – ning ma võin tundideks kaduda. Laused nagu:
Mu keha teab, mida teha. Beebi teab, kuidas sündida. Ma usaldan oma instinkte ja beebit. Usaldan ka enda ümber olevaid inimesi.
Iga tuhu toob beebi mulle lähemale. Üks tuhu korraga. Igale tuhule JAH. Ma SUUDAN selle tuhu läbi hingata. Ma AITAN oma beebil sündida.
Ühe minuti suudan ma teha ükskõik mida. Ma olen vastupidav. Mu julgus on suurem kui hirm.
Ma võtan surve vastu, et tervitada beebit siia maailma.
Mu emakas lõdvestub ja avaneb.
Ma jään terveks, ma olen SUUR ja avatud. Mu keha paraneb.
Mul läheb ülihästi.
Ma kohtun oma beebiga peagi.
Iga hingamine annab mu beebile hapnikku.
Minu ülesandeks on hingata, lõdvestuda ja lasta mu kehal beebi välja hingata.
SÜNNITUSPLAANI KOOSTAMINE
Sünnitusplaan kõlab minu arvates veidralt, kuna sünnitus on ettearvamatu ning midagi plaanida on suhteliselt võimatu. Pigem eelistaksin kasutada sõna sünnieelistused.
Milleks üldse sünnieelistusi koostada? Kuigi tundub, et sünnitusel on ju aega kõik vajalik ämmaemandaga läbi arutada, siis fakt on see, et olles väga keskendunud sünnitusele, ei ole lihtsalt oma soovide selgitamiseks aega ega kohta. Seda enam, et koostades sünnieelistusi aitab see sünnitajal korra oma peas erinevad situatsioonid läbi mõelda, teha vajaliku “uurimistöö” ning vajadusel neid oma individuaalse ämmaemanda ja/või tugiisikuga arutada, et kas ikka ollakse samal lainel. Kuna enamasti on ühes vahetuses tööl mitu ämmaemandat, siis saavad nad vajadusel valida, kes siis vastava sünnieelistustega inimesega paremini kokku võiks sobida – keegi ei taha aidata inimest, kelle põhimõtted ei sobi nende endi omadega. Seetõttu ei tasu oma soovidega päris utoopiliseks ka minna.
Perekooli loengutest on mul kõrvu jäänud, et meie sünnitusmajades tehakse kõik päris ideaali lähedaselt st. nii nagu ämmaemandate juhised ette näevad, aga ega see ju tükki küljest ei võta, kui korra kõik kirja panna. Sellele vaatamata oli mul raske uskuda, et keegi haiglapersonalist on vaimustunud kui saab oma lauale pika nimekirja nõudmistest, mida kõike on vaja teha. Seetõttu nähes visuaalset sünnitusplaani olin otsekohe kindel, et kui mingisugused sünnieelistused meil on, siis just sellisel kujul on lahe neid haiglapersonalil lugeda.
Minu arvates kõige mõtlemapanevam mõte sünnituseelistuste kohta uurides oli see, et kuigi see peaks olema lühike, siis võiks seal olla kirjas ka see, mida MEIE omalt poolt teeme. Kuidas oleme MEIE valmistunud, kus perekooli loengutes käinud, mis hingamistehnikaid õppinud ning kuidas plaanime oma beebiga koostööd teha. Seetõttu sai meie sünnieelistuste plaan selline:
Kuidas tegin meie visuaalsed sünnieelistused? Wordi dokumenti: eelistused kolumnidena, fotod leidsin internetist kasutades otsingusõnu: … clipart black and white.
Miks just sellised sünnieelistused? Lugesin teaduskirjandust ning soovitusi (nt ämmaemandate juhiseid) ning jõudsin just selliste järeldusteni.
Mõned visuaalsete sünnieelistuste näidised:
Selle pika postituse lõppu jõudes usun, et nendest ettevalmistustest on kindlasti sünnitusel abi. Kui palju, eks see selgub sünnitusel. Isegi kui kõik ei lähe nii loomulikult ja pehmelt nagu ideaalis võiks minna, siis vähemalt tean, et andsin endast sünnituseks ettevalmistamisel nii palju kui mina selleks võimeline olen. Hetkel jätkangi treeningute, rasedate jooga ning lõdvestusharjutuste praktiseerimisega, et võimaldada oma kehal teha sünnitamisel beebiga koostööd. Ootan juba nii väga beebiga kohtumist!
EDIT: Sünnitusega seotud postitused leiab siit, nt
- sellest, kuidas mul läks esimene sünnitus sünnitusmajas.
- sellest, kuidas valmistusin teise lapse sünniks.
- sellest, kuidas sünnitasin teise lapse kodus.
Blogist leiab nii minu loomuliku sünnituse konspekti (16lk), imetamise konspekti (5lk), sünnituseks sobiva muusikalisti – need leiab salasõnaga postitusest: vajalikud materjalid. Salasõna saad, kui liitud meili listiga või like-d/jälgid Facebooki lehte ja kirjutad mulle.
