Elu vastsündinu ja väikelapsega: mis on teise lapsega teistmoodi

Olen nüüdseks olnud kolm nädalat kahe lapse ema. Igapäevaselt mõtlen et, mis on meie elus kahe lapsega nüüd teistmoodi? Kas ma olen emana muutunud?

Ettevaatust: tulevad ka kakajutud! Aga mis see elu vastsündinuga muud olegi, kui üks toitmine, kakamine, magamine ja nunnutamine.

Kõigepealt pean tõdema, et pelgasin elu kahe väikelapsega VÄGA. Eelkõige seda, et mul ei jää enam üldse aega Väikemehe jaoks. Tegelikkuses esimesed kaks nädalat ma tõesti ei jõudnud Väikemehega peaaegu üldse tegeleda. Kogu aeg oli temaga Sten. See muutis mind väga kurvaks. Aga nüüdseks oskan ka beebi süles/tissi otsas Väikemehega koos asju teha, nt raamatut lugeda või lauamängu mängida. Enamasti mängib ta ju ikkagi ise. Kuigi kuna beebi magab palju, siis neid hetki koos mängimiseks ikka leiab. 😊

Minule üllatuslikult on meil ka natuke aega teha Steniga koos asju. Arvasin, et esimesed paar kuud ei saa me õhtuti midagi koos teha. Aga tänu sellele, et beebile meeldib kella 20-21 ajal magama minna nagu ka Väikemehele, siis jääb meile ka oma aeg. Väikemees on endiselt tubli magaja. Loeme paar raamatut, võtab oma tekid ja läheb magama. Sedasi nii lõuna- kui ka ööune ajal. Kuigi pean tunnistama, et suurest väsimusest lähen ka enamasti varem, juba 23 ajal, magama.

Jama on aga see, et kuna vastsündinu une hulk öösiti on vaid 8-9h, siis mida aeg edasi, seda kauem tahab beebi kella 4-5 ajal üleval passida. Ehk siis eks me peame lähiajal ikkagi ööune tal hilisemaks nihutama, sest eilne 2h vahemikus 4-6 üleval olemine polnud üldse meeldiv.

Üritan seekord rohkem mõelda beebi seisukohast. Käitudagi beebiga nii nagu ma soovin, et minuga käitutaks. Ma ei suudaks ise päevad läbi mähkmega olla, ma ei tahaks end täis kakada, ma ei tahaks, et minuga ei suhelda nagu mõtleva inimesega, ma ei tahaks olla kogu aeg pikali asendis, ma ei tahaks, et iga mu soovi korral pakutaks mulle süüa. Sooviksin olla mõistetud selles uues ja võõras kohas.

Kahe lapsega on teistmoodi olnud siiani kindlasti see, et kõik on palju kaootilisem, näiteks ei märgi ma igapäevaselt üles beebi imetamisi, uinakute pikkuseid, ärkveloleku aegasid ega ka seda kummast rinnast parasjagu toitsin. Kõik käib tunde järgi. Aga kuna Väikemehel lasin beebina ise neid une asju reguleerida, siis tean, et ega see head ei too ja pean ikkagi natuke ise ka suunama (nt öö ja päeva segaduse likvideerimine, kindel ööunne mineku ja hommikuse ärkamise aeg, iseseisva uinumise proovimine jne).

Enim tunnengi, et olen emana muutunud. Kui ma teeksin uue beebiga kõik samamoodi nagu Väikemehega, siis mul tõesti poleks üldse aega ja oleksin meeletus väsimuses. Aga õnneks olen vahepeal targemaks saanud beebi vajaduste vallas ja need teadmised annavad mulle võimaluse märgata, mida beebi tegelikult tahab.

Kui Väikemehega kuulasin sünnitusmajast antud soovitust beebit muudkui toitmiseks äratada ja kindlasti pakkuda mõlemat rinda, siis seekord otsustasin lähtuda toitmisel beebi soovidest. Ei mingit beebi toitmiseks äratamist esimesel kahel elupäeval ning ka hiljem pole seda vaja läinud. Selle julguse andis mulle see, et lähtusin sellest, mis tundub loomulik, beebi kaalus 4kg olles tõeline pontsik ja kindlast veendumusest, et mul on oma beebi jaoks piisavalt piima, sööb ta nagu sööb. Ja ta meil nii kõva häälega, et kindlasti pole võimalik teda nälga jätta.

Esimesed kaks ööpäeva beebi magas. Vahepeal sõi 5-7 minutit ühest rinnast, uinus ja ärkas uuesti söömiseks alles 2,5-4h pärast. Nagu olingi arvanud, siis see oli beebile piisav ja kaalu kaotas ta minimaalselt (5% kolmandaks elupäevaks). Samuti ei tekkinud mul piimapaisu ning nibud ei saanud ka suurest imetamisest šokki. Selline mõnus algus kõigile osapooltele. 👍🏻

Kiire söömine ühe rinna kaupa ühel söögikorral on lisaks sellele, et beebi peaaegu üldse ei oksenda ka imeline ajavõit! On suur vahe, kas toita beebit 4h ööpäevas või 1h. Siiski pärast esimest kasvuspurti on imetamise ajad natuke pikenenud, ent ei midagi sellist, et peaksin päevad läbi ainult imetama. Ja need, kes ütlevad, et beebit pole võimalik üle toita.. minu beebit on küll. Kohe kui ta liiga palju sööb, siis krooksu tehes tuleb ka toitu üles. Kui ma annaksin talle iga suuga otsimise liigutuse peale süüa, siis ta päevad läbi ainult oksendaks. 🤦🏼‍♀️

Imetamine on seega taas kord sujunud. Korra ühel õhtul beebi võttis nibust valesti kinni ja siis oli küll nibu valus, aga kreemi peale ja hommikuks oli asi korras. Söön ja eelkõige joon nagu hobune, aga muidu on elu imetades lihtne. Ei kujuta ettegi, kui peaks pudelite ja pumpamisega möllama. Juba mõte sellest tundub super väsitav. 🤦🏼‍♀️ Lutti oleme ka paar korda proovinud, aga ega see luti mõte tegelikult mulle ei meeldi, sest ega see iseseisvat uinumist ei soodusta.

Väikemehega olin kindel, et kui ta peab 3h olema ilma toiduta, siis ta sureb ära. Nagu minuti pealt. Eriti kui ta peaks veel nutma hakkama, sest beebi nutt tähendab ju raudselt surma. Aga seekord on teistmoodi. Olen aru saanud, et nutt on beebi viis suhelda. Seda enam, et uuel beebil kulub maksimaalselt 2 sekundit, et röökida nagu keegi lõikaks teda. Tal see 0-lt 100-ni minek ikka hästi kiire. Ta ongi kas hästi pahane või ülimalt rahulik.

Kui keegi küsib, millal ma beebile viimati süüa andsin, siis aus vastus on enamasti see, et ma ei mäleta. 🤷‍♀️ Ju see mingisugune 2-4h tagasi oli. Eks ta annab märku, kui kõht on tühi. Arvestades kui vali hääl tal on, siis nälga ta kindlasti ei sure. Seega siiani on olnud selline.. vabakava muretu kulgemine.

EDIT: selleks hetkeks oli beebi juurde võtnud juba ca 1,3kg

Olen ka palju mugavam, mistõttu uus beebi magab mul öösiti enamasti kaisus. Erinevalt Väikemehest ei liiguta ta magades üldse, ei kuumene ja magab nii vaikselt, mis on minu kui mitte kaisu inimese jaoks väga tähtis. Lõpuks ometi üks minu moodi liikumatu ja vaikne magaja! 😁 Uskumatu, aga alguses piisaski lihtsalt sellest, et võtsin ta endale kaissu, ütlesin, et nüüd magame ja inimene jäigi magama. Ei mingit tissi otsas rippumist. Kahjuks seda vaid esimesed kaks nädalat. Nüüd hakkab juba “huvitavamaks” minema. Tõenäoliselt ei kesta see kaisus magamine pikalt, aga hetkel see meid aitab.

Ma ei tea, kas tänu harvem toitmisele ja/või kaisus magamisele, aga see beebi öösiti tõesti magab (kui välja arvata see eilne varahommikune “pidu”). Sööbki öösiti iga 3-4h tagant. Väikemees magas sedasi alles 6nda elukuu paiku. Aga siin on kindlasti suureks abiks olnud ka öösel beebi kuulamine, kui ta annab oma hädavajadusest märku. Rasedana mõtlesin, et ma never ei viitsi hakata beebit öösiti pissitama, aga see on mu öist elu ikka oluliselt kergendanud. Näiteks üks öö muudkui siples ja küünistas mind (miks ma küll päeval ta küüsi ära ei lõiganud?!) ning ma ei saanud aru, mida ta ometi tahab. Süüa oli ta ka alles saanud. Pakkusin siis talle poti võimalust ja inimene tegi suure kaka. Nii kui kaka tehtud, siis oli rahu ise ja juba potil olles jäi magama. ☺️ Seega selle asemel, et 20-60 minutit pikali olles hädisedes kakada oli püstises jalad krõnksus olles max 10 sekundiga asi korralikult tehtud. Ja seda juhtub väga sageli!

Sünnist hädamärkide jälgimine on päästnud beebit ka gaasimuredest. Oi, kui jube see Väikemehega oli! Kogu aeg üks ähkiv puhkiv hädas beebi, kes ise ei saa magada ega lase ka teistel magada. Gaaside vaba beebiga on ikka elu väga lihtne. Okei, kaks ööd on tal gaasid olnud, aga siis oli põhjuseks see, et ta polnud kaua kakanud. Nii kui häda saab tehtud, siis gaasid kaovad ja uni sujub. Oleks ma seda Väikemehega teadnud, et gaase tekitab beebi vajadus kakada, siis ma oleksin saanud ikka palju rohkem magada ning seejuures ka oma beebit paremini mõistnud.

Üldse on tegelikult olnud päris kerge, sest seda aega, kui olengi olnud üksinda kahe ärkvel lapsega on siiani olnud kokku kolm tundi. Sten on ka ju nüüd minuga teadmata ajaks kodune ning tema hoolitseb endiselt kodu asjade eest, mängib palju Väikemehega seega jah.. kahe lapsega elu pole minu seisukohast väga keeruliseks osutunud. Siiski kodust välja korraga kahe lapsega ma veel minna ei julge. Väikemehega julgesin minna alles siis, kui ta oli 3-kuune. 😂 Äkki nüüd julgen juba varem minna.

Raskused on tõenäoliselt une teemadel veel ees. Nii öelda mesinädalate periood une vallas hakkab läbi saama, beebi uinub aina raskemini ja kõik arenguhüpped veel tulevad. Ühesõnaga pean vaikselt lülituma niisama beebiga kulgemise režiimilt vaikselt ümber organiseeritumale režiimile. Olengi hetkel tänulik selle eest, kui armsad terved kaks poissi ja imeline mees mul kodus on. Naudin seda perioodi, kui teeme kõike koos ja kogun energiat ja teadmisi ajaks, kui läheb raskemaks.

Kokkuvõttes on seega meie elu kahe lapsega tehtav. Üks päev korraga, aga saab hakkama.