Kui kuulsin, et on võimalik käia sünnitusmajade juures tegutsevates perekoolides, siis tundus see koht, kus tahan kindlasti minna. Üldjuhul oligi minule lähedaste naiste reageering kas “jah, käisin ja oli väga vajalik” või “mõttetu, mina sinna ei läinud ja polnud vaja ka.”
Kuigi soovituslik on hakata käima loengutes 20.rasedusnädalast, siis mina otsustasin, et ma küll nii kaua oodata ei suuda ja ma pigem jagan loengud raseduse ajale ära, alustades loengutes käimist ca 15.rasedusnädalast. Seda enam, et loengute toimumise ajad on üpris hektilised, üks kuu on ja siis pole. Kui just tõesti raseduspuhkusele juba mitu kuud enne sünnitustähtaega ei lähe, siis on ajaliselt ka sobivaid loengute kellaaegu töö kõrvalt raske tabada.
Siiani olen väga rahul otsusega hakata juba võimalikult vara loengutes käima, sest 1) olen korralikult konspekteerinud, et hiljem oleks hea lugeda; nii kui nii jääb kuulates kohutavalt vähe meelde ning 2) kõval toolil 1,5h istumine muutub iga korraga raseduse edenedes aina raskemaks. Küll hakkab sabakont valutama ja siis jääb selg kangeks.
Tallinnas on kaks suurt perekooli: Pelgulinna sünnitusmaja (LTK) ja Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) oma. Käisime mehega nii ühes kui ka teises kohas, ent mehe soovil peamiselt ITK-s. Nimelt on Pelgulinna loengusaal väiksem ja seal on vähem õhku, aga eks see ole maitse asi. Olen märganud, et Pelgulinna loengutes küsitakse rohkem küsimusi, sest atmosfäär on intiimsem.
Kohati panevad need küsimused ka kulmu kergitama, sest tundub, et inimesed pole vist beebisid kunagi näinud või ei saa situatsioonist aru, kuhu nad sattunud on. Eriti üllatavad oma küsimustega naistega kaasas olevad mehed. No näiteks, küsimus, MILLAL OMETI võib naine jälle mehega koos veini jooma hakata või kas vastsündinu peaks kärus olema istudes või selili (valimaks milline käru osta) või kas haiglasse on vaja kaasa võtta lutipudel ja lutt.
Käisime sellistes loengutes:
- ITK: vastsündinu hooldus
- LTK: sünnitus
- LTK: sünnitusjärgne periood
- ITK: eriolukorrad sünnitusel
- ITK: sünnitusvalude leevendamise võimalused
- ITK: imetamine
- ITK: aktiivsünnitus: sünnitusplaani koostamine
Tagantjärgi mõeldes on minu jaoks kõik loengud huvitavad olnud ja olen igast loengust saanud midagi uut teada. Steni arvates mitte, tema oli enda sõnul lihtsalt toeks mulle, küll tundus mulle, et talle meeldis vastsündinu hoolduse loeng. Mulle on meeldinud loengutes see, et iga teemat on vägagi põhjalikult käsitletud, mida ise uurides oleks raske teha, sest 1) netis on palju infot, millest väga suur hulk on kahtlase väärtusega (vananenud, lihtsustatud), ja 2) põhjalik iseseisev analüüs võtab kaua aega.
Lisaks olen loengupidajate näol ka näinud, kui erinevad inimesed on ämmaemandad ja kuidas mõni on kohe sümpaatne ja teisega tekib tunne, et vot.. ma temaga koos sünnitada küll ei tahaks. Samas võib-olla kellegi teise jaoks on ta unistuste ämmaemand, sest ühele meeldib raskes olukorras, kui temaga ollakse leebe ja teisele rangus. Ei ole olemas kõigile meeldivat inimest. Igaühele oma ning mõnel sünnitajal on ka ükskõik, kes talle parasjagu satub. Kuna sünnitus on minu hetke arusaamiste järgi väga psühholoogiline ja esmasünnitajana tõenäoliselt ka üpris pikk protsess (tõenäoliselt näeb mitut tööl olevat ämmaemandat), siis mina leian, et oleks hea, kui mingisugune inimlik häiriv tegur ei lisanduks niigi pingelisele situatsioonile. Seetõttu olen jõudnud veendumusele, et võtan kindlasti individuaalse ämmaemanda.
Sünnitusplaani koostamise loeng on siiani olnud ainuke loeng, mille kohta ma midagi kohapeal kirja ei pannud, kuna seal kõik istusid ringis ning loengupidajal puudusid slaidid, millest juhinduda. Võib-olla ei teinud ma seal märkmeid ka seetõttu, et sealne jutt väga kordas seda, mida olin kuulnud varasemates loengutes. Panen enda jaoks huvitavad või uudsed mõtted siia kirja, et meelest ei läheks:
- Naised pole sünnituseks sageli valmis ei füüsiliselt ega vaimselt. Käiakse viimase hetkeni tööl, mõeldakse, et ahh.. lähen sünnitusmajja ja teen selle ära, aga tegelikult vaja vaimselt ja füüsiliselt ennast ette valmistada. Kunagi olid kodusünnitused tavalised, inimesed teadsid milleks valmis olla, kuna olid kodus näinud, kuidas õde-vend sünnib. Tänapäeval sünnitus haiglapõhine, mõeldakse, et ahh.. küll arst aitab. Tegelikult enamiku töö tuleb ikka ise teha.
- Väga suur roll on vaimsel ettevalmistusel. Ei tohi karta, peab olema valmis valuks. Mõtlema sellele, et iga valu viib ühe sammu lapsele lähemale. Valmis selleks, et kõik kestab kaua, näiteks mind üllatas, et pressiperiood võib kesta ca 4h. Ei ole nii, et täisavatus ja siis laps hüppab paari minutiga välja nagu filmis. Muidugi nii võib minna, aga peab olema kõigeks valmis. Soovitas aeglaselt pressida, et see lapsele parem. Kui laps tuleb liiga ruttu, siis võib-olla, et lapsel hingamisega esialgu raskused. Tuleb kõigeks valmis olla.
- Ei tohi ennast süüdistada, võrrelda teiste sünnitajatega, iga sünd on eripärane. Ämmaemand rääkis situatsioonist, kus ema valutab ca 12h ja siis lõpuks ikkagi selgub, et vaja erakorralist keisrit. Et selline situatsioon tekitab sageli emale halva tunde nagu kogu see valutamine oli ilmaasjata ja et emal ebaõnnestus sünnitamine Aga ämmaemand selgitas, et tuleb nii mõelda, et tegelikult kogu see sünnitusprotsess on lapsele väga vajalik kogemus, isegi kui lõpp ei lähe päris nii kui planeeritud. See on imehea, et tänu meditsiinile suudame eluohtlikes situatsioonides kiirelt tegutseda, päästa ema ja lapse elu.
- Vanni ei tasu liiga vara minna. Vanni mineku ja üldse vee lõõgastava toime kohta rääkis seda, et ta soovitab seda “valuvaigistit” hoida selleks ajaks, kui avatus juba ca 7cm, sest siis sageli naised valu tõttu piiri peal, soovivad koju minna ja mitte üldse sünnitada, tekivad ebaratsionaalsed mõtted. Vesi on valu leevendaja, aga võib ka sünnitust aeglustada. Ämmaemand ei soovita sünnitust aeglustada sünnituse algusjärgus, nt kui avatus alles 3cm, siis just vaja, et asi liiguks edasi. Kui see veega valutustamine juba varasemalt tehtud, siis hilisemas staadiumis vaja juba tugevamaid valuvaigisteid, nt epiduraali jne.
- Tuleb harjutada. Füüsilise ettevalmistuse kohta soovitas harjutada eelnevalt, nt rasedate joogas käies, õiget hingamist. Ei ole nii, et tuled sünnitustuppa ja kohe oskad õigesti hingata. Hea kui kaaslane tuletab hingamist meelde, kuna endal võib sellel hetkel pea tühi olla. Õigel hingamisel on sünnitades valu vähendav toime, kuna see annab emakalihasele hapnikku ja seega ei jää lihas nii valusaks (emakas ju kogu aeg kontraheerub sünnituse ajal). Soovitas nn tantsida, puusi liigutada avanemisperioodis, et lapse pea saaks kergemini vaagnasse laskuda.
- Soovitas võtta asju kaasa, mis muudaksid sünnitustoa hubaseks, kuna sünnitus niivõrd psühholoogiline, nt endale meeldiva muusika.
- Alati võib mehe välja saata, pressiperioodis venelannad teevad seda sageli, eestlannad harvem, see tihti aitab naisel lõõgastuda, kui nt mures olnud mehe pärast.
- Sünnitusplaani koostades kui ka üleüldiselt, mis loengust kõlama jäi, oli minu arvates see, et ei tohi liiga jäik olla nii kehaliselt kui ka vaimselt. Ei tohi valu tagasi hoida ja pinges olla, ei tohi olla fikseeritud oma ideedes, nt mina kindlasti keisrit ei tee. Tuleb olla go-with-the-flow, sest siis on sünnitus kergem. Peamine on ikkagi tulemus: terve ema ja beebi.
Raseduse ca 8.ndal kuul on plaanis veel minna ka tugiisiku loengusse, et Sten õpiks sünnitusel abiks olema, mis ei tähenda, et ta ühel sünnituse hetkel ikkagi ukse taha saadan. Senise kooselu jooksul, kui olen haigestunud või kuidagi paha on olnud olla, siis olen alati pigem tahtnud Steni eemale saata ja nn ise hakkama saada, aga eks paistab, kas sünnitusel nii läheb. Võib-olla on sünnitus täpselt see hetk, kus tahaksin temale toetuda või tema abi. Võib-olla saab ta sealt teada midagi, mis muudab ta sünnitusel hädavajalikuks. Ühesõnaga sinna veel läheme. 🙂
Ja muidugi on plaan minna sünnituspuhkusele jäädes ehk siis see sama 8. raseduskuu ka mingisugustesse raseda hingamise ja/või jooga tundidesse. Neid kõik käinud ja näinud väga kiidavad.
EDIT: kuna läbisime mehega hüpnosünnituse kursuse, kus juba tuli juttu tugiisiku rollist, siis eraldi perekooli tugiisiku loengusse me ei läinudki.
Hüpnosünnituse kursusest kirjutasin siin. Sünnitusega seotud postitused, sh sünnituslugu sünnitusmajas ja teine sünnitus kodus leiab siit.
Ühesõnaga siiani on suurem teadmiste saamine tehtud ning nüüdsest saan vaikselt tegeleda praktiliste beebiküsimustega, nt mis värvi beebi tuba värvida või mida beebile meie kliimas selga panna.
