Kaheteistkümnes elukuu meie beebi perspektiivist

Selle kuuga on emme sõnul minust laps sirgunud: tatti puristavast totust beebist on saanud asjalik väike inimene. Oskan juba nii palju!

Näiteks oskan lehvitada, plaksutada, teen emmele ja oma lemmikraamatute tegelastele musi ning kui emme kiidab süües, kui maitsev toit mul on, siis pakun ka talle. Samuti näitan käega endale huvipakkuva suunas, ütlen enda keeles vastava juhise ja ootan selle kohta ka vanematelt vastust. Olen hästi jutukaks muutunudEnamasti jutustan aga teistele arusaamatult endale omaselt väga kõva häälega. Mida kauem seltskonnas olen, seda kõvemaks mu hääl muutub. Isegi mänguväljakul teised lapsed vaatavad, et kes see kõva häälega joriseja seal küll on. Mängides kordan muudkui “ähhhh”, “õõ”,  “ööh” ja “ehh”. Oskan öelda ka jäi-jäi ja jai-jai. Arusaadavatest sõnadest ütlen emme kohta “emm” ja öökulli kohta “öö”. Ja viimane pole mingi juhuslik häälitsus, olen seda öelnud korduvalt väga erinevates situatsioonides öökulli nähes. Oma sünnipäeva hommikul hakkasin ütlema näljasena ka “mäm-mäm”.

Füüsilistest oskustest tasub märkida mu sammumisi. Vahepeal oli kuu aega periood, kus pärast oma esimesi toeta õnnelikke samme, huvi käimise vastu jahtus täielikult. Iga kord, kui emme või issi võttis mu käest kinni, et teeksin paar sammu, lasin end kukkuva nartsuna põrandale ja pahandasin nendega. Ei tahtnud kohe üldse enam sammuda. Nüüd võib vist öelda, et huvi on taastunud ja ma sammun kaks-kolm sammu ilma toeta. Olen ka teinud oma esimesed kõndimised st 5-6 sammu ilma abita. Toe najal liigun kiirelt juba viimased paar kuud. Kiireks edasi liikumiseks eelistan siiski käputamist. Oma aastasel sünnipäeval hakkasin aina rohkem käima. Tänase seisuga sammun juba päris sageli.

Seltskonnas olen julge. Kui oli vaja laulda tädile sünnipäevalaulu, siis ümisesin-jorisesin täie tõsidusega kõva häälega teistega kaasa. Üldse muusika ja helid päästavad mu lauluhääle kiirelt valla. Minu julgus väljendub ka selles, et mänguväljakul teisi lapsi nähes sööstan käputades teiste laste suunas samal ajal lajalt naeratades ning füüsilist kontakti otsides. Mis võiks olla mõnusam, kui külg-külje kõrval mängimine?!

597311BB-8931-4BA3-95E6-4D8AE4FDEBDE
Oluline pole mängida mitte koos vaid üksteise kõrval 😉

Suuremaid lapsi see ehmatab. Eriti meeldivad mulle suuremad tüdrukud. Ei ma pole hullumeelne. Olen lihtsalt väga seltskondlik laps. Veel meeldib mulle tädidele naeratada ja siis kui nad vastu naeratavad, siis peitu pugeda ja siis jälle piiluda, kas nad ikka vaatavad mind ja kui vaatavad, siis uuesti peitu pugeda. See on hirmnaljakas mäng. Aga kõige rohkem ajab mind naerma, kui emme või issi mind kolli häält tehes ja zombi moodi liikudes hirmutavad. Ka ehmatamine ajab mind naerma. Veider, eksole.

Tegevustest meeldisid mulle sellel kuul:

-veega mängida. Kuna olen igapäevaselt suure osa ajast kraani all veega plätserdamas ja kõiksugu kallamismänge tegemas, oli igati kohane valida mu esimese sünnipäeva teemaks veealune maailm.

-liivaga mängida. Liivakastis kui ka rannas tegevust juba jätkub.

– panna kaarte ja münte peenikese piluga karpi. Samuti sain hakkama pop-up mänguasjade panekuga oma kohale-miski, mis veel eelmisel kuul tundus võimatu missioonina.

7961A084-F8CD-4033-B8BB-DEB2BCCB4689.jpeg
Peenmotoorika skilli lihvimine

– häält tegevad raamatud on endiselt lemmikud. Selle kuu lemmikuteks olid uued rootsi keelsed häält tegevad-katsumisega ja pehmete klappidega raamatud. Aga huvi pakuvad lisaks enda raamatutele tegelikult kõik kättesaadaval kõrgusel olevad ajakirjad, ajalehed, pildialbumid ja  vanemate raamatud, mida omaette ettevaatlikult lehitsen. Kui kostub vaikus, siis on teada, et vaatan kuskil kodus raamatuid.

– autodega ringi sõita. Nii kodus, vanaema juures kui ka sünnipäevadel leidsin autod, millega ringi sõita. Huvi pakkusid eelkõige auto rattad ja nende pöörlemine.

4290540A-BAD4-40D3-8A50-B563ADB31F24.jpeg
Suuremal poisil oli ka auto käes.

– loomakujukestega mängimine. Erilised lemmikud on ringi kappavad loomad nagu hobune ja sebra. Ma teen nendega mängides liigutust, mis meenutab kappamist. Samuti pakuvad huvi karu, hunt ja koer.

25FC22EC-4DA9-4A9D-89F3-631152AE9787.jpeg
Ilmselgelt teeb sebra mingisugust häält samal ajal kui ta kappab.

– imiteerin vanemate tegevusi. Näiteks tolmuimejaga edasi- tagasi lükkamine ja sinna juurde jorisemine, lapiga söögitooli puhastamine.

– liumäest alla lasta. Kas issiga koos või üksinda. Oskan mänguväljaku liumäe trepist ise üles minna. Lihtsalt nägin treppi ja kohe oskasin üles minna nagu oleksin seda terve elu harjutanud. Ja kiiresti, mitte vanainimese kombel koperdades.

Paar päeva enne oma esimest sünnipäeva tegin oma esimesed joonistamised pliiatsitega paberile. Veel paar päeva varem ei osanud ma pliiatsitega midagi teha, aga siis järsku kohe teadsin, kuidas peab pliiatsit hoidma, et sealt värv paberile saada.  Sünnipäeva hommikul joonistasin juba oma esimesed seina-ja põrandamaalingud. Näpuvärvidega värvimist proovisin, ent emmele tundus, et selleks on veel natuke liiga vara.

A614833F-6559-444C-8EB5-15BA36866C2D.jpeg
Ei mu käed pole verised. See on näpuvärv.

Sellel kuul kadus imeväel ära mu nohu. Päeva pealt tõmbus nina kuivaks pärast poolt aastat kogu aeg tatise ninaga olemist. Siiski on jäänud suuhingamine, mistõttu olen meeeletu ilastaja. Kui ma just kogu aeg alasti ei ole, siis kulub mul päevas minimaalselt 5 erinevat särki. Miks ma ilasalle ei kanna? Sest need ei meeldi mulle. Imekombel 3 päeva enne oma sünnipäeva üleöö kadus mul ilastamine ära! Nagu keegi oleks tatikraani kinni keeranud. Magic!

Mu vanemad jõudsid mind mu nohu uurimiseks viia ka kõrva-nina-kurgu arsti juurde, kes kontrollis mu adenoide, et äkki nende tõttu hingan suu kaudu. Ma ei teagi, mis oli jubedam, kas nina seesmine tuimestamine tuimestuslahusega või rhinoskoopia ise (ca 5cm sügavusele ninna aetakse pulk ja vaadatakse), aga selgus, et minuga on kõik ideaalses korras. Ju ikka tegu oli mingisuguse keskkonnast tingitud lokaalse allergiaga. Ühesõnaga praegu on hästi.

Potil käimisega on nii, et kodus olles jõuab kaka enamasti potti. Väga harva, kui kaka tuleb püksi või põrandale. Kodust väljas on asi keerulisem, sest nii mõnigi kord ei ole olnud sobivat kohta kakamiseks või selleks ajaks, kui emme minuga kakale jõuab, on mul see juba ammu ununenud. Ükskord isegi läksin emmele ütlema, et soovin kakale. Sikutasin emmet jalast veidra olekuga, mida emme kohe mõistis ja potile viis, kus ma ka oma nr 2 häda tegin. Tegu on pretsedenditu juhtumiga. Aga oli ka eellugu. Nimelt istusin ja mängisin, kui järsku natuke edasi liikudes märkasin pruuni asja. Võtsin selle kätte, määrisin osa seina peale ja siis meenus mulle, et ooottt… selle pruuni värgiga oli mingi teema, et see peaks potti jõudma.. vist. Lähen küsin emalt järele. Teinekord tuli mul mõte seda maitsta. Ütleme nii, et rohkem mul seda soovi pole tekkinud isegi kui võimalus on olemas olnud. Õppetund (loodetavasti) kogu eluks.

Pissimistega on kuidas kunagi. Mõni päev õnnestub väga hästi, teine päev mitte eriti. Parima õnnestumisprotsendiga on pissimine pärast ärkamist. Enamasti olengi kodus palja taguotsaga, mistõttu on minu selle kuu albumisse minevad pildid sageli poolalasti. Aga pahandada ei saa ma nende kaka- või pissijuhtumiste pärast kunagi. Ikka juhtub. Me kõik ju alles harjutame.

Olen endiselt rinnapiima lapsOlen hakanud päris selgelt märku andma, et sooviksin tissi. Kui kõht on tühi, siis on emme pluusi sikutamine esimene koht, kust lähen toitu otsima. Tissisõltuvus viis selleni, et vahepeal sain rinda 6-8 korda päevas (enne ja pärast magamisi), mida on ilmselgelt minu ea kohta päris palju. Rutiinis olles lihtsalt nii kujuneb. Aga lepin, kui tissi asemel antakse mulle midagi muud süüa. Peaasi, et süüa saaksin. 

Pärast issi kurjasid tissisõltuvuse pilke ja emme tunnet, et tahan süüa rohkem, kui tal on pakkuda, siis vähendas emme minu rinnapiimaga toitmist nii öösel kui ka päeval. Päeval sain lihtsalt rinnapiima asemel püreesid. Üleöö tekkis mul meeletu nälg. Kui varem sõin päeva peale lisaks tavatoidule ca 2,5 püreed, siis järsku hakkasin sööma 4-5 püreed päevas. Sõin/söön isukalt ja valimatult. Siis hakkas ka mu kaalunumber järsku tõusma, mis oli siin viimased kuud seisma jäänud. Hetkel kaalun 8830g (+390g) ja olen 74cm (+2cm) pikk.

0CFBD536-4012-46D7-A640-534868EC27A4
Herne-ja maasikapiknik issiga

Emme sõnul ma öist toitmist enam ei vaja. Võttis ta eesmärgiks, et aastaseks saades ei mingit öist toitmist enam. Esimestel öödel nutsin ca kella 4 ajal (olles juba ca 8-9h maganud), sest olin harjunud siis sööma, ent pärast kolme ööd magasin juba rahulikult. Tänaseks saan rinnapiima veel ca 2-3 korda päevas (hommikul ärgates, enne ööund ja millalgi mõnikord ka päeval). Viimased paar ööd olen hommikul kella 6 ajal süüa tahtnud ning seejärel 2h edasi maganud ehk siis täiesti öiste toitmiste vaba ma veel ei ole. Päris imetamise lõpetamiseks pole me veel emmega valmis.

Mõnus on see, et nii mina kui ka emme saame süüa kõike, mida aga soovime. Ei mingeid gaasivalusid enam! Ainult magusaid piimatooteid (jogurtid, kohupiim), šokolaadi, moose ega mett ei ole ma saanud. Minu lemmiktoidud on kalasupp, pelmeenid, munapudru, kõiksugu (issi sõnul väikesed haisvad) kalad ja pannkoogid. Peedikotlett, maasikas ja kõiksugu maitsestatud toidud on ka täitsa ok. Ma ei söö juurvilju. Mulle väga meeldib süüa kodust väljas.

Unedega on meil päris hästi. Magan ööund endiselt oma toas oma voodis. Ise uinun ca 5 minutiga. Vanemad jälgivad, et viimase uinaku ja ööune vahel oleks üle 3,5h. Öösel magan ca 10,5-11,5h. Päeval magan 2-3h, mis jaotub kahe uinaku peale. Sõltuvalt sellest, mis kell hommikuti ärkan, siis mõnikord teen ka päeval vaid ühe une. Ärkvel olen ideaalis pärast hommikust ärkamist 3h15min ja pärast lõunaunesid 3h45min. Enamasti annan siis märku, et soovin magama jääda pannes sõrme suhu ja/või pannes tuduteki endale põse vastu. Olen veel pigem kahe uinaku kui ühe uinaku mees. Ühe uinakuga väsin õhtul väga ära.

Sellel kuul oli meil palju õues olemist, sest ilmad on olnud väga ilusad ja soojad. Kui mulle miski väga meeldib, siis ma ümisen heakskiitvalt. Mulle meeldis mängida  Miiamilla lastemuuseumis – seal oli väga palju huvitavat!

Pärnus meeldis mulle kõige rohkem veekeskuses issiga koos torudest lasta – kodune selle teemaline lasteraamat on üks mu lemmikutest! Veel meeldis Pärnu rannas vees sulistada ja rannas issi liivalossi augus mängida. Pärnus käimisest kirjutas emme siin.

Rootsis meeldis mulle meie hotelli katusel olevas basseinis ujuda, lõbustuspargis erinevatel atraktsioonidel käia (emme kirjutas reisist siin), ka Junibacheni lastemuuseumis oli minu jaoks palju põnevat.

Kodus oleme avastanud erinevaid mänguväljakuid, kus mulle meeldivad enim teised lapsed: vaadata, kuidas ja millega nad mängivad, neilt käest asju ära võtta ja endale liiva pähe kallata. Mõnus. That`s life.

71D3AE09-D59A-43B6-A5DE-F6C5C676FB70
Mänguväljakuul suurema tüdrukuga tutvust sobitamas

Sünnipäeva tähistamisest kirjutab emme juba peagi. Olgu öeldud, et nautisin pidu(sid) väga.

Kui soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis pane Minuperspektiivi Facebooki lehele meeldib või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.

 

 

 

Advertisements

2 comments

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s