Olles kolm päeva kodus olnud, oligi aeg jälle kohvrid pakkida, et seekord minna kolmeks päevaks Rootsi. Idee Stockholmi minna tuli eelmistel jõuludel ämmalt, kes oli lugenud, kui palju põnevat on Rootsis teha ning soovis üheskoos reisile minekut endale jõulukingiks. Olin reisi eel väga ootusärevil, kuna käisin Rootsis viimati ca 10a tagasi ning ämma, äia ja 10-aastase meheõe tehtud plaan minna Kolmånderi loomaaeda, Gröna Lundi lõbustusparki, Stockholmi muuseumitesse ja shoppama, meeldis mulle väga. Meie huvidega paremini sobivaid ja toredamaid reisikaaslasi pole olemas! 🙂
Sõit väljus kella 18 ajal ning jõudis Stockholmi järgmisel hommikul kella 10 ajal. Samamoodi ka tagasi Tallinna tulles. Õhtuseks shownumbriks oli Mongoolia ja Hiina tsirkus. Tsirkuseks saab seda 15 minutit muusika saatel tantsuetteastet pidada see, kelle arvates viie korvpalli žongleerimine ja pepu tünni toetamine klassifitseerub tsirkuse alla.
Kruiisi tipphetkeks oli kahtlemata õhtusöök Grande buffee restoranis, kus oli rikkalikult midagi igale maitsele: mereande, salateid, magusat jne. Ja muidugi pakuti ka toidu kõrvale pitsi viinaga. Ikka Rootsi kruiis ju! Me jätsime seekord vahele. 😀 Kui varem ikka ämm ja äi võtsid veini toidu kõrvale, siis see harjumus on neil meiega reisides ära kadunud. Meie ju alkoholi ei tarbi (mina imetan, Sten on karsklane) ja neil on väidetavalt veider kahekesi juua. Ka hommikusöögi kõrvale pakuti alkoholi – vahuveini. Mõni isegi vist võttis. On ikka veider viis päeva alustada!
Öö möödus rahulikult, sest erinevalt minust magasid nii Sten kui ka Väikemees väga sügavalt. Mina ärkasin iga laeva kõikumise peale – olen vist inimene, kes oleks õnnetuse korral esimesena tekil. Kuna olime keskmisest suuremas kajutis (Deluxe), siis sai Väikemees magada öösel enda reisivoodis. Ikka kell 20 magama ja kell 7 äratus. Minu kehvale unele vaatamata läks aeg laeval väga ruttu.
Meie esimesel Rootsis olemise päeval sõitsime me autodega ca 1,5h kaugusel asuvasse Kolmånderi Wildlife Parki. Tegu on looma-ja lõbustuspargiga, kus käivad peamiselt rootslased ise. Turiste nägime vaid paari üksikut. Sõidud nii sinna kui ka tagasi Stockholmi planeerisime Väikemehe une aegadele (vastavalt siis hommikune uni ja ööuni), et ei peaks väikesel pinnal 11,5-elukuuse Väikemehe meelt lahutama.
Oleme käinud päris palju loomaparkides (Tenerifel Loro Pargis ja Monkey Pargis, Malaisias Underwater Worldis ja Crocodile Adventurelandis, Singapuris Night Zoos, Saksamaal Müncheni loomaaias, Austraalias Sydney Aquariumis, Ballarat Wildlife Pargis ja Koala Conservation Centeris, USA-s Busch Gardenis ja SeaWorldis jne), ent see eristus teistest sellega, et kõikidele loomadele olid seal tehtud eriti suured elamisalad ning oli näha, et loomadel on soovil võimalik inimestest eemalduda (tumendatud helikindlad klaasid, varjatud nurgatagused, palju rohelust jne). See tähendas aga meie jaoks seda, et kõndimist oli seal omajagu.
Samuti oli seal väga palju loomabeebisid, mis peaks olema ka märk sellest, et loomad tunnevad end hästi. Meie lemmikud olid kahtlemata müravad surikaadibeebid. Omapärane oli “õhus kulgev safarisõit” ehk siis suusalifti taolise gondliga erinevate loomaalade (karud, põder, metskitsed, kaelkirjakud, lõvid jne) kohal giidihääle saatel kulgemine. Mulle see gondlisõit väga meeldis: mõnus vaikne loomade jälgimine, ent meie seltskonnast olin ma ainus. Teised oleksid eelistanud midagi tempokamat ja Väikemees olles teinud sõidu alguses nr 2 häda, andis sellest terve sõidu häälekalt märku (pakkusime küll süüa, küll erinevaid mänguasju) kuni sõidu lõpuks taipasime “seda” kontrollida. Tore. Show-dest meeldis mulle röövlindude show, kus toidu nimel demonstreerisid linnud oma lendu. Ma ei olnud varem näinud, kuidas näiteks pistrik saaki püüab.
Üllatusi pakkus ka lõbustuspargi ala. Uus Bamse ala oli mõeldud väikestele – tohutu suur turnimisala, mõned karussellid, veeala jne. Väikemees nautis sealset lastemöllu väga. Oleksimegi võinud terve päev ainult seal olla. Meeldejääv oli maailma üks võimsamaid puuraudtee Ameerika mägesid nimega Wildfire. Sõites 57m kõrgusele ja seejärel kihutades kiirusega 110km/h allasuunas, seejuures korduvalt pea-alaspidi loopidel sõites, tõi küll esireas istudes naerunäo ette. See oli VÕIMAS.
Negatiivne oli pargis see, et ainukesed toidukohad, kus sai midagi peale külmutatud võileibade, jäätise ja kommi süüa osta, asusid pargi kõige kaugemas nurgas. Ehk siis kui lõpuks sinna jõudsime, olime juba nälga ära surnud või vähemalt pooled meist, sest Väikemehele oli meil igaks juhuks kaasas nii mõngleid kui ka püreesid. Silma jäid ka suured moslemipered, kes pidasid pikniku ja olid kodust kaasa võtnud eriti uhked road kõigi pottide ja kastrulitega. Vot sedasi valmistutakse perepuhkuseks!
Öömaja oli meil Stockholmis, The Winery Hotellis. Me ei olnud just antud hotelli sihtgrupp (nt võimalus veinituuriks), ent kuna see asus kesklinnale väga lähedal ning toad olid avarad ja stiilsed, siis saan täitsa aru, miks äi selle hotelli meile valis. Ämma ja Steni jaoks on uhke hotell hästi tähtis. Minu jaoks mitte eriti. Aga sealne uni oli tõesti väga hea. Väikemees magas nagu tavaks hakkab saama, oma reisivoodiga vannitoas, et me ta und enda kolistamistega ei segaks.
Vaatamata sellele ühele kakaintsidendile Kolmånderi pargis, oli Väikemees kogu reisil ideaallaps: heas tujus, sõi kogu aeg, naeris ülipalju ja magas öösiti ilusti oma voodis 10-11h söögita. Äratus oli meil igal hommikul tänu Väikemehele kell 6:50. Sõi nii palju kuni olin kuival ja seejärel suundusime hommikusöögile, kus ta jälle sõi nii palju kui jõudsime aga ette anda. Millegi pärast kodust väljaspool sööb ta alati väga isukalt. Tema lemmik oli munapuder ja minu uueks lemmikuks sai sellel reisil apelsini marmelaad – see sobib kõigega! Üldiselt oli sealne hommikusöök mõeldud hiirtele, sest 50% olid erinevad juustud, aga kõik mis seal oli, oli väga maitsev ja värske.
Väikemehe ja Steni hommikuseks meelispaigaks oli katuseterassil olev kuuma veega bassein. Mina suur ujuja ei ole, kui just vesi pole 35 kraadi, mistõttu olin pigem kaldameeskonnas (rätiku hoidja). Aga jah, uhke ja ilus hotell oli.
Teisel päeval võtsime ette Gröna Lundi lõbustuspargi. See ei olnud meist kuigi ettenägelik minna lõbustusparki ajal, kui oli nädalavahetus. Õnneks oli äi lõbustuspargi piletid ostnud juba interneti teel, mis säästis meid meeletupikast sissepääsu järjekorrast. Veel vedas meil väga ilmaga, sest kõigil Rootsis olemise päevadel oli ca 21-23 kraadi ja vahelduva pilvisusega päikeselised ilmad. Täpselt ideaalne ilm ringi uudistamiseks.
Alguses ringi vaadates oli selline tunne nagu oleks jõudnud Disneylandi: võimatult pikad järjekorrad (20-60min), palju atraktsioone, kuhu tahaks minna ja liiga palju inimesi. Et vältida pea laiali otsas edasi-tagasi ringi tammumist, siis olime eelmisel õhtul teinud ka väikese ettevalmistuse. Ehk siis läbi vaadanud atraktsioonid, kuhu Väikemees saaks minna ning paika pannud, kuhu tahaksime ise minna. Sest sellises kohas plaanita tegutsemine ei vii kuskile. Eriti, kui aeg on piiratud, mis meil oli tänu Väikemehe varasele ööunele.
Mind väga üllatas, kui palju atraktsioone oli seal erinevatele vanusegruppidele. Tõesti midagi igaühele. Alustasime väikelaste atraktsioonidest, kus Väikemees istus enamasti Steni süles. Kuigi võiks arvata, et ahh.. mida see 11-elukuune teab, aga ta väga nautis! Kui talle miski meeldib või ta peab asja väga huvitavaks, siis ta mõmiseb-ümiseb ja oi, kui palju üminat me sellel päeval kuulsime! Kurb oli vaadata tema vanuseid aheldatuna vankritesse – nagu mingi asi kuskile ära pandud. Vankriga liiklemine oleks seal rahva tõttu olnud päris keeruline. Kuigi mõistan ka seda, et vahepeal peab laps olema omaette, omas “ruumis”. Selleks leidsime ühe muruplatsi, kus ta sai omaette toimetada, möllust puhata. Seal oli ta ämmaga siis, kui me käisime karmimatel sõitudel.
Enamasti äi seisis järjekorras ning siis kui ta oli juba teatud kaugusele jõudnud, siis läksime ja liitusime järjekorraga. Et ei oleks sedasi, et ämm on terve päev Väikemehega ja me ei näegi üksteist. Siis sai Väikemees olla enamiku ajast ikkagi meiega. Järjekorrad liikusid üllatavalt ruttu ning märgitud umbkaudsed ooteajad ei vastanud tegelikkusele. Seetõttu jõudsime 6h jooksul kõik soovitud sõidud tehtud, kuigi enamik neist polnud nii karmid, kui välja paistsid. Pargi territoorium on väike ja seal pole ruumi teha pikki sõite, kus tekiksid suured kiirused ehk siis igati sobilik igas vanuses külastajale.
Lemmikuks olid minu jaoks just need sõidud, kus käisime kolmekesi: mina, Väikemees ja Sten. Selleks oli üks rahulikus tempos kulgev tubane paadisõit ning “Walk through Fun House” atraktsioon. Viimane oli kogu pargis ka ühtlasi minu jaoks üheks kõige hirmsamaks elamuseks. Isegi näitlejatega õudustemaja polnud minu arvates nii hirmus. Sten läks Väikemehega tavalisest trepist, ent mina valisin sisenemiseks selle “erilise” trepi, kus trepiastmed liikusid. Parem ja vasak trepiastmete pool liikusid eri suunas ning kogu aeg pidi pooli vahetama, et oleks võimalik ülespoole liikuda. Valesti astudes oli võimalik vajuda spagaati. Keeruliseks tegi asjaolu veel see, et käsipuu ei liikunud ehk siis pidi kogu aeg käsipuust vahepeal lahti laskma ja kõik see toimus üpris kõrgel. Majja jõudes olin kaetud külma higiga, sest kartsin nii väga kukkuda. Lõpusõit üllatas meid kõiki.
Gröna Lundi lõbustuspargi tunnuseks on aga minu arvates külastajad, kellel on käes hiiglasuur šokolaadi tahvel, sest selliste õnnemängu võitudega, oli küll pärjatud pea iga viiendat külastajat. Mitte, et ma poleks päev enne reisi meheõel hiiglasuure hambaauguga hammast korda teinud, aga kiusatus loosirattal õnne proovida oli vist äial ja meheõel väga suur. Loomulikult õnnestus neil võita, no umbes 30 pakki kummikomme. Oh.. neid lapsepõlve rõõme.
Et näljasena ei peaks minema esimesse ettejuhtuvasse burgeriputkasse, mis on ühes lõbustuspargis enimlevinud toidukoht, siis olime Steniga toidukoha juba eelmisel õhtul välja valinud: Mehhiko vegan wrapide koht ja me ei pidanud pettuma. Omamoodi kogemus oli Rootsi masinajäätis, mis on veidra maitsega, selline hästi magus ja meenutas vahukoort. Nad kasutavad selleks mingit spetsiaalset masinajäätise piima. Huvitav.
Koju minnes olime päris rõõmsad, et meie autot polnud ei ära teisaldatud ega rattaid ketti pandud, saime vaid trahvi. Nimelt oli Gröna Lundi ümbritsev piirkond autodele suletud ning lähedalolevad autoparklad olid halenaljakalt väikesed. Abiks ei olnud ka aina häälekamalt autos olemise vastumeelsust üles näitav ja nuturahega tiksuv pomm nimega Väikemees. Seetõttu ei jäänudki meil muud üle, kui parkida auto ühe kohviku kõrvale ja loota parimat. Odavam oleks olnud muidugi minna ühe autoga või taksoga.
Kolmandal päeval hakkasime hotellist liikuma siis, kui Väikemees oma esimesest uinakust ärkas. Ikka selleks, et ta kogu päeva heas meeleolus vastu peaks. Kõigepealt läksime Mall of Scandinavia kaubanduskeskusesse, mis olevat Skandinaavia üks parimatest. Minule see nii suurt muljet ei jätnud. Täiesti arusaamatu keskus oli – kõik poed segamini. Lasteriiete leidmiseks tee või keskusele viis tiiru peale. Ülemiste keskus on minu arvates lati lihtsalt liiga kõrgele seadnud – seal nii mugavalt klastritena kõik koos. Seetõttu jäid meie ostlemised tagasihoidlikuks. Sõimegi sushit ja uudistasime niisama ringi.
Õigemini küll selle ajaga, kui mina käisin Väikemehe täislödistatud valget pluusi WC-s pesemas, oli Sten valinud raamatupoest 8 rootsi keelset lasteraamatut välja, üks paksem kui teine ning neid kõiki oli meil ilmselgelt VAJA. Olen vist Steni oma raamatuvaimustusega nakatanud. Jah, olid küll lahedad raamatud ning selliseid Eestis tõesti ei ole – ruumiliste klappidena avanevad, hääli tegevad või ühes saad oma sõrme pista karu pea sisse ja justkui raamatut vaadates see tegelane elab. Nagu hiljem selgus, siis Sten oskab väikelaste raamatu tasemel rootsi keelt – see olevat imelihtne!
Edasi suundusime Junibackeni muusemisse, mis on rootsi lastekirjanike auks tehtud muuseum, kus leidub midagi nii suurtele kui ka väikestele. Me olime seal ca 1,5h, aga väikesed oleksid kindlasti tahtnud seal olla poole kauem, et jõuaks ikka mängida ka. Enamik muuseumist on siiski suunatud lastele, sest igal sammul oli turnimis-ja ronimiskohad, sh nt Pipi Pikksuka segasummasuvila. Mind üllatas seal olev muinasjuturong, kus istusime vagunitesse ja siis eestikeelse (!) jutustuse saatel kulgesime läbi Astrid Lindgreni loomingu sõites läbi Karlsoni toa, Vahtramäe Emili seikluste, Vargatütre Ronja katsumuste jpm. Tõesti Disney vääriline atraktsioon! Väikemees ahhetas meiega koos. 🙂
Jõudsime veel ka ABBA muuseumisse. Vaatamata sellele, et meil oli seal tuli takus ja aega ring muuseumile peale teha 1h-ga, siis kõik interaktiivsed kaasa laulmised pidime ikka ära proovima. Ideaalis oleks muidugi võinud võtta audiogiidi ja tõesti rahulikult kuulata ja vaadata, sest kuulata oli seal palju! Kuigi muuseum on eelkõige täiskasvanutele, siis nii 10-aastane meheõde kui ka meie Väikemehe jaoks oli seal põnev. ABBA muusika on ju kõigi jaoks kaasahaarav!
Kiirelt laevale ja sedasi meie Rootsi puhkus kulgeski. Liiga ruttu läks. Seal oli nii nii palju, kuhu minna ja mida teha. Jään juba ootama järgmist korda! 🙂
Kui soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis pane Minuperspektiivi Facebooki lehele meeldib või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Comments