Meie aastase lapse Montessorist inspireeritud koduõpe – miks ja mida õpetada?!

Selle aasta esimest septembrit ootasin veel suurema õhinaga, kui oma kooli-ja ülikooliaastate esimesi koolipäevi, sest esimest korda olen ma seekord õpetaja rollis. Eks lapse saades on iga lapsevanem automaatselt õpetaja rollis, ent minul oli soov seda teha keskmisest lapsevanemast struktureeritumalt: ettevalmistatud tegevuste ja õppe näol.

Esimesed reaktsioonid teistelt olid kahtlevad: “Koduõpe nii väikesele?! Milleks?! Las ta toimetab ise! Mida talle õpetada?!” Võib-olla on asi ka selles, et enamike jaoks seostub kool ja õppimine millegi negatiivsega, sundusliku ja piiravana, ent see ei pea nii olema. Õppimine võib-olla ka õhina põhine. Samas oli ka neid, kes olid positiivselt üllatunud.

Meie koduõppe plaan sai selline hübriidplaan: midagi traditsioonilist ja midagi Montessorist. Olgu öeldud, et õppetegevust on kogu päeva jooksul maksimaalselt 15 minutit ja kogu ülejäänud päeva saab Väikemees ise oma “õppetunde” valida. Leian, et iga pere peab leidma endale just selle meetodi, mis neile kõige paremini sobib. Kirjutan selle postituse selleks, et ehk keegi on ka selliseid mõtteid mõelnud ja infot otsinud ning ehk see postitus natuke aitab.

Milleks nii väikest õpetada?

Esiteks olin varem arvamusel, et sellises vanuses lapsed on üksteisele mänguasjadega vastu pead löömise tasemel, ent oi, kuidas ma eksisin! Nad on väga taibukad ja kiired õppijad ning seejuures väga naudivad seda, kui nad midagi selgeks saavad. Olgu selleks, siis mingisugune uus oskus, mis annab võimaluse iseseisvam olla, nt potile istumine, või uus teadmine, mis laiendab silmaringi ja annab võimaluse maailma kategoriseerida, nt kollased esemed, või aitab ruumis kergemini orienteeruda, nt kera panek läbi augu. Ehk siis aastane laps naudib kogu hingel seda kõike uut ning miks mitte talle seda uut ja põnevat anda?!

Teiseks oli mul ka enda huvi mängus. Tore on vaadata, kuidas ta maailma avastab ja nagu käsn kogu ümbritseva info endasse imeb. Lapsele mentor olemine meeldib mulle. Samas on see minu arvates selline kahe äärmuse vahel kõikumine, sest ühest küljest võiks ju lasta lapsel omapead toimetada ja mitte liigselt sekkuda, ent teisest küljest tahaks võtta initsiatiivi ja lapsele kõike uut ning huvitavat pakkuda.

Kolmandaks nägin, et väikelaste õpetamine on maailmas levinud praktika. Uurides esmalt USA ja Eesti sõime õppekavasid olin üpris üllatunud, kui tihe on sõimelaste programm. Iseasi, kas ka tegelikult seda kõike tehakse, mida lubatakse õpetada, aga paberil kõlab jutt kenasti. Kuna meil ei ole plaani Väikemeest sõime panna, siis jõudsin ideeni, et miks mitte ise üks nii öelda kodune tegevuste kava kokku panna?!

Siin juures tasub mainida, et aastase lapse õpetamine ei tohi ega saagi minu arvates olla lapsele sunduslik. Pigem ongi tegu tegevuste pakkumisega ning kui lapsele pakub huvi, siis ta jälgib ja kuulab ning kui ei huvitu, siis läheb ja toimetab oma asju. Vähemalt nii olen ma sellele lähenenud.

Koduõppe eesmärgid?

Tegevuste kava koostamisel võtsin esmalt sihiks õpieesmärkide paika paneku. Sest minu arvates on igasuguse tegevuse eel vaja mõtestada enda jaoks, kus on sihtpunkt. Koduõppe näol oli minu jaoks selleks sihiks lapsega koos aja veetmine läbi tegevuste, mis mõjuvad arendavalt ja aitavad tal maailma laiemalt näha. Seejuures et ka laps tunneks end hoolitsetud ja armastatuna ning naudiks kogu tegevust.

Kõigepealt tahtsin teada, mis võiks ühele sellises vanuses lapsele huvi pakkuda, et vastavalt sellele valmistada talle eakohaselt stimuleerivat keskkonda. Et oleks nii väljakutset kui ka lihtsust.

Esialgu otsisin vastuseid Eesti sõimede õppekavast ja riiklikest lasteaedade õpieesmärkidest, ent kahjuks olid need üpris üldised ja nende järgi oli raske orienteeruda. Edasi lugesin erinevaid tasulisi programme, mis annavad võimaluse tellida endale iga kuu koju lapse eale vastavaid spetsialistide abil koostatud arendavaid mänguasju ja tegevuste komplekte. Kahjuks pole aga võimalik neid Eestisse tellida, ent vähemalt sain ideid, mis võiks üldse huvi pakkuda ühele 1-2-aastasele.

Parimaid allikaid eakohaste tegevuste leidmiseks pakub aga minu arvates Montessori pedagoogika, mille lapse jälgimise tähelepanekud on äärmiselt detailsed ja põhjalikud. Kogu Montessori pedagoogika on lummav: kõik see ettevalmistatud keskkond, kord, lapse iseseisvuse võimaldamine, huvide jälgimine ja austus lapse vastu. Kuigi Montessori pedagoogika sellist struktuurset lähenemist õppele ei poolda, sest siis on oht tegevustel olla liigselt õpetaja poolt suunatud ja siis pole enam lapsel nii palju vabadust, siis mina leidsin, et hetkel sobib selline kohandatud variant meile paremini.

Selle asemel, et kogu Pinteresti kopeerida ja hulluks minna, tahtsingi mõista, mis on nende välja pakutud eakohaste tegevuste eesmärgid ehk siis õpiväljundid. Sest kui ma tean eesmärki, on mul juba palju lihtsam tegevusi ise Väikemehele välja mõelda. Või siis vähemalt dubleerimist vältida.

Tegevuste eesmärkide koostamisel lähtusin eelkõige Montessori compassi ja North American Montessori Centeri õppekavas välja toodust. Seal on siis kirjeldatud erinevaid tegevusi ja siis on antud ka lapse vanuse soovitused, nt öö ja päeva mõiste selgeks saamine võib erinevas vanuses olla väga erinev. Samuti oli mulle suureks abiks ka 0.-3. aastaste vanuserühma Montessori õpetaja Simone Daviese raamatust “The Montessori Toddler“, Audrey Hargise (www.childoftheredwoods.com) emaili listiga saadud Montessori tasuta materjalidest kui ka oma lemmik Montessorist mõjutatud blogija: The Pinay HomeSchooler.

Planeerimine?

Sarnaselt traditsioonilistele sõimedele ja lasteaedadele otsustasin teha teema põhist õpet ehk siis iga nädal on mingisugune käsitletav teema. Terveks aastaks teemade välja mõtlemine ei olnud minu jaoks sugugi kerge ülesanne, sest pidin ikkagi arvestama Väikemehe vanusega, nt muinasjuttude või ametite õppimise nädalaks on minu arvates veel natuke vara. Samas emotsioonide, 5 meele ja mustrite äratundmise teemad olid minu arvates väga põnevad, mida võiks kindlasti suve poole Väikemehele välja pakkuda. Võiks ju teha ka ilma teemadeta, aga mulle tundus sedasi põnevam. Mulle tundus, et siis saab laps kõigest parema ülevaate.

Siiani on veel mõned nädalad, mis on täitmata. See annab minu arvates vabadust. Kui peaksin mingisuguse põneva idee avastama, siis saan selle “tühja” nädala selle teemaga täita või kui mingisugune teema tundub, et vajab käsitlemist kauem kui nädal, saab ka selle muudatuse teha ilma, et kogu plaan uppi lendaks. Sest mõned nädalad on tähtpäevade järgi planeeritud ja neid ma väga muuta ei tahaks. Samuti aitab teatud “õhk” olla eluks valmis ehk siis lihtsalt ajaks, kui töö juures peaks kiire olema, olen haige või tahan kõigest puhata.

Võib ju mõelda, et ahh.. milleks sedasi ette planeerida. Võib ju jooksvalt vaadata, mis põnev tundub. Tõenäoliselt küll, aga eks see teemade ettevalmistamine, läbimõtlemine ja vahendite leidmine võtab ikkagi aega ja on hea, kui on aega ideedel “settida”. Siis ma ka tean, mis info osas silmad-kõrvad lahti hoida, nt kui näen mõnda põnevat raamatut vastaval teemal või vastavasisulist tegevust. Samuti raamatukogust raamatuid laenutades on hea nt kogu kuu teemade valik laenutada.

51E020BF-3226-4EF1-B817-F4002A6A2AB3.jpeg

Raamatukogus kirjandust valimas: ilmselgelt on näha, mis teemat Väikemees enim ootab XD

Nt septembri igal nädalal on meil üks teema ja need on: minu keha, minu riided, puuviljad ning juurviljad-ja köögiviljad. Lisaks on plaanis iga nädal avastada ühte värvi kunstilise tegevuse ja aaretekorvis vastavavärviliste asjade uurimise abil. Värve on 10 ehk siis kuskil 10 nädala pärast on värvid käsitletud, sh kordamised tehtud (nt ülesanded mitme eri värviga) ja siis asenduvad värvikorvid tähekorvidega, aga kõigest sellest juba siis, kui õige aeg on käes.

Montessori pedagoogika peab oluliseks, et laps saaks ise huvipakkuvat valida, nt kui parasjagu huvitavad autod, siis tulekski seda lähemalt uurida. Väikemehega on aga sellised lood, et mulle tundub, et teda huvitavad kõik teemad. Olgu selleks, siis putukad, autod, nukud või põrisevad dinosaurused. Seetõttu ei näe ma ka probleemi selles, kui käsitleme ükshaaval erinevaid teemasid läbi aasta. Loomulikult saab olema väljakutse, mis teemasid hoida mänguasjariiulitel kauem, et Väikemees saaks ikka vastavast teemast “isu täis”, aga eks elu näitab, kuidas meil see asi sujuma hakkab.

Montessori lasteaedades on kõik eakohased tegevused avatud madalatel riiulitel ning jaotatuna sageli mitme toa peale. Kodus meil sellist võimalust ei ole. Esiteks pole ei ruumi ja teiseks pole mul ka vahendeid, mida kohe kõike eakohast riiulitele panna. Seetõttu üritangi tutvustada uusi tegevusi tasa pisi.

Päevakava?

Kuna Väikemees on nii kui nii vaikselt kahelt lõunaunelt ühele lõunaunele ülemineku perioodis, siis võtsin aluseks sõimede päevakava, kus on üks lõunauni. Lasteaia päevakava alusel panin paika ka söögiajad, et ei oleks seda kogu aeg söömist! On korralikud söögiajad ja kogu lugu. Siis on kõht juba nii tühi, et ka juurviljad jõuavad kõhtu.

Olgu öeldud, et Montessori pedagoogika järgi selline söögiaegade plaanipärasus ei kõlba kuskile, sest see ei anna lapsele vabadust lähtuda oma vajadustest. Et süüagi siis, kui kõht on tühi ja mitte oodata kuni tuleb söögiaeg. Jällegi miski, mis meie perele pikas perspektiivis põhimõtte tõttu ei sobi.

Panin siis kirja sellise päevaplaani. Mitte, et see meil igapäevaselt ideaalselt õnnestuks (enamasti lisaks ka 2 snäkki), aga vähemalt on meil enam vähem plaan millest juhinduda.

CE3205FF-B3F7-45D1-BD51-EBBF8244E5FE

Pigem ärkab 7.30-8.00 ning magama ka ikka 19.30-20.00 vahel.

Nagu päevakavast on näha, siis ei tähenda aastase lapsega koduõpe 8h päevas hard-core õppimist, sest suur osa aja kulub väikese lapsega süües, magades, pestes ja sadat muud olmetegevust tehes.

Väidetavalt on selles vanuses lapse parim aeg organiseeritud tegevusteks 9.30-10.30, mis ongi olnud peamine aeg “õppimiseks”. Kuulugu selle “õppimise” alla, siis koos raamatute vaatamine või mõne uue teema avastamine. Kusjuures enamasti käibki see nii, et Väikemees toob mulle muudkui raamatuid, mida ta tahab, et ma talle jutustaksin ja siis vaikselt näitan ka mõnda uut raamatut. Läheb paar päeva mööda ja siis on järsku see uus raamat “omaks võetud” ja jälle üks lemmik lisaks. Sama moodi on ka tegevustega.

Mida õpetada?

Eesti sõimedes on nädalas ca 12 planeeritud tegevust ehk tundi: kunst (1xmaalimistegevus, 1x meisterdamine ja 1x voolimine), muusika (2x nädalas), keel-kõne (2-3x nädalas), matemaatika (1x nädalas), liikumine (2x nädalas) ja mina-keskkond (1-2x nädalas).

Kuna teema “mina ja keskkond” sisaldab endas alates enda nime teadmisest kuni loomade nimede, terviseteadlikkuse ning potil käimiseni, siis leidsin, et seda on ajaliselt arvestatud natuke vähe. Minu arvates on see kõige olulisem valdkond üldse ja seetõttu sai meie koduõpet planeerides see kõige tähtsama koha. Kõigepealt ikka potil käimine, riiete selga panek selgeks (vastab Montessori praktilise elu tunnile) ning seejärel vaatame kunstitegevuste, kujundite ja tähtede õppimise suunas.

Montessori pedagoogika õppevaldkonnad kattuvad lasteaiakavaga kunsti, muusika, keele ja matemaatika vallas, ent lisaks on veel sensoorne õpe (nt kuulmist, lõhnataju proovile panevad ülesanded), praktiline elu (harjutused, mis aitavad lapsel olla iseseisvam), kultuur (sh geograafia, ajalugu) ja motoorika (sh üldine liikumine ja peenmotoorika).

Otsustasin lähtuda koduõppe nädalakava tegemisel sellest, et kokku on kaheksa Montessori ainet ning siis jooksvalt vaatan, mis päeval, mis tundi teen. Alguses plaanisin tunnid täpselt paika panna, aga nägin, et selline jooksvalt sobitamine sobib meile paremini. Kusjuures kultuuri tunde iga nädal ei toimu. Neid on aasta jooksul vaid paar teemat, nt ajaloo tunni alla kuulub aja mõiste esmased õpingud nagu aastaaegade vahetumine, öö ja päev, inimese vananemine. 

“Tunni” pikkuseks võib selles eas arvestada ca 10-15 minutit. Kuigi eks olenevalt tegevusest jaksab mõnikord ta vaid paar minutit keskenduda ja teine kord kuulab kauemgi. Kuna Väikemehega on plaanis ka mõned huviringid, siis arvestasin need tundidena nädala plaani sisse, nt loovusring läks maalimisega seotud kunstitegevuse alla (jess vähem mökerdamist kodus!). Ka muusikatunni õpieesmärgid usun, et saan jooksvalt Väikemehega muusikatunnis käies tehtud, nt on seal välja toodud erinevate muusikainstrumentidega mängu proovimine (triangel, trumm jne). Kusjuures õppenädal on meie jaoks mõnikord esmaspäevast reedeni ja teine kord pühapäevast laupäevani – iga nädal oma moodi vastavalt meie vajadustele.

Millal mida õpetada?

Nii palju kui olen jälginud, siis kattuvad Montessori pedagoogikas välja toodud ealised tegevused väga hästi sellega, mis parasjagu Väikemehele huvi pakuvad. Eks kõige keerulisem olegi see alustamine. Kui hoog juba sees, siis on lihtsam korrektuure teha. Vaadatagi, mis siis ikkagi lapsele huvi pakub ja mis mitte. Mõned tegevused saab vaadata last jälgides, et mis oskust ta parasjagu lihvib, ent mõnikord on ka sedasi, et täiesti ootamatult uus tegevus pakub talle väga suurt huvi. Ega enne tegelikult ei teagi, kui proovida.

Selleks, et uus huvi saaks ilmneda, peab ju keskkonnas olema vastavaid vahendeid. Näiteks on meil küll kodus palle, aga nende viskamise vastu Väikemees huvi ei tundnud. Ükspäev oli aga mänguväljakul korvpallirõngas ja pall ning Väikemees sattus korvpallist täiesti vaimustusse, muudkui viskas korvi. Ma ei tulnud selle pealegi, et laps tahab palli viskamise täpsust harjutada!

Olin alguses väga kahtlev kõigi nende värvide, kujundite, tähtede ja numbrite õpetamise temaatikaga. Ühed Montessori pedagoogika viljelejad ütlesid, et tuleb last jälgida, oodata, millal ta ise hakkab nende vastu huvi üles ilmutama, ent teised jälle soovitasid juba aastaselt vaikselt värvide ja kujunditega tutvust teha. Ise mõtlesin veel, et milleks neid värve ja kujundeid nii väikesele õpetada, ent siis peagi sain aru, et tegelikult on need väga tähtsad.

Esiteks on värvidest hea alustada, sest neid on ümbritsevas keskkonnas hea märgata. Lisaks peab ju laps juba üpris varakult looduses neid märkama, nt punane mürgine seen, must surmav ämblik vms. Samuti aitab see lapsel esemeid kategoriseerida ja õpetab tähele panema detaile, esemeid üksteisest eristama, mis omakorda aitab jällegi maailmast paremini aru saada.

Kujundite õpetamine kuulub matemaatika alla, sest ühest küljest pakub lapsele selles eas huvi erinevate kujundite läbi vastavate aukude toppine (arendab ruumilist mõtlemist) ning siis on ju veider mitte lapsele öelda, mis kujundiga on tegu. Samuti arendab see (alateadlikult) arvutamisoskusi: mitu nurka ja külge on kujundil ning aitab lapsel tunda ära “mustreid”, mis on eelduseks tähtede õppimisele, nt ovaalile sarnaneb täht O.

Siiski ollakse üldiselt arvamusel, et varaseim õppimisega alustamise aeg on 12-kuud, ent tavaline on selline 18-elukuud. Eks lapsed küpsevad erinevalt ja iga pere tunneb ise ära selle “õige” aja.

Sellest, kuidas meil esimene nädal koduõppel kulges, kirjutan juba peagi!

EDIT: esimese nädala avastustest saab lugeda siit.

Kas keegi on veel midagi sellist lapsega teinud? Häid soovitusi? 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s