Milleks, kuidas ja milliseid tähti väikelapsele õpetada?

Olin suure dilemma ees, mis puudutab tähtede õpetamist alla 2-aastasele lapsele.

Ühed ütlevad, et selles eas pole arenguliselt sobilik tähti õppida ja et laps peaks selles eas õppima muid oskusi. Kui uurida, et mida täpselt, siis järgnevad vastused sotsiaalsest arengust ja igapäeva oskustest.

Okei, tegin siis lahti 2-aastastele mõeldud arengu hindamise erinevad juhised, nt mida peab oskama sotsiaalselt, füüsiliselt jne ning need kõik olid nii baasasjad, et enamikuga neist sai Väikemees juba ammu hakkama. 🤷‍♀️ Ja üldse mitte sundides, vaid enamik neist on sellised asjad, mida laps õpib tõenäoliselt ka ilma suurema abita ära. Nt teab, kus on ta voodi; saab hakkama küsimise peale suu-kõrvade peale osutamisega; leiab pildilt oma ema; matkimismängud; saab hakkama täiskasvanu järel kõndimisega jne.

Väide nagu: “Pole sobilik õpetada, sest laps peab arendama oma sotsiaalseid oskusi?” Tähtede õpetamine küll kuidagi sotsiaalsete oskuste arendamist ei takista. 🤷‍♀️

Ilmselgelt ei ole võimalik alla 2-aastasele õpetada tähti “igavalt ja tuimalt” laua taga pikalt istudes. See kõik peab toimuma läbi mängu. Ja kindlasti ei ole see postitus mõeldud, et kellegis paanikat tekitada. Selline tähtede õpetamine ei sobi igaühele. Minule isiklikult TUNDUB see põnev. Ma arvan, et enamiku lapsevanemate jaoks tundub tähtede õpetamine üks igav ja tüütu kohustus. Inimesed ongi erinevad. Lapsed on erinevad. Kui lapsele tundub põnev, siis jääb meelde ja on tegevusest huvitatud ja kui ei tundu huvitav, no siis ei jää meelde. 

Aga isegi kui tähtede õpetamine ei tekita mingit kahju, siis milleks ikkagi tähti nii varakult õpetada?

Olen nõus, et põhimõtteliselt on tähtede õppimine erinevate sümbolite meelde jätmine. Mida rohkem lapsele lugeda, temaga rääkida, siis usun, et see aitab lapsel paremini tähtedega seotut talletada ja ka vaikselt taibata, milleks need on vajalikud.

Erinevate sümbolite eristamine üksteisest arendab aga tähelepanelikkust ja aitab seeläbi maailma paremini kategoriseerida- miski, mida meie ajud ARMASTAVAD ümbritseva maailma mõistmiseks teha.

Olles läbinud arstiõppe võin öelda, et kõiksugu meelde jätmine treenib mälu ja muudab järgneva info meelde jätmise natukese lihtsamaks. Ehk siis olgu selleks siis kujundid, tähed või numbrid- see kõik arendab aju eristamise ja meeldejätmise võimet.

Ja see, kes arvab, et see kuidagi on liiga koormav väikese inimese ajule, siis ta tõenäoliselt alahindab lapsi. Nad on palju võimekamad, kui me arvame! Just piiride kompamine aitabki teada saada, milleks keegi on võimeline.

Eriti huvitavaks olid minu jaoks emade jutud sellest, kuidas nende lapsed tundsid hästi varases eas tähti, nt 18-kuuselt ja/või oskasid juba 2-2,5-aastaselt lugeda. Enda sõnul nad lapsi kuidagi ise ei õpetanud. Väidetavalt lapsed ISE õppisid. Esiteks võib muidugi öelda, et võib-olla olid need lapsed geeniused, ent emade jutust selgus enamasti hoopis tõsiasi, et nad pidasid iseenesest mõistetavaks, et neil on kodus tähestiku plakat, tähtedega klotsid või parasjagu suurem õde/vend, kes samal ajal ka tähti õppis. Ehk siis ei ole ikka nii, et nad “midagi ei teinud”. Tõenäoliselt tõesti ei ajanud nad last täht käes kodus taga, aga lapse koduses keskkonnas olid tähed ikkagi lapsele saadaval.

Ma arvan, et tõde on kuskil keskel ehk siis võiks luua keskkonna, kus on ka tähed nähtaval, pakkuda mõnda tegevust ja siis jälgida, kas lapsel tekib huvi. Kui huvi tekib, siis jätkata ja kui ei teki, siis proovida mõne aja pärast uuesti.

Mäletan, et mind kodus selles vallas ei õpetatud. Õppisin tähti lasteaias, mis oli väga piinarikas, kuna kõik teised juba oskasid ülimalt hästi ja mina olin alati see viimane, kes üritas kuidagi ka järgi jõuda. Esimeses klassis ei läinud olukord kergemaks – kogu see lugemine ja kirjutamine oli üks õudusunenägu. Kõik teised oskasid nii hästi või vähemalt mu sõbrannad. Seetõttu mõtlengi, et kui väiksena käib õppimine niivõrd kergelt, siis milleks hiljem piinelda?!

Proovida ju ikka võib ja kui tõesti tundub, et kogu tähtede tundma õppimine läheb ikka väga raskelt ja lapsele üldse huvi ei paku, siis saab alati hiljem uuesti proovida. Iseenesest on aega ilmatult.

Mul ei ole eesmärgiks, et Väikemees õpiks ruttu ise lugemise selgeks, et ma ei peaks enam talle raamatuid lugema: mulle väga meeldib talle ette lugeda! Julgustust annab mulle ka see, et Sten väidetavalt oskas 2-aastaselt tähti ja 3-aastaselt luges. Ma ei tea, kas Väikemees on Steni, aga nähes, millise kergusega jäid Väikemehele meelde a, b ja m täht, siis kui see nii kergelt tuleb, siis miks mitte.

Samuti kujutan ette, et see võib lapse jaoks olla päris uhke tunne, kui ta kuskil mõne tähe ära tunneb.

Küsimus oli minu jaoks aga eelkõige selles, et kuidas ja milliseid tähti õpetada?

Lugesin erinevate lasteajakasvatajate, logopeedide arvamusi sellel tulisel teemal, sekka ka mõni teadusartikkel ja sain teada, et vanusest isegi tulisem debatt on selle kohta, milliseid tähti lapsele esialgu tutvustada.

Ühed ütlevad, et suured trükitähed, nt A, B, D on lihtsamad, sest olles üksteisest erinevad ei aeta neid nii sageli omavahel sassi, kui väikeste trükitähtede, nt a, d, b puhul. Samuti kurdetakse, et kui esialgu õpetada lapsele suuri trükitähti, siis hiljem peab ta ümber õppima, sest tegelikult ei kirjutata sõnasid läbivalt suurte tähtedega. Samas väikeste trükitähtede kasuks räägib see, et nende õppimisel tuleb eduelamus kiiremini, sest neid tähti näeb ta kõikjal tekstides sagedamini.

Välismaistes “koduõppe programmides” on hästi populaarne tutvustada lapsele iga nädal üks uus täht. Pedagoogid aga sellist lähenemist ei soovita, sest siis venib tähtede õppimise periood väga pikale. Soovituslik on pigem tutvuda 2-3 tähega nädalas. Intensiivsemates lugema õppimise programmides võetakse väikesed trükitähed läbi 2-nädalaga ja seejärel jätkatakse kohe suurte trükitähtedega.

Samas leitakse, et kirjutama õppimise mõttes on parim üldse õpetada kirjatähti, sest need on omavahel ühendatavad ja on mingil põhjusel ajule loogilisemad – muidu mõtle, kui pikad vahed on vaja tähtede vahele jätta jms.

Montessori pedagoogika järgi tuleks üldse esmalt õppida mitte lugema vaid kirjutama. Seetõttu soovitatakse Montessori pedagoogikas alustada vanuses 2-3 tegevustega, mis arendaksid lapsel tugevate sõrmede arengut, nt nupupusled, šabloonidega joonistamine ja enne kui lapsel pole laia sõnavara, ei ole mõtet üldse alustada. Iseasi on muidugi see, et kas jutt käib passiivsest või aktiivsest sõnavarast, sest esimene võib olla tunduvalt suurem kui see, mida laps oskab ise öelda. Soovituslikud on ka häälikumängud – miski, mida kiidavad ka “tavapedagoogid”, nt otsi, kus on a-tähega ese jms.

Sain teada, et oluline pole, mis järjekorras tähti õpetada. Ei pea õpetama tähestiku järjekorras. Soovituslik on alustada lapse enda nimetähtedega – see on väga motiveeriv ja põnev lapse jaoks. Küll peaks aga jälgima seda, et õpetatakse tähti mitte nii nagu neid tähestikus hääldatakse, nt k kohta kaaaa, vaid lihtsalt k – sedasi nagu lugema hakates seda tähte sõnas hääldatakse.

Väidetavalt on lugematud uuringud näidanud seda, et olenemata lapse vanusest on kõige efektiivsem viis lugema õppimiseks see, kui laps tunneb tähti (nii nagu neid sõnas hääldatakse) ja tal on foneetiline taju ehk siis ta tunneb ära, mis häälikuga vastav sõna algab-lõppeb jne. Ei soovitata kogu sõna meetodil lugema õpetamist, sest esialgu võib tunduda väga lahe, et lapsel on meeles 100 sõna, aga kui ikka erinevate sõnade arv, millega laps ühel hetkel kokku puutuma hakkab ületab tuhandeid, siis väidetavalt hakkavad sellised lapsed sõnu pakkuma ja see viib lugemisraskusteni. Laps on harjunud sõna haarama kogu suuruses, aga väidetavalt on efektiivsem  lugeda täht-tähe haaval.

Mõned ütlevad, et enne tähtede õppimist peaksid värvid ja kujundid selged olema, aga kuna Väikemeest kujundid hetkel ei huvita (20-elukuune) ja ma pole osanud neid ka huvitavalt tutvustada, siis hetkel on sedasi. Värvidega on seis parem. Vahepeal tunneb ilusti värvid ära, ent mõnikord ajab sassi. Kuna meil tulevad lähikuudel vastavad teemad, kus uurime neid teemasid põhjalikumalt läbi põnevate tegevuste, siis sinnamaani vahete-vahel kordame värve ja/või kujundeid, aga siis kui mulle meelde tuleb (seega mitte eriti tihti). 😀

Üks kõige tähtsam asi, mida tähtede õpetamisel väikelaste puhul meeles pidada on see, et väga tähtis on see paremaks meeldejätmiseks ühendada mingisuguse käelise või kehalise tegevusega, nt teha oma kehaga erinevaid tähti või värvida tähte või otsida toas peidetud tähte. Tean omast kogemusest, kui tähtis on meeldejätmist vajav info läbi kirjutada. Ühesõnaga, et oleks tähtede õppimisel liikumist või käelist tegutsemist. Soovitavalt vaheldusrikas, et poleks tuim laua taga kirjutamine. 

Millest me alustasime?

Me alustasime väikeste trükitähtedega. Tegime a-tähe värvimist ning lisaks oli kotike, kuhu panin erinevad kodus leiduvad a-tähega algavad esemed (auto, ahvike,  arbuusi pilt, magnet a-trükitähe). Vaatasime seal koti seest neid esemeid, rõhutasin a-tähte sõnade alguses ja saigi a-täht selgeks!

Järgnev tähtede värvimise tööleht pärit siit leheküljelt. Täpimarkerid Amazonist. 

Samamoodi ka b-täht ja m-täht. Max 5-10 minutit nädalas.

Hetkel tundub, et talle meeldivad need tegevused, mida olen tähtedega tutvumiseks välja pakkunud.

Oleme otsinud raamatust ja magnettahvlilt väikeseid õpitud tähti (see Amazonist,kuna erinevalt numbritest ja suurtest trükitähtedest seda Eestis ei müüda):

Samuti oleme otsinud õpitud tähti tähestikuplakatilt. Ostsin Apollost (umbes selline) – soovisin sellist, kus oleksid just ka väikesed trükitähed.

Suuri trükitähti oleme ka uurinud, nt hommikuti kui olen ärgates mega uimane ja ei suuda veel funktsioneerida, siis oleme vaadanud mõned korrad tähestiku videot. Seal on jama muidugi see, kuidas tähti hääldatakse, aga ma olen üritanud hääle vaikseks panna ja proovinud siis õigesti hääldada nii nagu vastavat tähte kirjutatakse:

Mul ei ole kindlat süsteemi tähtede tutvustamiseks tehtud, vaatan iga nädal jooksvalt, mis täht või tähed vastava koduõppe teemaga võiksid põnevalt haakuda. Ainult see on mõeldud, et võiksime järgneva 3-4-kuuga kõik tähed läbi vaadata. Eks see muidugi sõltub ka Väikemehe huvist tähtede vastu.

Küll olen mõelnud seda, et esialgu alustame lihtsamatest tähtedest ehk siis sellistest, kus nt suur ja väike trükitaht on võimalikult sarnased, nt K ja k, M ja m jne.

Hetkel tundub, et huvi on tekkimas, nt olime mängutoas ja seal oli tähtedega vaip. Miski, mis oleks temas varem 0 emotsiooni tekitanud, ent nüüd käis sõrm pikalt ja tahtis muudkui teada, mis tähtedega on tegu. 

Igasugu tähtedega tegevusi leiab muidugi neti avarustest lõputult ja eks me neid siis jooksvalt ka proovime, nt suure-ja väikese tähe paaride leidmine, tähe kontuuridele vastava tähe sobitamine, kunstitegevused, plastiliiniga tähe vormimine jne.

Kas sul on kogemusi alla 2-aastasele tähtede õpetamisega? Või juhtus sul olema laps, kes varakult tundis tähtede vastu huvi? Soovitusi?

Kui soovid esimesena teada saada järgmistest postitustest, siis pane Minuperspektiivi Facebooki lehele meeldib või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.