Emaduse mõtted ja ema suur ülesanne.

1,5-aastat tagasi, kui Väikemees oli alles 4-kuune kirjutasin sellest, kuidas emaks saamine pani mind nägema oma ema ja ka kõiki teisi emasid hoopis teistsuguses valguses kui varem: Ema armastusest ja kanaema olemisest.

Ma ei kujutanud ette, et ema armastus on päriselt ka nii võimas, ürgne ning tingimusteta. See, kuidas enese ohverdus lapse nimel tuleb maailma kõige loomulikuma asjana. Mehed seda lõpuni ei mõista, sest see tuleb kuskilt sügavalt naise seest ja on teistsugune side, kui see, mis on mehel oma lapsega. Kui kerge on emana valida pigem enda valu ja raskused, taluda ebamugavusi ja kurnatust kui vaid õnnestub sellega säästa mõni lapse pisar. Kui kerge on emana suunata kogu oma armastus vaid lapsele.

Lähenev emadepäev pani mind aga mõtlema sellele, mis eelmises ema armastuse postituses veel minu jaoks nii tähtis ei olnud ehk mis on vahepeal muutunud. Nüüd, kus Väikemees saab varsti 2-aastaseks ning kõhus ootab uus beebi.

Alustagem sellest, mis pole muutunud. Pean tõdema, et olen endiselt üpris “kanaema” st suur lapse järgi igatseja. Ma ei mõista neid emasid, kes lähevad lapsest puhkuse saamiseks pikale reisile. Ma ei suudaks seda. Võib-olla seetõttu, et mul on ka igapäevaselt piisavalt “enda aega” ja neil emadel ei ole. Minu igatsus läheks selle ajaga liiga suureks. Samamoodi nagu ma ei suuda olla oma mehest lahus. Isegi pärast 6h tööpäeva koju tulles imestan alati KUI PALJU on laps selle ajaga juba kasvanud ja targemaks saanud. Vaid ühe korra on ööunne Väikemehe tema eluea jooksul pannud mees, sest tulin töölt natuke hiljem koju ja mehe arvates oli laps juba enne oma tavapärast uneaega näidanud väsimuse märke. Ülejäänud kordadel alati mina, sest ma ei suuda nii tähtsat hetke kellelegi teisele loovutada. 🙂

Teen jätkuvalt lapsele iga päev umbes miljon korda musi korrutades ennast unustavalt, kui armas ja täiuslik võib üks laps oma emale olla. Kõige ilusam ja osavam. Rääkimata sellest, et oma lapse lõhn on ka NII HEA! Endiselt see imehea beebilõhn.

Rääkimata jätkuvast vaimustusest lapse uute oskuste, õnnestumiste ja jagatud rõõmu hetkede üle. Samuti seletamatust vajadusest kanda hoolt, et lapsel oleks ikka alati piisavalt soojad riided seljas ja kõht täis. Oh… neid õnnehetki, kui laps jälle isukalt minu tehtud toitu sööb. Paneb mu vahepeal täitsa arvama nagu oleksin hea kokk isegi kui tegelikult tean, et ta sööbki kõike. Isegi läätsesuppi, mille peale Sten vaid nina krimpsutab. Ühesõnaga mul on supikaaslane. 🙂

Samuti ei mõista ma endiselt neid lapsevanemaid, kes kurdavad, kuidas laps jonnib ja käitub halvasti. Väikene laps on nii otsene vanemate ja ümbritseva keskkonna peegeldus, et igasugune kriitika lapse suunas on tegelikult kriitika enda suunas. Laps pole kunagi süüdi. Alati on süüdi kas lapsevanem või keskkond. Kui varem arvasin, et ju ikka lapsed ise ka on jonnakad vms, siis lähtudes tööalasest kogemusest sadade eri vanuses lastega ja oma lapsega, siis näen, et terved lapsed on normaalsed KUI nendega normaalselt käituda. Jah, mõnele ei meeldi ere valgus, mõnele helid, aga jällegi täiskasvanu saab seda muuta talutavaks. Kui olla valmis nägema, siis lapsed tõesti panevad oma vigu nägema ja oma käitumise eest vastutust võtma.

Kõige tähtsamale taipamisele emaduse teekonnal ja muutusele mõtlemises viis mind aga tegelikult jutuajamine enda emaga. Juhtusin talle ükskord kurtma, et beebiiga on ikka nii raske. Selle peale teatas ta kõige iseenesest mõistetavama näoga, et ärgu ma oodaku, et laps hakkaks mind nende (beebiea) ohverduste pärast kunagi hiljem elus tänama ja aasta ema tiitlit jagama. Laps pole vanematele midagi võlgu. Laps on õnnelik siis kui kõigepealt ema koos isaga on õnnelikud. See tõi mul mõistuse taas instinktide juurest koju. 

Eks siin ole kindlasti roll ka ema ühel lemmik raamatul Anatoli Nekrassovi “Emaarmastus”, ent tegelikult olin ka ise märganud, kuidas suunates kogu oma armastuse vaid beebile hakkas lagunema see side, mille olime mehega omavahel loonud. Õigemini märkasin, kuidas ärritun mingite täiesti pseudo asjade peale ja ka mehe sütenöör oli lühem kui kunagi varem. Aina enam olengi mõistnud, kui tähtis on emana hoida seda kogu pere dünaamikat. Leida see tasakaal, et rahul oleksin ma ise, mees ja laps. Kusjuures just sellises järjekorras. Aga kuidas seda suurt ema ülesannet siis täita?

Ema armastus oma lapse vastu on tõesti väga tugev ja seda on PALJU. Kuna see on selline lõputu allikas, siis olengi aru saanud, et seda peab õppima emana suunama. Seetõttu siis ka vajadus ema armastuse puhul kasutada lisaks instinktidele ka mõistust. Kui suunata see energia kõik lapsele, siis kõik kannatavad ja seda peab emana meeles pidama.

ISE. Kui ma ise olen väsinud, pahur, annan oma energia vaid lapsele, siis ei jätku energiat endale, rääkimata mehest. Mees võib ju toetada ja anda, aga kui minu poolt vastu armastust ei tule, siis lõpuks saan seda ka ise enda nahal tunda. Õnnetu ja pahur mees on jube! 😂 Kõige tähtsamaks olen seega mina ise. Vajan naisena aega iseendale. Pean end tundma ilusa ja osavana, mistahes tegevused või viisid, siis selleni mind ei viiks. Ennast ja enda vajadusi ei tohi unustada! Liigne ohvrimeelsus ei too head mitte kellelegi.

Ja ka lapsele meeldib, kui temaga ollakse aus. Pärast seda, kui ütlesin 6-kuusele Väikemehele, et emme on väsinud öösiti ärkamisest, tahab magada, siis öised ärkamised vähenesid. Samuti, kui tõesti ütlengi mõni õhtu, et tead, loeme need kaks raamatut, aga ma rohkem ei jaksa, olen väsinud, siis ta mõistab! Muidugi ootamine, nt kuni ma toidu söömise lõpetan, paneb ta kannatlikkuse mõnikord proovile, aga selline see elu juba on. Laps peab mõistma elus, et ka teiste inimeste vajadused on tähtsad ja tuleb välja, et nad on selleks mõistmiseks valmis varem kui oskasin arvata. Selline ausus enda ja lapse suhtes on tõeliselt vabastav. Samuti aitab see mõista, et kui mul pole lapse ega mehe jaoks energiat, siis pean kõigepealt leidma rohkem aega enda vajaduste täitmiseks, et kvaliteetajast keeldumine enda puudulikult täidetud vajaduste tõttu ei korduks päevast päeva. Kui täna ei jaksa, siis homme pean jaksama.

Kui olen kurnatud ja pahur, siis ei ole ma ei hea naine ega hea ema. Vaid rõõmus ja puhanud ema suudab lapse soovidele vastata ning temaga koos ennast unustavalt legodega mängida.

See on tegelikult ka väärtuste küsimus. Mis või kes on elus oluline. Õigemini, kas ma ise naisena ja minuga seda lapse saamise teekonda alustanud inimene on minu jaoks olulised. Ilmselgelt suhted on erinevad, ent kuna olen leidnud oma elu armastuse, siis minu jaoks on väärtuste paika seadmine lihtne.

MEES. Naised on vastupidavamad kui mehed. Ema armastuse jõud annab naistele mingisuguse kustumatu väe lohutada nutvat beebit kuitahes kurnatud on juba olla. Mehed ei ole nii tugevad. Mehi peab tõesti armastama ja hoidma, sest kuigi füüsiliselt tugevamana on nad emotsionaalselt mitmes mõttes hellemad, nt kõhus olevaid poissbeebisid mõjutavad keskkonna tegurid looteeas rohkem kui tüdrukuid, poissbeebid nutavad beebieas rohkem ja on kergemini ärrituvad, poiste emotsionaalne küpsus saabub aeglasemalt ning elukaaslase surm mõjutab meeste eluiga rohkem kui naiste oma.

Naised saavad oma läheduse vajaduse emaks saades eriti beebiea algusajal tänu imetamisele ja muidu suurele füüsilisele kontaktile beebi käest. Kui naised armastavad kõrvadega, siis meestele on vaja just füüsilist lähedust, et tunda ennast armastatuna. Seksuaalselt rahuldatud mees on õnnelik ja hoiab ka naise õnnelikuna. Vaimne ja füüsiline lähedus ei tohi ju emaks saades kaduda. Iseasi, kas see muidugi enne lapse saamist üldse olemas oli. Pean tõdema, et kui enne Väikemehe sündi olid romantilised vanniskäigud, üksteise pesemised, küünlad, massaažiõlid, lelud ja muusika pigem harvad, siis pärast lapse sündi on need üpris kohustuslikud elemendid. Oma elu armastust peab hoidma. Ja mitte ema-stiilis: kas kõht on täis, puhtad aluspüksid jalas ja juuksed kammitud, vaid naisena.

Mõtlen sageli ka sellele, mida mees mulle enne lapse sündi ütles ja mis tunde see minus tekitas. Nimelt, et kui laps sünnib, siis arvestagu ma, et tal minu jaoks enam nii palju aega ei ole. See oli tõeliselt mu maailma raputav. Mis mõttes?! Mul on hea meel, et siiski nii päris läinud ei ole või vähemalt ma ei tunne, et oleksime koos vähem kui varem. Siiski tuletan endale seda tunnet mõnikord meelde, et mitte unustada seda, mis tunne on olla kõrvale jäetud ja kui väga ma soovin, et tema seda tunnet minu tõttu kogema ei peaks.

Samuti meeldib mulle väga see paralleel, et tasub mõelda, mis naisena tunneksid, kui ükspäev mees tooks koju teise naise. Isegi kui sai tehtud ühine otsus ta koju kutsuda. Samal ajal saadaks esimese naise diivani peale magama ning enam talle hellusi ega tähelepanu ei jagaks. Okei, kuu aega, aga kuude viisi! Iga endast lugupidav naine lahkuks sellisest suhtest! Tõesti, esimesel naisel on ju võimalus teise naisega sõbraks saada ja koos asju teha, aga see suhe pole võrreldav sellega, mis on naise ja mehe vahel. Samamoodi nagu mehe suhe lapsega ei saa olema selline nagu oma naisega. Samamoodi nagu naise suhe oma lapsega ei ole selline nagu oma mehega. Need suhted pole asendatavad.

Viimasel ajal olen kuidagi eriti palju märganud neid mustreid, kuidas naised oma mehi ei hoiaKas naised siis ise ei näe, et suunates kogu armastuse vaid lastele, nende elukaaslasega suhe laguneb?! Näiteks imestatakse, et miks mees on nii mõistmatu lapse vajaduste suhtes, kui aastane-kahene-kolmene laps soovib endiselt magada emaga koos suures voodis ja isa peab magama diivanil. Või miks tekivad omavahelised piged, kui teadlikult ei võeta aega romantikaks ja kvaliteetseks ajaks üheskoos. Või kui  naisest jääb järgi vaid ema. 

Muidugi leidub selliseid mehi, kes elavad üle selle väikelapse perioodi ja ootavadki kannatlikult, millal ükskord naine jälle meest märkama hakkab, ent kõik ei ole sellised. Samuti, kui see väikelapse periood venib tänu mitmele järjestiku sündinud lapsele, siis pole ime, et lahutuste arv on väikelastega peredes nii kõrge! Ühesõnaga elukaaslasega suhet ei tohi unustada.

LAPS. Kui emana “tass” on täidetud ja armastus isaga tugev, siis ongi laps ka õnnelik ja rahul. Seega leian, et elu suurimaks mõtteks pole mitte lapse saamine, vaid leida tõeline elu armastus, kellega koos sellel teekonnal sammuda, lapse kasvamise hetki nautida ja seejärel laps enda haardest kunagi “vabaks lasta”. Tegelikult ühine elurada on ju ikka koos oma elukaaslasega, lapse ülesandeks on leida oma tee.

Seejuures ei ole laps midagi oma vanematele võlgu. Seda enam paneb mind mõtlema see, kuidas vanemad räägivad lastest kui omandist. Nagu lapsed on “pensioni kindlustus” või nagu lapsed peaksid kunagi vanemate eest hoolt kandma. See ei ole ju loogiline. Lapsel on kunagi oma pere, kelle eest hoolt kanda. Oma elu, mida ehitada. Ta ei pea kellegi teise tegemata eluvalikute tõttu kannatama. Lapsevanem peab ise hakkama saama ja olema valmis aegadeks, kui enam ei saa. Vastutustundetu on oma planeerimatuse tõttu lapsele koormaks olla ja oodata oma lapsevanemaks olemise panuse eest justkui “tasu”. Tasu ongi see, et lapsevanemal on võimalus lapsega koos kasvada ja tunda rõõmu temaga koos veedetud hetkedest.

Ühesõnaga olen emana aru saanud, et lapsed on armastusväärsed ja elus äärmiselt olulised, aga samal ajal ei tohi unustada ka ennast ja oma elukaaslast. Kõik pereliikmed on tähtsad. Leian, et just see tasakaalu leidmine ongi see ema suur ülesanne, mis emadusega kaasneb ja vastavalt sellele, kus kellegi peres see tasakaalu koht on, siis seal saabub õnn ja rahulolu.

Soovin tänada enda ema selle eest, et ta tuletas mulle meelde, mis on tegelikult emana elus oluline. Aitäh sulle!

Ja muidugi soovida kaunist emadepäeva kõigile emadele.

1 reply

  1. Nii-nii hea postitus! Väga head mõtted ja hästi kirjutatud. Ma pole küll Anatoli Nekrassovi “Emaarmastust” lugenud, aga tema raamat “Mees ja naine” oli ka päris hea. Sinu postitusega nõustun 100 % ja arvan, et seda meeldetuletust on kõigil vaja:)

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s