Kuu aega veel ja meil on kodus aastane põnn. Midaaa? Jee! Iga päevaga on ta aina asjalikum ja osavam, mis on imetore, sest olgem ausad.. see beebiiga.. oehh. See on väsitav.
Ühest küljest on ta nii nunnu, et ma võiksin terve päev teda musitada, ent teisest küljest on pidevalt jälgimine, et ta ära ei sureks meeletu töö. Asi on selles, et Rõõmupall on väga liikuvaks muutunud: roomab meeletu kiirusega, AGA ta armastab kõike suhu panna. Olen alati imestanud neid, kelle lapsed asju suhu topivad ja nüüd mul on endal üks selline. See reaalselt ajab hulluks, mis asju ta suudab maast leida. Kodus on veel okei, sest meie kodu on üpris lapsekindel (kuigi viimasel ajal juhtmete lutsimine on viinud kaks mobiililaadijat juba hingusele), aga kodust väljas.. Isegi pargis laste mänguväljakult muru seest suudab ta leida üles klaasikillu! Päriselt!
Ja me oleme Steniga kahekesi kogu aeg kodused. Peaks ju nagu suutma kogu aeg last jälgida. Lisaks on ta erinevalt Väikemehe beebieast eriti julge ehk lapsevanemana hoopis teistmoodi väljakutseid pakkuv. Ta ronib kõikjale üles ja üle ja alla, aga vahepeal ka kukub. Isegi põrandal olevalt madratsilt maha minnes suudab ta kukkuda. Me küll püüdlikult proovime õpetada talle pepu ees alla minekut, aga kogu aeg peab teda jälgima. Reaalselt kogu ärkvelolekuaja lihtsalt jälgingi teda endal silmad punnis. Midagi ise ilma temata teha ei saa. Nii kui 5 sekundit ei vaata, siis juhtub midagi, mis läheb mõttes olevasse nimekirja: “näited halvast lapsevanemast”.
Omamoodi on ka see, et ta on väga nõudlik laps. Kui ta näeb midagi, mida ta saada soovib, näiteks juuksekammi, millega ma parasjagu oma juukseid kammin, siis peab ta selle saama. Kohe! Ja kui ei saa, siis ta annab aina nõudlikumaks ja valjemaks muutuval hääletoonil sellest märku. Täpselt kõrvalt vaadates selline laps, kelle puhul võiks öelda: “Ärahellitatud”.
Lemmikuks on tal hetkel koerad: nii mänguasjakoerad kui ka päris. Talle meeldib nii neid paitada ning õues vankriga jalutades tunneb mööduvate koerte vastu suurt huvi. Lisaks on hetke lemmikuks asjad, mida saab pöörlema panna. Ja muidugi asjade viskamine. Eriti osav on ta pallimängus, mistõttu edasi-tagasi üksteisele palli viskamine on sage mäng. Ja ta on palli viskamises tõesti väga hea. Jama on aga see, et ta armastab visata kõiksugu asju, mis on toonud kaasa huvitavates kohtades olevaid sinikaid mulle. Seetõttu vigastuste vältimiseks üritan viskamise ilmnemisel asendada eseme palliga.
Vendade vaheline kaklus on sama, mis eelnevalt. Väikemees ei luba oma mänguasju ja mina pean politseinikuna kogu aeg Rõõmupalli ära toimetama. Või Väikemees mängib ja ei taha, et Rõõmupall ta mängu segamini peksaks. 🤦🏼♀️ Hetke parim strateegia on olnud see, et veedame vähe aega kodus, sest kodust väljas hajuvad nad üksteisest eemale ja siis on ka konflikte vähem.
Sellel kuul käisime Vihula mõisas, tegime piknikke botaanikaias ja Pirita jõel paadiga sõites, käisime rannas, loomaaias, nädalane reis Lõuna-Eestis. Lisaks oleme olnud igapäevaselt mänguväljakutel ja parkides.
Unega on lood hästi, sest tunnen, et oman une üle kontrolli. Või vähemalt kui olen läinud enam-vähem ajal õhtul magama, siis tunnen end hommikul ärgates hästi. Samuti kui jälgin oma toitumist, siis ka magab Rôômupall täitsa hästi. Hästi on siis, et kuskil 7-8h jooksul, mis ma öösel magan ärkab ta 1-2x ja seda max 10sekundiks. Enne seda, kui ma ta kõrvale magama läheb ärkab iga 1,5-2h tagant. Halb öö on see, kui tal on kõhugaasid, sest siis ta sipleb mööda voodit ringi ja tahab kogu aeg rinda. Siis on kehv enesetunne tagatud ja olen järgmine päev kuri nõid valmis. Pluss ta ise on ka väsinud ja viril terve päev. Vahepeal proovisin siin kõike süüa ja nii hulluks läksid ööd, et ei. See pole seda väärt.
Inglise keeles on uueks ägedaks terminiks “breastsleeping”. Vot see meil ongi. Magab endiselt kaisus (õigemini mu kõrval, sest kaisutaja ma pole). Ja oma voodisse ei lähe veel nii pea, sest olen aru saanud, et tegu on kultuurilise mitte bioloogilise normiga. Ja ma ei jaksa bioloogia vastu võidelda.
Päeval magab ühe või kaks und. Enamasti siiski pigem kaks und kuigi näen, et sarnaselt Väikemehele pole kaugel aeg, kui ta läheb päeval vaid ühe lõunaune peale. Ärkvelolekuajad üldse tema puhul ei toimi. Ongi ärkvel päeval nii nagu jaksab. Ööpäevas magab u13-13,5h, mis on päris ok tema ea kohta.
Potile panek hetkel üldse ei toimi. Ta on hakanud jahtima privaatsust ehk soovib oma häda teha ise ja eemal teistest. 🤔 Mõtlengi hetkel variante, et kas peaks talle mingisuguse koha kodus organiseerima, näiteks panemagi maha vettimava lina, kus ta saaks ise paljalt olles käia häda tegemas. Sest neid mähkmeid kulub muidu liiga palju ja paljalt olles pissib ta jälle liiga palju. Oehh..
Süüa anname nii nagu juhtub. Vahepeal imetab, enamasti sööb seda sama, mida minagi. Püreedest täiesti keeldub. Erinevalt Väikemehe ajast ei mõtle ma hetkeks ka toidu peale. Üldse ei muretse. Koguseliselt sööb päeval väga vähe. Juurde aga võtab kenasti. Kuna ka öösel ta kuigi palju ei söö, siis ma ei tea, kust see kaalutõus tuleb. Vaid 5% samaealistest beebidest on suuremad kui Rõõmupall.
Minisünnipäeva puhul käisime mängutoas ja siis Mustamäe Elamusspas. Ta nii naudib vett! Ja nii toimetab ise, uuribki mänguasju, patsutab ja roomab. Ohh.. kui rõõmus ma olen, et see raske beebiiga hakkab mööda saama! 🙏🏻😁
