Poleks eluilmas arvanud, et kirjutan siia blogisse “nii imelikul teemal” nagu seda on investeerimine. Aga never say never. Ja iseenesest on rahajutud ju põnevad, sest ikka on huvitav teada saada, mis kellegi teise rahakotis toimub. Selles postituses saad teada, mis seis mul on.
Hoiatus! Siin postituses antud soovitused sisaldavad endas finantsilisi riske. Räägin lihtsalt, mis tegin.
Taustaks nii palju, et kuu aega tagasi ei teadnud ma investeerimisest mitte midagi. Suur ümmargune null. Ei olnud kunagi kuulanud ühtegi raha teemalist podcasti, lugenud investeerimise ega säästmise kohta ning iga kord kui keegi tutvusringkonnas mainis aktsiaid, fonde, pensionit, ühisrahastust, dividende, Äripäeva, börsi, passiivset sissetulekut, siis minu peas toimus see:
Ma ei saanud mitte midagi aru. Ja polnud ka vajadust. Jah, olin enne laste saamist kogunud enda jaoks kontole paari kuu palga ehk “meelerahufondi”, aga rasedana ja kodus olles ning vahepeal ka natuke tööl käies tiksus emapalk muudkui lisaks. Jälgisin vaid, et tulud ületaksid kulusid, ent ei mingit säästmist. Tõsi, kodulaen on küll järgnevad 10-15aastat veel minu kanda, aga sellele vaatamata tulin alati ilusti kuu lõpuks nulli ehk “meelerahufondi” kallale ma ei jõudnudki. Mõnus elu emapalka saades.
Aga mis siis nüüd juhtus? Miks otsustasin hakata siis investeerima?
Lisaks sellele, et sain viimase emapalga, siis sai kõik alguse sellest, et Sten tuli ühel õhtul Taltechis toimunud 4h kestnud finantsanalüüsi loengust. Seda andis finantsguru Kristjan Liivamägi. Finantskauge inimene nagu ma olen, sain ma ühtäkki teada, et detsembri või eelmise aasta inflatsioon oli Eestis 12%. 12%?! Jep, Euroopa kõrgeim. Nagu mida?! Selle peale läksin oma pangakontole ja arvutasin oma kontol olevast rahast 12%- täpselt nii palju oli inflatsioon mu kontol olevast rahast ära söönud. Mind tabas paanika. Hirm. Põhimõtteliselt olin kaotanud ühe kuupalga!?! Seega mõistsin, et kui mu raha nii kui nii kaob, siis vähemalt pean proovima midagi teha, et see püsiks.
Ja no olgem ausad. Ma armastan oma tööd. Mulle meeldib tööl käia. Seal on ülipõnev, AGA mis siis kui minuga midagi juhtub? Mis siis, kui ma ei saa mingil põhjusel tööl käia?! Ja hambaravi on väga aktiivne sissetulek ehk ma pean olema kohapeal. Ja emaks saades tekib see dilemma: oled liiga palju tööl, siis tunned pere ees süümekat ja oled kodus, siis tunned tööisu. Ehk ei saa tööl olles hullu panna. Seda enam, et tööl olles on ka vaja leida tasakaal kasumlikkuse ja naudingu vahel. Ei ole nauditav “hullu panna” ega kiirustada. Mulle meeldib patsiendiga arutleda, otsida haiguste päris põhjuseid, selgitada ja näidata, aga see nõuab seda, et annaksin patsiendile aega mõelda, reflekteerida. Et ta seaks ise eesmärke, küsiks ise küsimusi. Et tal tekiks sisemine motivatsioon. Aga see pole kasumlik finantsiliselt. See on aga see, mis teeb mind rõõmsaks ja see on ka tähtis. Siiski kui just olla ise mitteaktiivne firma omanik, siis passiivset sissetulekut ehk higivaba pappi sealt välja ei võlu. Aga passiivne sissetulek on päris mõnus. Et kuskilt lihtsalt tuleb raha kontole. Ilma midagi tegemata. Emapalgaga sain ju seda tundma. Ei, ma ei taha oma tööst loobuda, aga passiivne sissetulek mõjub vähemalt teoorias mõnusalt. Pealegi muutusin ka natuke kadedaks, et mu lastel on juba suurem portfell ja passiivne sissetulek, kui mul. Ja mehe kulul mulle otseselt ka elada ei meeldi.
Mis ma siis tegin? Juhindusin investeerimishai Kristi Saare öeldust, et kõige olulisem on algust teha. Lihtsalt proovida. Ja siia juurde Steni tõeterast, et parim aeg investeerida oli eile. Seega hakkasin ma investeerima. Väga mitte minulikult ehk ilma eelnevate teadmisteta, ilma et oleksin lugenud läbi miljon raamatut. Lihtsalt tegin ära. Sest mulle usaldusväärsed inimesed soovitasid seda.
Aga küsid, et kuhu ma investeerisin? Alustasin K.Liivamäe soovitusest investeerida laiapõhjalistesse indeksfondidesse. Sten leidis, et parim on selline: Vanguard S&P 500 UCITS ETF (lühend: VUSA, ca 75eurot aktsia, maksab ka dividende 4x aastas – ehk ca 0,2 eurot aktsia pealt). See on indeksfond, mis tähendab, et see investeerib USA 500 top ettevõttesse, nt Amazon, Microsoft, Apple,Visa jne ja kui need ettevõtted kasvavad, siis kasvab ka sinu investeering. See on kasvanud keskmiselt 10-14% alates 1940ndast aastast. Ja nagu sain hiljem teada, siis on see miski, mida kõik finantshaid soovitavad. Tegu on keskmise tootlusega, mõni aasta rohkem, mõni aasta vähem. Aga siit tekib ka küsimus, milline investeerija olla, sest need indeksfondid on päris igavad.
Teadsin kohe, et olen pigem pikaajaline investor, igav ehk ei hakka ostmise ja müümisega edasi tagasi tõmblema. Ma ei hakka hoidma end kursis erinevate IT valla “ükssarvikute”, finantsaruannete jms-ga. Valin pigem sellise tugitooliinvestori rolli. Ehk mu investeerimistrateegia on pikaajalist plaani vaatav. Samas kuna iga kuu tahan ikka “vaba raha” eest investeerida, siis ei ole nii, et teen kaks tehingut aastas. Ikka iga kuu plaanin korra midagi osta börsilt. Seetõttu tegin endale ka LHV-sse konto, sest sealt näiteks on Balti börsilt ostmine ilma teenustasuta.
Sten aitas mul pangas teha paari klõpsuga investeerimiskonto ja soovitas alati panna börsil natuke kõrgem hind, kui turud eelnevalt sulgesid. Loomulikult katsetasin ka vähemaga, mis lõppes alati sellega, et ma lihtsalt ei saanud aktsiat. Tasub teada, et indeksfonde või üldse välismaalt aktsiaid ostes rakendub päris krõbe teenustasu 9eurot ehk pigem on mõistlik osta välismaalt suurema raha eest korraga (min 1500) ja harva. Või teha ettevõtte alt Interactive Brokersiga konto, sest siis teenustasu ca 2 eurot, aga see nõuab ettevõtte olemasolu ja selle konto tegemine pidi paras kebenjanss olema. Seega esialgu otsustasin, et ma välismaiseid aktsiaid ostan harva.
Esialgu seadsin endale selleks aastaks neli eesmärki ja jälgisin, et need oleksid ambitsioonikad, natuke minu jaoks hirmutavad:
1) teenida aastas keskmiselt vähemalt 2000 eurot kuus. Sain palka juurde, uurisin võimalusi, kuidas saan sissetulekuid suurendada kodus olles- müüa vanu raamatuid, beebiasju, kirjutada miskit ajakirja jne. Käin ju ikkagi tööl üpris vähe, sest lapsed kasvavad ruttu ja nii lühike on aeg, kus väike laps ema vajab. Siiski seades eesmärgi ilmnevad ka järsku võimalused. Aju nagu ise hakkab nägema asju, mida varem ei märganud.
2) investeerida iga kuu minimaalselt keskmiselt 750 eurot. Olgu see siis III sambasse, aktsiatesse. Eesmärk võiks olla muidugi 50% sissetulekust ja see on vaid 30 % sissetulekust, aga lisaks on ju mul ka kodulaen vaja maksta. Ja no, elu vajab ka elamist. Ei saa öelda, et me erilised säästuhundid oleksime. Siiski ütlesin mõttes head aega Woltile ja Boltile. Ma poleks seda suutnud varem vist teha, kui lapsed olid väiksemad, aga nüüd, kus väiksem on 1,5-aastane, siis jään ellu. Ilmselgelt kuud on erinevad, sest näiteks esialgu sain tõmmata oma meelerahufondi koomale ja sealt vabanes investeerimiseks raha. Samuti leidsin, et mul on pangas mingi sendikopikaid koguv konto, kuhu oli 3 aastaga tiksunud iga ostu pealt sentide viisi ca 700 eurot – sobis, kohe investeerisin ära – ostsin Enefit greeni. Jah, eks ta kallis hetkel ole, aga mis teha. Parim aeg investeerida oli eile, seega eks tuleb osta nii börsi mõttes headel kui ka halbadel aegadel.
3) aasta lõpuks oleks mu portfell vähemalt 10 000. Mida kiiremini see suureks saab, seda kiiremini ja suuremalt hakkab sealt passiivset raha tulema. Suur eesmärk oleks see, et teise aasta lõpuks saan aasta jooksul ühe kuupalga jagu raha passsivselt. Tundub ebareaalne, aga eks paistab.
4) passiivset sissetulekut oleks aasta lõpuks kokku teenitud 200 eurot. Siia kuuluvad siis aktsiatelt makstud dividendid, nt ostsin Balti börsilt dividendi aktsiatest Tallinna Kaubamaja (neil oli eelmine aasta rekordkasum seega sahistatakse suurt dividendi maksmist – äkki üle o,6 euro aktsia kohta). Samuti ostsin välismaistest Vanguardi High Dividendi fondi – see peaks maksma 4 korda aastas ca 0,2 eurot aktsia kohta. Aga ka näiteks blogi reklaamid – aitäh, et siin olevaid vilkuvaid reklaame üheskoos kannatate! Ja jõuludeks välja antav raamat pärast enne seda räigelt aktiivset tegutsemist muutub ju ka ühel hetkel passiivseks sissetulekuks. Seega jah, ideid on.
5) valida aktsiaid ja fonde, mis toodaksid aastas vähemalt 12% kasumit, parem kui üle 14%. Seetõttu loobusin portfelli koostamisel ühisrahastusplatvormidest nagu Mintos, Reinvest24 jms, sest nende tootlus on kaheldava väärtusega – jah, kui hoolega valida neid, kellele laenu anda (mida ma teha ei oska ega viitsi!), siis võid saada 15% kasumit, aga samas alati ka mingi osa laenudest kuulutatakse maksevõimetuks ehk tegelikult ikka tootlus pole nii suur. Loomulikult võiks kinnisvarasse investeerida, aga sellist raha mul hetkel pole.
Edasi lugesin “rahakrati blogi”, “Kristiinvesteerib blogi”, “rahafoorumit”, “dividendiaktsiate blogi”, KristiSaare instagrammi, Naisinvestorite FB grupis kirjutatut, laenutasin raamatukogust raamatuid, uurisin aktsiate analüüse, mõtlesin ning ostsin veel. Siiski hetkel kõige paremini lähebki just sellel indeksfondil. Eks ühel hetkel kirjutan, kuidas mul nende asjadega läheb. Võib-olla tulen siia blogisse järgmine kord nutma, aga vähemalt ma proovisin oma rahaga midagi teha, et see nii sama konto peal ära ei kõrbeks.
Ilusad sõnad on need, et keegi ei hooli Su rahast rohkem, kui Sa ise.
Sulle soovitangi alustada vaatamist ja kuulamist nendest targematest. Ja mis põhiline: tegutseda juba täna, sest parim aeg investeerida oli eile.
Kuidas teil investeerimisega lood? Mis on olnud teie parim investeering börsil?
Kui soovid ka edaspidi blogis toimuvaga kursis olla, siis liitu meililistiga. 😉
IB konto on tegelikult üpriski tehtav ja sul on selliste summade ja portfellistrateegia juures juba täiesti mõistlik see ära teha. Oluline on ju mitte ainult ostu teenustasu, vaid ka müügi oma. Lisaks on raha keerutada ettevõtte alt palju kergem, pärandada ka palju kergem vajadusel jmt.
Kui sul on elus nii hästi läinud, et suudad aastas juba 9000€ investeerida ja seda eriliselt säästmata, siis mõtle sellele, et 10 aastaga on see 90 000€ ja siis sa nutad LHV teenustasusid makstes, kui su siht on välisaktsiad ja indeksfondid.
Aitäh ideid jagamast!
Konsulteerisin lähikonnas olevate tarkadega, lugesin paar investeerimisraamatut läbi ja sain aru, et esialgu tuleb ikka keskenduda Balti börsi dividendi aktsiatele. Aga see ei tähenda, et ma ei mõtleks indeksfondidele ja IB konto loomisest. Lähiaastatel teen selle kindlasti ära!
No sain indu rahakrati blogist. Ta teenis 1500 kuus ja ka investeeris aasta lõikes keskmiselt 750 kuus. Ja samal ajal suurendas oma sissetulekuid lisatöödega. Inimeste elustiilid on niivõrd erinevad ja kuigi ma endale tundun suur kulutaja, siis näiteks ei osta ma endale uusi riideid, juuksuris käin üliharva, kreeme ega meiki ei osta, toidu teen tööle kodust kaasa ja abikaasal ka sissetulekud, mis võimaldavad kulutusi jaotada. Igal juhul kahekesi koos on lihtsam kui üksinda. Ja kui võrdlen enda investeerimisseisu sõbrannadega, siis on mul veel pikk tee minna.
Vot ma ei teadnudki, et teenustasud pangas võivad nii suureks minna suuremate summade juures. Ju see ole miski, millele mõtleb inimene siis, kui juba häda käes. 🙂
Aga aitäh kaasa mõtlemast! Need on sinu poolt tõesti head tähelepanekud!
Ma isegi soovitaks tõsise huvi korral võtta nt Kristi Saare erakonsultatsioon, kui huvi investeerida suur. Ta teab, kuidas päris väikesed summad kasvama panna ja mida suurematega teha. No lisaks saab ka head infot, kuidas IB konto teha jmt. Ta on nii hea konkreetse suhtumisega inimene, et see raha läheb ilmselt asja ette.