Väikemehe kolmeteistkümnes elukuu

Mõtlesin pikalt, kas ja kuidas Väikemehe igakuiseid postitusi jätkata, ent kuna neid on mul nii tore tagantjärgi lugeda, siis lugu jätkugu! Siiski nüüdsest minu perspektiivist vaadatuna ja iga 1,5 kuu tagant, sest tunnen, et nüüd on selleks õige aeg. Kui varem oli ta justkui minu pikendus, siis nüüd on ta nagu väikene asjalik ringi toimetav mini inimene oma soovide ja huvidega.

REISIKAASLANE

Pärast Väikemehe aastaseks saamist suundusime kolmeks nädalaks reisile külastades Šotimaad, Iirimaad ja Islandit. Pelgasin reisi väga, sest teadsin, et meie päevad on sisutihedad ning palju on ka autosõite. Ometi valmistas Väikemees reisikaaslasena suure üllatuse, sest paremat ja rõõmsamat reisiselli annab otsida! Eks selle heatujulisuse taga oli kindlasti ka see, et tegime plaanid tema järgi, nt autosõidud tegime lõunaunede ajal, pikki vahemaid järjest ei sõitnud, matkadel tegime pause, et ta saaks ringi uudistada ja kive jõkke visata, külastasime erinevaid mänguväljakuid ja ujumiskohti.

Polnud kohta, kus ta oleks pahandanud. Ta nautis iga päeva, sest kõik oli ju uus ja huvitav. Samuti nägi ta meie kaunist maailma: võimsaid Šoti mägesid, kõiksugu parke, merd, randasid, jääliustike, voolavat laavat, korduvalt kõiksugu lemmik-ja taluloomi ning maitses erinevaid uusi huvitavaid toite alates kala keelest kuni kuumaveeallikas küpsetatud leivani. 

SÖÖMINE

Polnud toitu, mis talle ei maitseks ja hea isu jätkus ka kodus olles. Eriti isukas on ta aga restoranides ja kohvikutes. Istub ilusti söögitoolis, kuulab meie juttu ja sööb toitu, mida meiegi. Loomulikult vajab ta vahepeal abi ning vahete-vahel on igaks juhuks ka püree kaasas, ent üldiselt saab ta juba täitsa ise oma söötmisega hakkama. Ainuke restoranides käimise miinuspooleks väikese lapsega on toidu ootamine, mistõttu sageli oleme toidu ette tellinud või ootamise ajal söögikoha läheduses jalutanud või mängunurgas mänginud. Tavaliselt tellin talle midagi, mida ma ka ise sööksin, kuigi enamasti sööb ta terve portsu ise ära. Lastele mõeldud kananagitsaid, friikartuleid ja muid fritüüritud toite üritan vältida. Kuna reisil sõime kogu aeg väljas, siis oli see meie jaoks üpris aktuaalne teema, et mis toitu me oma lapsele anname ja ühtlasi, mis maitsetega me teda harjutame.

LAUAKOMBED

Toidu osas muutus sellel kuul see, et ma ei tea, kas ma kujutan seda ette, aga Väikemees on hakanud “puhtamalt” sööma ja enamik toitu jõuab suhu ja mitte põrandale. Riisi söömine on muidugi erand.  Eks me oleme aja jooksul ka õppinud, et palju toitu ei tasu talle korraga taldriku peale panna, sest siis hakkab ta paremaid palasid välja valima ja sorteerib kiirelt juurviljad põrandale. Siiski sööb ta peaaegu kõike, mis muudab meie elu ikka väga lihtsaks, ühest toiduga pirtsutajast meie peres juba piisab (khmm.. Sten). 

Sellel kuul tekkis Väikemehel ka suur soov ise lusika ja kahvliga süüa. Mulle tundub, et ta tahab meid jäljendada selles osas. Ta oleks nagu ühel hommikul ärganud ja mõelnud, et täna on see päev, kui ma õpin neid söögiriistu kasutama. Selline keskendumine ja sihikindlus, et toit kahvli otsa saada, viia suu poole ja seejärel ikkagi käega kahvli otsast toidupala suhu panna. Lemmiktoitudeks olid tal sellel kuul pelmeenid, kana pesto kastmega, nektariin ja maasikad. 

Kuigi Väikemehel täitus maagiline ühe eluaasta piir, kust edasi on paljude arvates laps imetamiseks juba liiga suur, siis on endiselt Väikemees ka rinnapiimalaps. Kuigi varem mõtlesin, et lõpetan lapse imetamise ta aastaseks saades, siis lugedes selle kohta, sain aru, et tegu on ühiskondliku survega ja tegelikult mul ega Väikemehel ei ole üldse veel tunnet nagu oleks õige aeg piimakraanid kinni keerata.

Ainult öiste imetamistega kõigume ühe ja nulli vahel. Kuu viimastel päevadel hakkasin pakkuma imetamise asemel tassist lonksu vett ja vahetasin vaid mähet ning tundus, et ta lepib sellega. Esimene öö pahandas päris pikalt, ent teine öö oli juba rahulikum. Eks ole olnud ka tagasilööke, nt üks öö olin nii uimane, et läksin poolunes ikkagi imetama. Alles hommikul sain aru, et ega see just parim näide järjepidevusest ei ole. Või teine öö tõin nagu tavaliselt lapse hommikul meie voodisse, et teha hommikune imetamine, ent kardinaid üles lastes sain aru, et suvele ebatavaliselt on õues kuidagi väga pime: selgus, et kell oli 3.30 öösel. Nii  juhtub.

PÄEVAKAVA

Päevakava oli sellel kuul sama nagu eelmisel kuul ehk siis endiselt kaks päevaund. Ainult kuu lõpupoole hakkas ärkvelolekuaeg pikemaks muutuma ehk siis kui kuu alguses jäi ta unne pärast 3-4h üleval olemist, siis kuu lõpupoole venis ärkveloleku aeg uinakute vahel juba nii pikaks, et kahte und ei õnnestunud enam kuidagi päeva planeerida ilma et ööuni juba väga öösse ei lükkuks. Kusjuures magama mineku osas on ta üpris konkreetne. Kui ikka väsimus on peal, siis läheb võtab oma uneteki ja heidab kuskile pehmesse kohta pikali. Inimene teab, kui vajalik on uni!

Ja selle saime ka teada, et pärast kella 20 ööunne minnes ei tule tal see uni üldse nii kiiresti. Justkui oleks ideaalne uneaken just seal 19-20 vahel, kui ööuni tuleb kõige kiiremini. Lisaks hakkas ta öösiti kauem magama (11h asemel 12h) ning kuna aastase lapse unevajadus on päevas kokku ca 13,5h, siis ei jäänud kaheks lõunauneks piisavalt uneaega, kui just teda lõunaunedest ei ärata ja seda ma ka teha ei tahtnud. Hetkel ongi selline üleminekuperiood kahelt unelt ühele. Ükspäev nii ja teinepäev naa. 

ÜLDMOTOORIKA OSKUSED

Arenguliselt on kõige suuremaks muutuseks sellel kuul olnud kindlasti Väikemehe kõndima hakkamine. See juhtus 10 päeva pärast Väikemehe esimest sünnipäeva Islandi lennujaamas. Olime just maandunud ning läinud temaga kahekesi pagasialalt välja, et kiiresti saaks autorendiga asjad aetud. Täpselt siis tuli tal aga häda nr 2 ning loomulikult olid kõik mähkmevahetusega seotu Steni käes, kes ootas meie kohvreid ja lisaks täidis dokumente meie kadunud pagasi osas (turvatool, reisivoodi) ehk siis pidime päris pikalt ootama. Ja kuna Väikemehele ei meeldi kakane olla (põhjus, miks me ka potitreeninguga minu arvates päris vara alustasime), siis keeldus ta istumast tehes puhkepause kükitades ja sammus pärast iga pausi aina pikemalt ja pikemalt: 8 sammu ilma toeta, 12 sammu ilma toeta, 15 sammu ilma toeta. Ei tea, kas oli see Islandi karge õhk või asjaolu, et talle ei meeldi kakane olla, aga kõndima ta hakkas. Vahepeal küll kasutas kiirelt edasijõudmiseks ka käputamist, ent kuu lõpus juba ainult kõndis. 

Reisil olles hakkas ta muusika saatel põlvi nõksutama. Samuti õppis ära käe suu juurde paneku ja suuga puristamise. Väga meeldib talle ka liugu lasta: suu läheb kohe kõrvuni. Kodus ronib ta paljajalu Pikleri kolmnurka mööda üles ja laseb selg ees alla. Mängudest on tema lemmikuks endiselt peitusemäng issi ja emmega. See teeb talle meeletult nalja. Eriti, kui sellega kaasneb ka väike tagaajamine.

ESIMESED PALJAJALU JALANÕUD

Seoses Väikemehe kõndima hakkamisega tulid päevakorda ka jalanõude teema, et milliseid, mis suuruses ja kust neid osta. Kuigi varem olime kasutanud mu õvedelt saadud jalanõusid, siis nägin, et ega need kõige paremad ei ole. Ühed panid ta jalad väga higistama ning teised olid paeltega kinniseotavad, mis on lihtsalt sidujale mega tüütud! Tahtsin leida midagi, mis oleks mugav nii minule kui ka talle. Emana tahaks ju oma lapsele ikka kõige paremat ning mu tähelepanu olid püüdnud paljukiidetud paljajalu jalanõud. Väidetavalt lasevad need paljajalu jalanõud (lapse) jalal sedasi jalanõus olla, et kuskilt ei pigistaks, ent kuna jalatüübid on erinevad (kõrge vs madal, kitsas vs lai), siis soovisingi ikka kohapeale proovima minna.

Ühel avatud uste päeval seadsimegi sammud Väikemehele jalanõude proovimiseks nii Tallinna Memme.ee poodi kui ka Liliputi.ee poodidesse. Seal oli lahedad mängunurgad ning toredad teenindajad, kes aitasid mul lapsele sobivaid jalanõusid valida – et palju vaja kasvuruumi arvestada, mis firma jalanõud sobivad mu lapse jalatüübile jne. Kuigi proovisin ka endale jalanõusid, siis täiskasvanute paljajalu jalanõud on ikka väga kallid – ca 160 eurot. Seetõttu ostsin esialgu jalanõud vaid Väikemehele, valides talle järgnevateks kuudeks, kui on ehk soojemad ilmad (august, september, oktoober), välja krõpsuga kinni käivad Froddo Prewalkerid (maksid ca 28 eurot). Jalanumbriks oli tal 19. Tunduvad mugavad meile mõlemale, ta ei kurda küll jalanõude jalgapaneku üle.

KEELELINE JA KÄELINE ARENG

Jutustab ta palju, ent vähe meile arusaadavat. On täiesti tavaline, et ta võtab mingisuguse mänguasja, nt traktori või kalade magnetmängu õngeritva ja käib pool tundi (!) mööda kodu ringi samal ajal kõva häälega omas keeles midagi seletades. Lõpuks on sellest suurest seletamisest kogu kõht tatti täis. Okei, kui kasutada fantaasiat, siis ütleb ta õue kohta “õõõu” ja hobuse kohta “obe”. Nii mina kui Sten oleme “emm”. “Mämm” tähendab nii söömist kui ka magamist.

Samuti näitab ta meile sõrmega asjadele, mis talle huvi pakuvad ning ilmselgelt ootab meilt selle kohta põhjalikku kommentaari. See on äge, sest see annab võimaluse natukenegi aimata, mis ta peas küll toimub. Näiteks pakkusid talle reisil huvi tänavakunst, skulptuurid, vilkuvad reklaamtablood, kõiksugu loomad ja linnud, kosed, purskkaevud, keelavad märgid (nt murul käimine keelatud või matkarada tähistavad toikad) ning maalid.

Hetkel on see periood, kus ta naudib teiste lastega kõrvuti mängimist. Kui mänguväljakule tuleb uus laps, siis läheb ja proovib kontakti saada. Enamasti ta kas läheb teisi katsuma või pakub neile midagi, millega ta ise parasjagu mängib. Suuremad lapsed on tavaliselt umbusaldavad, võtavad küll mänguasja vastu, ent siis tõmbuvad eemale. Väiksemad jäävad lihtsalt jõllitama.

Keelelise külje arendamiseks olen proovinud Väikemehele läheneda Montessori põhimõtteid jälgides ehk siis lisaks verbaalsele selgitusele ka läbi käelise tegevuse. Kuskilt lugesin, et selles vanuses on hea aeg tutvustada omadussõnu. Seetõttu olemegi kasutanud näpuvärve, vahakriite ja pliiatseid erinevate värvide tundmaõppimiseks (väga suur joonistushuviline ta siiski ei ole, aga no proovida ju võib) ning vastandlike omaduste õppimiseks lugenud nii selleteemalisi raamatuid kui ka võrrelnud Schleichi erineva suurusega loomi, nt suur ja väike karu. Lihtsalt midagi, et ka endal oleks huvitav lapsega koos asju tehes.

Käelistest oskustest saab ta ilusti hakkama nii kitsast pilust müntide paneku, pulga otsa ketaste seadmise kui ka kujundite asetamisega kujundiaugust sisse. Viimast aga siiski vaid siis, kui kujund satub õiget pidi kätte ja sooritus õnnestub lühikese ajaga. Ebaõnnestumine ärritab teda väga. Siis kõik asjad lendavad kahes suunas. Kujundipusle tükkidest leiab õige koha ring ja vahete-vahel ka kolmnurk, teised kujundid on veel keerulised. Mitu päeva harjutas ta mullitajapulga panekut mullitajatopsi. Oi, kui suur keskenduja ta on!

POTITREENING

Potitreeningust niipalju, et kuna reisitempo oli kiire, siis võtsime seal potil käimise harjutamist üpris lõdvalt. Meil oli küll kaasas suurele potile käiv potirõngas, kus ta hommikuti ilusti käis, aga päevasel ajal hotellist väljas ma sellel suurt rõhku ei pannud. Lihtsalt nii palju muud oli mõtteis! Kui aga reisilt koju jõudsime, siis tundsin, et olen selle potitamise teemaga tupikus. Ühest küljest teeb ta ilusti oma hädad potti pärast ärkamisi ja ka häda nr 2 jõuab potti, kui vähegi hetke ära taban, ent see on endiselt selline 30% kõigist päeva hädadest. Seetõttu sattusin lugema üht selleteemalist blogi ja ostsin ka neti raamatu, mis andis mulle palju uusi ideid ja muutis väga suuresti mu arvamust ja nägemust kogu sellest potil käimise protsessist.

Juba järgmisel päeval hakkasin tähele panema, et tegelikult annab ta mulle kogu aeg märku, kui tal on häda (nt ilusti mängib ja siis hakkab vigisema ja tuleb mu jala juurde). Ma tõesti ei osanud seda aastaselt lapselt oodata, eriti väljaspool kodu ja öösiti! Seega, kui väljaspool kodu on suurel potil rõnga võimalus või beebipott olemas, siis on ta ilusti oma pissihädad sinna ka teinud. Kusjuures alati on ta ise märku andnud, et nüüd oleks aeg. Isegi keset mänguhoogu. Olen siiani täiesti jahmunud, et aastane laps, kes ei oska rääkida, ennast nii kindlalt väljendab. Ju ei meeldi talle see püksi pissimise värk. 

Samuti hakkasin teda kogu selles potil käimise asjus tänu raamatus antud nõuannetele rohkem usaldama, nt kui ta ikka andis märku, et ta ei soovi hetkel häda teha (tõmbudes potile pannes pulgaks), siis ju nii ka on. Ilmselgelt teab tema kõige paremini, kas tal on häda või pole! Seda enam, et peamine ind on ju ikkagi tema poolne. Minu ülesandeks on õigetel hetkedel talle potil käiku meelde tuletada (seejuures mitte liiga tihti pinda käies) ning tõesti last kuulata ja jälgida tema märguandeid. Iga päevaga jõuab potti aina enam hädasid, hetkel on õnnestumisprotsent selline 75%.

Ainukeseks lahendamata mõistatuseks on öised potil käimised. Kuigi ta annab märku, et tal on häda, siis potile minema ta öösiti ei nõustu. Ju ma pean lihtsalt proovima ja ootama, millal ta selleks valmis on. Võib olla siis, kui ta õpib ise potile minema. Samuti loodan, et varsti hakkab ta ise poti poole liikuma, kui tal häda peaks olema. Kuigi, kui nüüd mõtlema hakata, siis eile oli paar juhust, kus ta päevasel ajal lähenes pisikesele potile kaksiratsi justkui peale ronides selle asemel, et sinna maha istuda, ja siis pissis sinna kuskile poti külje peale. Eks me loeme kogu aeg potil käimise raamatuid talle ka ette, aga ju peab selle potile istumise puust ja punaseks selgeks tegema.

Aga, et ei jääks illusiooni nagu kõik on potil käimisega ideaalne, siis ega ei ole küll. On ka kehvemaid päevi, kus piss tuleb põrandale vahetult pärast potil käiku või kui kaka jõuab potti vaid osaliselt. Siiski üritan sellesse kõigesse suhtuda kui õppimisprotsessi, kus iga kogemus on (lapsele) väärtuslik. 

SUUHÜGIEEN

Hügieenist veel niipalju, et ma varem arvasin, et beebide hambapesu on selline mission impossible asi, ent vaadates Väikemeest, näen, et see on olnud täielik väikelaste alahindamine. Kui on hambapesuaeg, siis avab suu nagu linnupoeg ja laseb ilusti hambad ära pesta. Esimesed korrad oli küll vastupanu, ent siis see kadus. Enamasti pesen teda pikali pannes, et paremini näeksin, mida ma seal suus ka teen, sest kellegile ei meeldi, kui ta suulage harjatakse! Hambapesu toimub kaks korda päevas, hommikul ja õhtul fluoriidi sisaldava hambapastaga endiselt riisitera suuruses koguses ja ilma veeta. Võib öelda, et see täitsa meeldib talle. Tavaliselt pärast pesu annan talle võimaluse ka ise oma hambaid harjata ehk siis lutsutab rahulolevalt oma hambaharja. Veel veidram lugu: talle väga meeldib hammaste niiditamine! Õigemini küll meie hambaniidi (Jordan) maitse, aga üllatav ikkagi. Kuna tal on alumiste esihammaste vahel väike vahe, kuhu sageli igasugu toidutükid kinni jäävad, siis on see isegi täitsa silmnähtavat tulemust andev ettevõtmine.

HUVID

Endiselt on ta ka suur raamatute fänn. Käib ja lehitseb õrnalt või toob raamatu minu juurde, võtab mu sülle istet ja ootab, et talle lugema hakkaksin. Tema hetke lemmikuteks on Vivaldi muusikaga raamat aastaaegadest “Four Seasons” ning “Me läheme karujahile” – raamat sellest, kuidas perekond läheb karujahile ning hiljem peavad karu eest põgenema tuldud teed pidi. Mulle üllatuslikult hakkas ta ka heliga raamatute helinuppe vajutama ning ükspäev lihtsalt oskas lükata raamatusse tagasi sealt välja tulnud liikuvaid klappe. Lemmik mänguasjadeks on hetkel autod, traktor, üleskeeratav jääkaru ja Schleichi loomakujukesed.

Nutab ta väga harva. Võib olla seetõttu, et ta saab, mis tahab – kirjutasin sellest ka ühes postituses (alla 1,5-aastase distsiplineerimine). Põhiline nutmise põhjus kodust väljas on valjud helid, nt föön, trikookuivati, kätekuivatusmasin ja kahtlusi tekitavad ka köögimasinad (mikser, blender). Samuti ei meeldi talle üldse unest ärgata. Samas, kui ma mingil põhjusel olen teda ise äratanud või Sten võtabta voodist, siis on ta heatujuline. Ja, kui Tõesti ootan juba aega, kui ta hüüaks pigem: “Emme!”, kui et unest ärgates hakkaks lihtsalt nutma. Oleks ju hea teada, kas ta lihtsalt kutsub meid või häirib teda see, et tal uni lõppes/ mähe on pissine/ liiga palav vms.

TÖÖL KÄIMINE

Kõige raskemaks on minu jaoks sellel kuul olnud tööga seotu. Kuigi olen viimasel aastal paar korda kuus tööl käinud, siis viimasel ajal suurendasin oma tööl käimisi ühe korrani nädalas (4-5h). See on ka piir, sest rohkem ei tahaks ma Väikemehest eemal olla ning kuigi Sten on oma tegemistes üpris vaba inimene, siis koosolekud ja kool nõuab ikkagi oma aja. Lisaks veel assistendiga arvestamine.

Keerukus seisneb hambaarstitöö põhiprobleemis: aega on liiga vähe (olenemata sellest, kui palju ka tööl käia) ja abivajajaid on liiga palju. Lisaks veel enamasti ka patsientide madal terviseteadlikkus. Suve lõpp on eriti selline aeg, kus kõik järsku avastavad, et tuleks hambaarsti juurest läbi käia. Tahaks ju kõiki aidata! Aga vähese aja ja abivajajate aitamise vahel pean endale meelde tuletama, et hetkel on minu kõige tähtsam amet emaks olemine. Ei saa päevi lõputult pikaks venitada! Kuigi tahaks kõiki aidata. Arst jõuan ma olla ka siis, kui laps on juba suurem. Aga vaatamata raskustele meeldib mulle mu töö ikka väga. Nii huvitav on!

KODUNE ELU

Kodus on ka huvitav. Viimased kolm nädalat on kuidagi eriti ruttu läinud. Ma nii naudin, et Sten on suvel enamiku ajast kodus, kellele siis ei meeldiks olla kogu aeg koos oma lemmik inimesega maailmas. Ma lähen seesmiselt põlema, kui tal on mingisugused toimetused, mis nõuavad kodust kauem kui 4h eemal olemist (koosolekud, Tervisemaja). Enamasti me Väikemehega küll magame sellel ajal üheskoos lõunaund, aga ikkagi.

Väikemehe ärkveoleku aegadel “teeme asju”. Nagu tavaliselt, siis käisime ka sellel kuul ca 3-4x nädalas väljas söömas. Ei midagi uut: pelmeene söömas T1 Pelmis, korduvalt Ülemiste keskuse Vapianos (minu lemmik Vapiano super mängunurgaga!), Toit`s-is ja Blenderis, Ülemiste City-s olevas itaaliapärase toiduga Pomos (linna parim õhuke pizza!), Sushi Plazas (kesklinna parim sushikoht!), Vesivärava kohvikus ning mehhiko toitu söömas Carrambas ning La Tablas ja Aasia toitu sõime Lasnamäel Ingveris (meie lemmik aasia toidu koht).

Avastasime kesklinna mänguväljakuid, kaubanduskeskustes olevaid mängualasid (T1-s ja Ülemiste keskuses – viimases oli Väikemehe eale rohkem tegevust), käisime palju mänguasjapoodides (sest Stenil oli vaja Tervisemajja mängunurgad sisustada) ja Shambala 2 (nr 1 meeldis mulle rohkem) põgenemistoas ning kuna Väikemees on suur veefänn, siis külastasime ka Viimsi H20 veekeskust ning Mustamäe Elamusspa-d (viimane on endiselt mu lemmik, kuna seal soe vesi ja tore lasteala erinevalt H20-st). Lisaks veel pidevalt toidupoes ja turul käimised, külaskäigud vanemate juurde ning Steni firma perepäevale minek.

Õhtuti, kui Väikemees juba magab, siis olime sellel kuul keskmisest kuust sotsiaalsemad korraldades sõpradega mitmeid lauamänguõhtuid. Lisaks käisime kahekesi kinos vaatamas Ämblikmehe uut filmi, mis meeldis mulle üliväga ning vaatasime veel mitmesuguseid filme. Kõige rohkem liigutas Hotell Mumbai (tõsielufilm sellest, kuidas terroristid kaaperdasid ja tapsid inimesi Indias 5 tärni luksushotellis) ning pani mõtlema poliitiliste valikute üle komöödiafilm nimega “Long Shot”. Väga elasin kaasa ka TLC pealt tulevale minu lemmik sarja “Outdaughtered” tegelastele (elu kuue lapsega, kellest viis on kolme aastased), ent kahjuks sai seekordne hooaeg läbi. Lisaks veel kahekesi mänguõhtud, sh Exit uued põgenemistoa lauamängud ja sedasi see aeg kaob.

ARMASTUS

Iga päevaga on Väikemehega aina lihtsam, sest aina enam toimetab ta ise ja on aina asjalikum. Samas on ta endiselt veel nii pisike! Pean ennast pidevalt taltsutama, et ma teda suurest armastusest katki ei pigistaks ja oma musidega ära ei lämmataks. Ta on tõesti nii väike ja armas inimene! Ja lõhnab nii hästi ning on nii pehmete juustega! Ja tuleb teeb nii mõnusalt kalli!

Vot sedasi. Varsti juba taas reisile!

Kui soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis pane Minuperspektiivi Facebooki lehele meeldib või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.