Meie 2-aastane Väikemees

Uskumatu, et 2 aastat tagasi sain ma ametlikult selle väikese inimese emaks ning sellest ajast pole möödunud päevagi ilma temata. Eriti viimane aasta on möödunud kuidagi eriti kiirelt. Nii äge on jälgida ta kasvamist ja arengut aina asjalikumaks inimeseks.

KOHUTAV KAHENE, LAPSEKASVATAMINE

Ootan ja ootan ning siiani aru ei saa, mida see “kohutav kahene” veel peaks tähendama. Või pole ma lihtsalt aru saanud, et hetkel ongi SEE aeg?! Igatahes minu arvates on tegu tõeliselt mõnusa vanusega, sest aina enam ilmnevad Väikemehe enda huvid ja soovid. Jah, kohati tunduvad need veidrad, nt miks kõigepealt pärast ärkamist peab midagi sööma ja alles siis vetsu minema, aga eks meil kõigil ole oma kummalisi väikesi soove.

Hästi palju on abiks olnud ka see, et mõtlengi, kuidas mulle endale meeldiks, kuidas minuga käitutaks, kui oleksin samasuguses situatsioonis. Kas mulle meeldiks, kui iga mu sammu kontrollitaks ja öeldaks, kuhu pean minema, palju ja mida sööma ning millal pissima?! Või kui ütlen, et soovin seda maasikat ja siis mulle ei anta seda. Või olles keskendunud põnevale tegevusele sunnitaks mind see tegevus ilma ette teatamata pooleli jätma. Või ei lastaks mul midagi ise teha. Või keegi ütleb, et mu soov on mõttetu ja mitte vajalik. Ei, see ei meeldiks ka mulle!

Näiteks ei meeldi talle enamasti riidesse panek kui mina seda teen. Vaatamata sellele, et pakun igapäevaselt nii võimalusi ise oma riided valida kui ka nende selga panekut harjutada, siis ei ole ta neid nõus kandma ja kuuldes riiete selga panekust viskab end põrandale protestivalt maha. Kodus on lihtne: olgu kasvõi paljalt, aga kodust väljas tuleb ju ikkagi midagigi selga panna. Mõnikord sobib see, kui Sten paneb teda riidesse, ent teinekord motiveerib teda see, kui räägin põnevusega kohast, kuhu plaanime minna. Ühesõnaga oleme siiani ta ikka lõpuks riidesse saanud. 😀 Alati aitab ka see, kui ütlen, et ma mõistan teda ja saan aru, et ta ei taha riidesse panna. Siis alati kuulatleb ja muutub jälle rahulikuks. Soov olla mõistetud on nii inimlik!

Pigem ma siiski igapäevaselt imestan, kuidas üks nii väike laps saab olla nii mõistlik, rahulik, leplik ning jutust nii hästi aru saada. Nagu tegelikult enamik lapsi! 😀 Ei mingit tänaval ära jooksmist (tavaliselt suundumegi sinna suunas, kuhu ta soovib minna), poes asjade krahmamist (paneb ilusti asjad riiulisse tagasi) või avalikus kohas enda pulka viskamist. Me vist ei anna ka selleks väga põhjust, sest kui inimene saab suures osas oma soovid, piirid on paigas ja on lihtsalt mõistetud, siis miks ta peaks ärrituma?! 

Ja kindlasti pole meil vaba kasvatus. Pigem proovime:

• olla vastutulelikud, nt kui ta ei soovi mütsi pähe panna no siis usaldan teda, et ju on tal sellega palav ja siis vahepeal küsin üle, kas tal on külm ehk võrreldes teiste kubujussiks riietatud lastest on ta alati poolpaljas.
• teavitada teda eesolevatest muutustest, nt räägin alati, kuhu plaanime järgmine päev minna või mida teha või kui hakkab mingisugune muutus toimuma, siis hakkan sellel teemal juba tunduvalt varem teavitusi tegema, nt varsti on magamamineku aeg või peame veel hambad pesema ja siis läheme võimlemistundi. Ei mingit tagant kiirustamist, ka väikest kohmitsemist on võimalik ette planeerida.
• HÄSTI PALJU raamatuid ette lugeda sellest, mis on normaalne käitumine ja mis ei ole,
• anda palju vabadust, kontrolli oma elu üle ja võimalust ise asju teha, nt aidata toidu tegemisel või ise ennast pesta dušši all või vetsus käia või teha tegevusi, mis talle hetkel huvitavad tunduvad (tolmuimejaga tõmbamine, maalimine vms).
• mitte küsida mõttetuid küsimusi, mille valikuvastused meile ei meeldi, nt kas ta tahab magada või kas ta tahab arsti juurde minna. Siin ei ole valikut. Valikud peavad olema eakohased.
• seada võimalikult vähe piire ja nõudmisi, nt stepslid on endiselt lastekaitsmetega ning tal on lubatud kõike kodus uudistada. Siiski hambapesu, magama minek ja teistele mitte haiget tegemine on miski, mis on kindlalt piiritletud. “Ei tohi!” ütlen äärmiselt harva, pigem ütlengi: “Meie sedasi ei tee, nt me ei võta teiselt lapselt mänguasja käest ära. Me ootame kuni on Sinu kord.” Ja tegevuse suunamine on ka kindla peale minek, nt viskab raamatut, siis annan talle kätte palli ja viskab hoopis seda.
• alati väljendada ka enda soove ja tundeid, nt kui olen väsinud ja ei jaksa õhtul lugeda 5 raamatut, siis nii ongi. Ütlengi, et loeme nüüd viimase raamatu ja emme tahab ka magama minna ning ta saab sellest aru. Või kui parasjagu söön, siis ütlengi, et emme sööb ära ja siis tulen. Laps peab õppima ootama. Või kui Sten ütleb, et ta parasjagu ei saa talle raamatut ette lugeda, sest koristab, siis nii ongi. Peres on kõik tähtsad.

SÖÖMINE, LAUAKOMBED

Endiselt on ta hämmastavalt hea isuga ning sööb peaaegu kõike. Üritan ka hästi jälgida, et oleksid korralikud puhkepausid toidukordade vahel, sest näksimised rikuvad isu ja hambad ära. Meie peres on ta kindlasti kõige tervislikumate toitumiseelistustega ning kikerherned, oad, herned, peet, mais ja kõiksugu juurviljad (nt suvikõrvist, brokkoli, lillkapsas) on esimesed, mis ta taldrikult ära sööb. Näiteks kui taldrikul on herned, jäätis ja meekook, siis alustab ta hernestest või kui laual on juustupirukas ja oad, siis alustab ta ubadega. Samuti on ta suur pähklite ja avokaado sööja! Meeldivad ka vedel muna ja kalamari. Ning magustoiduks on ka alati ruumi. 😉

Ainukesed, mis talle ei maitse on toidud, mida tavaliselt teised lapsed söövad, nagu pitsa, friikartulid, lihapallid, kartulipüree, üldse kartulit väga ei taha (minu moodi!), viineripirukas, kananagitsad jne. Vähemalt kuskile välja sööma minnes tellime talle seetõttu peaaegu alati pigem tavalisest menüüst kui lastemenüüst. Kõige uhkem olen ma aga selle üle, et ta on alati nõus kõiki toite vähemalt korra proovima ning sarnaselt mulle maitsevad talle ka erinevad supid.

Lauakommetega on sedasi, et kuigi ta hoiab enamasti paremas käes lusikat või kahvlit, siis eelistab ta ikkagi süüa käega. Oleme viimasel ajal proovinud natuke suunata teda rohkem söögiriistu kasutama, aga see pole olnud eriti edukas ettevõtmine. Mõtlen sedasi, et ehk see aeg ikka kunagi tuleb. Ja kui tal parasjagu pole soovi põlle söömise ajaks ette panna, siis järgneb söömisele peaaegu alati ka käik dušši alla.

Suus on 16 hammast, kaalub 10900g ja pikkust on 86cm.

HAMBAPESU

Vahepeal oli hambapesu protesti periood, kui üksinda ma tal hambaid pesta ei saanudki. Enamasti ütlesin mehele, et ta tuleks last hoidma, sest hammaste pesul läheb mul vaja ikkagi kahte kätte, ent enamasti enne kui mees jõudis tulla, siis Väikemees lõpetas juba siplemise ja avas rahumeeli hambapesuks suu. 🙂 Kasutame elektrilise hambaharja. Laseb ka hambaid niiditada ning esimene hambaarsti visiit on kabinetis tehtud. Võõrastele avab ka ilusti suu ja laseb oma hambaid ning suud vaadata.

POTIL KÄIMINE

Raskemad hädad jõuavad alati potti, väiksemad hädad peaaegu alati. On nädalaid, kus kordagi ei juhtu õnnetusi, käibki ilusti nii enda väikesel potil kui ka mõnikord suurel potil oleval potirõngal ja siis võib täiesti suvalisel päeval kolm korda põrandale pissida ning seejärel jälle nädalad, kus kordagi ei juhtu. Sageli käib teeb ise häda ära, läheb kallab ka potisisu suurde potti ning tuleb küsib, et aitaksin tal tagumiku puhtaks pühkida. Käib ilusti potil alati enne magama minekut isegi kui tuleb vaid neli tilka. Ööunede ajal on veel mähkmed kuigi oleme katsetanud ka vahepeal ilma. Seoses uue beebi tulekuga pole siiski julgenud veel täiesti ära jätta, ent lähikuudel see siiski saab juhtuma!

UNI

Une kohta kirjutasin hiljaaegu pikema postituse. Alates 17ndast elukuust pole öiseid ärkamisi igaõhtuselt olnud kui siis haiguse korral või kui õhtul sõi väga vähe, aga seda on juhtunud viimase 6 kuu jooksul max 5 korda. Läheb kella 20 ajal magama olenevalt sellest, kui kaua oleme lasknud tal lõuna ajal magama; hommikul lähen kella 7.30-8.00 ajal tema tuppa, kus ta enamasti on selleks ajaks juba ärganud ja mõnuleb veel voodis (kaamerast vaatan, kas ta juba ärganud). Võtsime ka võrevoodil võred eest, ent see midagi unedes ei muutnud. Lõunaund magab ka hea meelega igapäevaselt ca 1,5-2h – äratame teda lõunaunedest.

OSKUSED

Enda eest hoolitsemisel saab hakkama käte pesu ja kuivatamisega, vannituppa liikumisega sedasi, et määrdunud kätega kõike vahepeal ei puudutaks. Samuti oma keha peseb ise juba päris ammu. Panen ta dušši alla ja siis ise peseb end. Vahepeal natuke suunan: “Kuule.. pese oma nägu ka ära,” ja siis peseb. 😀 Oskab öösel endale tekki peale tõmmata ning võtta kraanist vett juua.

Oskab avada erinevaid purke, kaani, lukke, keerata kruvikeerajaga. Lihtsad on tema jaoks nupupusled ning karbitäie 2-osalisi puslesid saab ka lahendatud. Erinevate kujundite asetamine kujundisorteerijasse on ka lihtne, kui need kujundite augud asuvad kõik ühel küljel. Väga ei proovi, kohe teab, kuhu mis kujund sobib.

Samuti on ta mulle suur abiline söögitegemisel ja koristamisel.

KEELELINE ARENG

Keeleliselt arengult võiks diagnoosida kõne hilistumist, sest ekspressiivses kõnes on vajakajäämised. 😀 Käisime isegi igaks juhuks kõrva-nina-kurgu arsti vastuvõtul, et välistada füüsilistest põhjustest tingitud kõne mahajäämuse põhjused (limakõrv, adenoidid, keelekida jne), ent selgus, et meil on igati terve poiss. Ju siis lihtsalt ikkagi on geenides: ka Sten hakkas väidetavalt väga hilja rääkima.

Kokku ütleb ta meile arusaadavalt ühe sõna: mäm-mäm. Vahepeal öelnud ka tädi, aitäh, öö.. aga enam mitte. Samuti öelnud paar korda sõnade esisilpe, nt konna puhul ko, ent viimased kuud pahandab, kui millegi nimetust küsin. Mängides räägib ta oma keeles, millest me ei saa midagi aru. Vaatamata sõnade puudumisele on minu jaoks üllatav see, et tegelikult me saame temast imehästi aru. Ta kasutab väga palju kehakeelt ja häälitsusi, nt võtab käest kinni ja viib (mind) vajalikku kohta või näitab sõrmega huvipakkuvale tehes ka vastavat häält, nt tolmuimeja põrinat või viidates endale näitab käega enda kõhule või soovides küpsist sirutab ühe käe avatult välja ja teise käe sõrmega näitab avatud peopesale. Ükspäev küsisin talt erinevate loomade hääli ja oskas teha nii kuke, lehma, lamba, kassi, koera, lõvi, möiraahvi, elevandi, karu kui vaala häält! Väga palju kasutab ta ka enda väljamõeldud viipeid, nt pingviini korral käed külgedel ja kõigutab oma keha või janu tähistamiseks kallutab pea tagasi ja näitab käega suu peale jne.

Samuti saab ta meist aru, nt noogutab kui on millegiga nõus ja raputab pead, kui soovib vastata küsimusele eitavalt. Ja ei ole nii, et 95% on ei. 😀 Pigem on ta ikka “jah”-inimene. Üldse saab väga hästi kõigest aru ja on hea mäluga, mis on mingi looma nimetus või kus midagi asub. Linnas jalutades teab juba ka, kus suunas jääb kodu või kuhu suunas jääb pesumaja. Kodus teab, kus ta riided käivad, viib pesu mustapesu kasti, prügi prügikasti, meeldib koristada lapiga. 

ÜLDFÜÜSILINE ARENG

Aga eks see olegi nii, et ühel hetkel lastel arenevad erinevad oskused, kes hakkab rääkima ja kes on füüsiliselt osav. Väikemees on füüsiliselt väga osav, ronib kõrgele, laseb liumägedelt liugu, oskab hüpata nii maast üles (küll üks jalg on maas) kui ka servalt alla, oskab end mööda maad rullida, seista ühel jalal, kikivarvukil kõndida endal käed üleval, trepist astuda ilma toeta, ronida mänguväljakutel üle võrgust alade ja ka mööda võrku kõrgemale, ujudes liigutada oma jalgu sirgelt ja käsi koera ujumise stiilis, kiirelt joosta ning kitsal ribal kõndides tasakaalu hoida. Tasakaalu rattaga kõnnib, aga tooli peale ei istu. Babyspordi võimlemistund on samuti üks lemmikuid, kuhu ta alati läheb hea meelega.

MIS EI MEELDI

Puurimise helid, nt kui naaber puurib, siis teda hästi häirib see. Uuel koduõppe aastal plaanin seetõttu teha temaga igasugu helide äratundmise mänge, mis talle kindlasti meeldivad. Hirmust võitu saamiseks ongi ju esimene samm teadlikkuse suurendamine antud vallas ehk siis õppida eristama erinevaid helisid. 😉

MIS MEELDIB

Väga meeldivad talle veega seotud kallamise mängud, (kineetiline) liiv, kunstitegevused ja muidugi raamatud. Loeme igapäevaselt ca 20 raamatut ning neid meil on kodus tõsiselt palju (ca 220 väikelapse raamatut + raamatukogudest laenutatud), sest muidu läheksime me kogu aeg samade raamatute ettelugemisega hulluks!

Väga meeldib Väikemehele ka multikaid vaadata ning kõiksugu häält tegevad mänguasjad, nagu puldiautod ja iseliikuvad robotid. Siiski multikate aeg on vaid pärast lõunaund ca 20 minutit ning seda nad vaatavad koos Steniga väga valitud lektüüri seast samal ajal Sten kogu tegevust kommenteerimas nagu tulihingeline spordikommentaator. Näiteks vaatasid nad läbi 20 vanakooli Muumide DVD-d ja kõik Lotte filmid. Hetkel on järg vist MinuScule multikate juures. Siiski neid häält tegevaid mänguasju üritan väga piirata. Kui märkan, et ta ei tunne oma mänguasjariiulile pandud mänguasjade vastu huvi ja/või mängib vähe omaette, siis tavaliselt ongi põhjuseks see, et need häält tegevad mänguasjad tuleb mõneks ajaks jälle kapi otsa ära panna.

Samuti meeldib talle väga, kui sõbrad tulevad külla, käime ise külas või kui läheme kuskile kodunt välja olgu selleks siis SPA külastus, vanavanemate juurde, mängutuppa, poodi, restorani, piknikule, Montessori mängutuppa Viafreedomisse, muusikatundi, jalutama, loodusmuuseumisse või kunstinäitusele minek. Ja neid igapäevaselt kodunt välja käike on meil ikka omajagu!

Pärnu MiniZoos

Kokkuvõttes vaatan imestusega iga päev, kuidas ta muutub aina asjalikumaks ja iseseisvamaks. Kui 1,5-aastaselt tundus ta veel pisike, siis nüüd 2-aastasena tundub juba täitsa miniinimene. 🙂