Meie poja siia ilma sündimise teekond ja esimene päev

I peatükk: soovid enne sünnitust

Sünnituse eelselt olid minu peamised soovid sünnituseks lisaks sellele, et mina ja beebi jääme ellu:

• Oleksin võimalikult kaua koduses keskkonnas, sest ma ei tahtnud minna sünnitusmajja, saada teada, et emakakael on avanenud väga vähe ja siis olla üksinda sünnituseelses osakonnas koos teiste naistega (mehi sinna kaasa ei lubata). Eesmärgiks oli jõuda sünnitustuppa „viimasel hetkel“ – täpselt polnud ma seda „viimast hetke“ enda jaoks defineerinud. Küll oli Sten välja pakkunud, et võiksime minna, kui emakakael on avanenud 8cm (kui 10cm avanenud, siis hakkab enamasti laps juba väljuma, avatus 8-lt 10-le võib minna paari minutiga). Siis on tõenäoliselt sünnitustegevus juba nii hoos, et ükski emotsionaalne tegur ehk ei saaks sünnitusprotsessi pidurdada. Kuna elame sünnitusmaja lähedal, siis oleks täiesti reaalne kohale jõuda. Muidu soovitatakse minna sünnitusmajja esmarasedal siis, kui tuhude vahe 5 minutit on olnud regulaarselt juba mitu tundi (vastab äkki ca 4-5cm avatusele?). Steni plaan tundus hea, aga ma polnud selle realiseerumises väga kindel.
• Sünnitada valuvaigistite vabalt, sest iga sekkumine viib järgmise sekkumiseni. Sekkumisi soovisin vältida.
• Lootsin tuhud „üle hingata“, olla lõdvestunud ja hirmude vaba. Ei lootnud valuvaba, ent võimalikult valutut sünnitust küll.
• Soovisin, et pääseksin sünnituse ajal rebenditest või vähemalt, et pepu jääks terveks. Viimased 1 kuu olin kasutanud lahkliha venitamiseks spetsiaalset õli, mitte väga tublilt – vaid 1x nädalas (soovunelm oli 2x).
• Soovisin mitte sünnitada selili ega pool-selili asendis sünnituslaua peal. Soovisin sünnituse positsioone ise valida.

II peatükk: kokkuvõte sünnitusega seotud soovide realiseerumisest

Tegelikkuses läkski kõik nii nagu olin eelnevalt soovinud. Küll väikeste variatsioonidega:

• Näiteks kodus kestis sünnitustegevus kokku 44h, haiglas 3,5h. Ametlik sünnituse kestvus oli 9h (arvestati alates sellest, kui tuhud olid regulaarsemalt ca 4-5 minuti tagant). Kodus läks aeg uskumatult kiiresti! Sünnitusmajja jõudsin 8cm avatusega ca 1h enne pressiperioodi.
• Sekkumisi polnud vaja. Kõik kulges iseeneslikult omas tempos – kuigi tempo oli väääga aeglane, siis eelistan seda sekkumistele. Valuvaigistiks oli hingamine ja dušš (viimast kasutasin ca 4 korda).
• Suutsin tuhud „üle hingata“. Enamik ajast olid tuhud tänu täielikult hingamisele pühendumisele menstruatsiooni aegse valulikkuse moodi – selline 10 punkti skaalal 3-4 punkti. Ainult haiglas oli mul õigesti hingata millegi pärast raske, hingamisrütm läks seal sassi. Seljavalud olid valulikud (õnneks vaid viimastel tundidel, aga sai ka need lõpuks „üle hingata“). Nagu olingi arvanud, siis teatud etapid pressiperioodil olid ülivalusad.
• Sain paar marrastust ja pepu jäi terveks.
• Sünnitasin neljakäpukil kui ka külili olles. Oleksin soovinud veel proovida ka vettesünnitust ja seistes sünnitust, ent viimaseks polnud mul lõpus enam jõudu ning esimese puhul ütles ämmaemanda sisetunne, et see pole parim variant. Esiteks oli ta vahepeal presside ajal mures beebi südametöö pärast ja vees on kehvem südametööd jälgida. Teiseks selgus pärast sündi, et nabanöör oli väga lühike ja beebi vaevalt ulatus mul rindadeni, mistõttu oleks olnud väga keeruline beebi vees kõhule asetada. ITK-s on päris sügavad vannid ja vesi oleks tõenäoliselt ulatunud kuskil mulle rindadeni. Samas tuleb beebi sündides ikkagi paari minuti jooksul veest välja tõsta ning võib-olla oleks selline rabistamine võinud nabanööri katki teha või platsenta lihtsalt emaka küljest lahti rebida. Ühesõnaga oleks läinud tõenäoliselt päris rabistamiseks, et beebi saada veest välja ning pikast nabanööri pulseerimisest oleks võinud siis vaid unistada. Lisaks oleksin pidanud hakkama niigi väsinuna sealt kõrgest vannist välja koperdama. Seetõttu oli ämmaemanda sisetunne õige. Jäin asendite proovimisega lõppkokkuvõttes väga rahule.

Millest oli minu arvates sünnituseks ette valmistudes enim abi?

• Kindlasti on kõige tähtsam sünnitusmeeskond. Mul oli abiks suurepärane mees, kes oli terve sünnituse perioodi minuga (kõik need 47h) ning suurepärane individuaalne ämmaemand, kes esiteks nii kiiresti üldse reageeris ja mulle appi tuli vaatamata oma puhkuse perioodile ning nõustas ja toetas mind nii kodus kui ka haiglas.
• Olen väga rahul, et käisime perekooli loengutes. Neist oli äärmiselt palju abi ning just tänu sellele, et olin kõik loengus olles kirja pannud. Sünnitusel oli enim abi sünnituse loengu konspektist, pärast sünnitust oli abi vastsündinu hoolduse ja imetamise loengute konspektidest.
• Rasedate jooga kasutegur oli minu jaoks kõige väiksem, kuna käisin hüpnosünnituse kursusel ja õppisin seal tuhudeaegset hingamist. Siiski oli hea, kuna sain joogatundides käies mitu head mõtet, nt tantsida tuhude ajal, kasutada sünnituse järgselt Hõbespreid haavade paranemise soodustamiseks jne.
• Hüpnosünnitusel õpitud hingamine ja lõdvestustehnikad olid hindamatud „elamaks üle“ need päevade kaupa kestnud tuhud. Rääkimata vaimsest ettevalmistusest.

Nüüd siis panen kirja oma sünnitusloo nii hästi kui mäletan. Tegu on kindlasti kõige pikema sünnituslooga, mida olen kunagi lugenud.

III peatükk: esmased sünnituse märgid

36.nädal olin tundnud igapäevaselt emakat ettevalmistavaid Braxton-Hicksi kontraktsioone (kõht tõmbub „kivikõvaks“), mis tekitasid survetunde tõttu ka iiveldustunne. Ei olnud vahet, mis asendis olen.

37. nädal olin igapäevaselt tundnud samuti Braxton-Hicksi kontraktsioone, ent iiveldust enam ei olnud. Emaka pinge minek ei seganud mu igapäeva toimetusi. Kahel päeval lõi paarikümneks sekundiks alakõhtu tugev menstruatsiooni aegne valuhoog. Ei osanud sellest midagi aimata. Kaks päeva enne limakorgi äratulekut olin meeletult näljane, muudkui sõin.

Laupäeva öösel ca kell 3.00 (7.juuli, 38 rasedusnädala algus: 37+0). Olime käinud reede õhtul kinos vaatamas superkangelasfilmi „Sipelgamees ja vapsik“, jalutanud kinost koju ning täitsin 37.rasedusnädala kohta rasedamärkmikku. Nüüd hakkasin sättima end magama ning suundusin enne WC-sse, et järgmine WC-sse minek oleks võimalikult kaugel ja ehk saaksin magada ilma WC-s käimata kauem kui 3h järjest (raseduse rõõmud). WC käiku tehes tundsin pühkides, et kuidagi imelik libe voolus on. Paberil oli limajas läbipaistev želee-moodi ollus, milles olid väikesed punakad kiud. Sellist polnud ma varem näinud. Mõtlesin, et see vist ongi see limakork. Googeldasin limakorgi fotosid – jah, see see on. Pea oli järsku mõtteid täis, et mis see nüüd tähendab. Tegin oma sünnituse perekooli loengu konspekti lahti ja selgus, et limakork eemaldub enamasti 1-2 päeva, aga mõnikord ka 2-3 nädalat enne sünnitust. Varem olin veendunud, et beebi tuleb tähtajal, võib-olla paar päeva enne või pärast. Nüüd läksin magama tundega, et olen kui üks tiksuv pomm – võib-olla hakkan sünnitama homme ja võib-olla 3 nädala pärast.

Laupäeva hommik ca kell 6.00. Läksin keset und WC-sse ja tundsin alakõhus ebamäärast päevade laadset valulikkuse-survetunnet, ent see oli tugevam kui mul on kunagi olnud. Teadsin kohe, et see pole Braxton-Hicksi kontraktsioon (need olid mul olnud igapäevaselt viimased kaks nädalat), sest surve oli pigem bikiini-kui kõhupiirkonnas. Magama jäädes ärkasin iga natukese aja tagant selle sama tunde peale uuesti üles. Kella vaadates tabasin, et need olid täpselt iga 20 minuti tagant ning kestsid 20-30 sekundit. Need olid piisavalt tugevad, et pidin leevenduse saamiseks teostama iga kord hüpnosünnituse kursusel õpitud sügavat kõhuhingamist (nn õhupalli täitmine) ,ent kiiremas tempos.

Laupäeva lõuna ca kell 12.30. Hakkasime ärkama. Olin öösel toimunust ärevil. Kõigepealt limakork ja nüüd veel need regulaarsed alakõhu tundmused. Oleks siis üks kord nii, aga väga täpselt iga 20 minuti tagant. WC-sse minnes avastasin paberilt uuesti seda želee-moodi ollust. Lisaks läks kõht lahti (veel üks sünnituse alguse märk – keha nn vabaneb jääkidest, et beebile ruumi teha).

Laupäeva lõuna ca kell 15.00. Selleks ajaks oli minul juba väga kahtlane tunne sees. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et näen varsti oma beebit. Meil oli küll kõik beebi tulekuks valmis, aga üllatav ikkagi. Sten veel ei uskunud, et lähiajal võib asjaks minna, aega on ju tähtajani veel palju. Võtsin ühendust oma individuaalse ämmaemandaga, et teavitada teda võimalikust situatsioonist, mille puhul beebi sünnib varem. Selgus, et ta on puhkusel ja  Eestist ära. Seejärel helistasin oma varu ämmaemandale, ent selgus, et ka tema on hetkel puhkusel ja Tallinnast eemal, ent ta soovitas jälgida ja muutustest talle teada anda, sest võib ka juhtuda, et kõik vaibub. Pealegi võib esmasünnitajal sünnituse algus pikalt aega võtta ja võib-olla siis ta juba saab tulla. Olin nõus, et vaatame ja jälgime. Sisemuses mõtlesin, et äkki on tegu „harjutus sünnitusega“, looteveed ju pole tulnud ja võib-olla ikkagi asi tõesti vaibub. Kuna olin kogu toimunu pärast siiski ärevil, siis otsustasin õhtusele sugulase sünnipäevale mitte minna. Mõtle kui piinlik, kui kuskil keset sünnipäeva pidu looteveed lõhkevad või tuhutama hakkan. Hakkasime mobiili äppiga mõõtma tuhude vahesid ning otsustasin läbi lugeda veel mõned sünnituse ja imetamisega seotud materjalid, mis olin kaustadesse lugemiseks valmis pannud, ent muudkui nende lugemist edasi lükanud mõttega aega tähtajani on ju veel kolm nädalat! Sten lisas mu sünnituse muusikalisti veel mõned sünnitusel võib-olla vajaminevad laulud.

Laupäeva õhtupoolik ca kell 18.00. Tuhude vahed olid vähenenud, ent olid ebaregulaarselt olles ca 10-14 minuti tagant kestvusega 30-45 sekundit. Nüüd ka Stenile tundus, et võib vist lähipäevadel „asjaks“ minna. Kuulasin hüpnosünnituselt saadud lõdvestavaid enesesisendusi ja lõõgastusharjutusi, mis aitasid iga tuhu üle hingata, mistõttu valulikkus kadus ja asendus vaid kerge survetundega (10 punkti valuskaalal 3-4). Võtsin iga tuhu tõsiselt, sest teadsin, et kui suhtun asjasse lõdvalt, siis peagi on keha tuhudest nii pinges ja hiljem enam valu mittemeditsiinilised vahendid ei leevenda. Pakkisime sünnituskotti puuduvad asjad ning suundusime Steniga jalutama, et osta turult värskeid puuvilju (mustikaid, maasikaid, ploome, virsikuid), mida oleks hea sünnituse ajal ja järgselt süüa. Kõndides turule ja tagasi pidin iga tuhu ajal seisatama ja kogu tuhu kestvuse ajal (ca 30 sekundit) mõtestatult hingama. Kui tuhu möödus oli kõik jälle tavaline raseda igapäeva olemine. Käisime ka pubis jäätisekokteile joomas ja salatit söömas.

Laupäeva õhtupoolik ca kell 21.00. Tuhud olid endiselt ebaregulaarsed, ent toimusid ca iga 6-10 minuti tagant ja olid kestvusega 45-60 sekundit. Otsustasime vaadata mõtete hajutamiseks komöödiafilmi “40-aastane neitsi“. Ka filmi vaadates pidime tegema vahepeal pause (iga 6-10 minuti tagant), et saaksin tuhu ajal hingamisele keskenduda, mis aitaks valu „eemale“ hingata. Iga tuhu nõudis täit keskendumist.

Laupäeva õhtu ca kell 22.00. Sain telefonitsi kätte oma varu ämmaemanda ning lähtudes sellest, et tuhude vahed on päeva jooksul muudkui lühenenud, siis olime mõlemad nõus asjaoluga, et järgmine päev võib minna sünnituseks. Esmasünnitajal soovitatakse pöörduda haiglasse, kui tuhude vahed on regulaarselt 5 minuti tagant ja sedasi mitu tundi. Mina arvestasin tuhude vaheaegade lühenemise tendentsi järgi, et hommikuks võib beebi juba sündinud olla. Selles kõnes selgus, et tema mulle toeks järgmisel päeval tulla ei saa ning seetõttu peame võtma kasutusele plaani C: situatsioon, kus tulla ei saa ei mu individuaalne ämmaemand ega ka tema varu. Kuigi see stsenaarium tundus äärmiselt ebatõenäoline, siis soovitas minu varuämmaemand enda varuna ämmaemandat Irena Bartelsit (see plaan C valmis ca 2 kuud tagasi, kui kohtusin oma varuämmaemandaga). Otsustasin, et Irenaga temaga eraldi kohtuma ei hakka, ent uurisin tema kohta internetist: positiivsed kogemused sünnitajatelt, ämmaemandate õppekava õppejõud, teadustööga tegelenud, ämmaemandate ühingu president – ühesõnaga mõtlesin, et kui tema saab tulla, siis mul läheks väga hästi. Tundub tark ja professionaalne naine. Kahjuks selgus varuämmaemandaga rääkides, et ka temal on käimas parasjagu puhkus ning ta pole kindel, kas ta saab tulla. Soovitas mul proovida magada. Mina sattusin aga pärast seda kõne paanikasse, hakkasin nutma, tundsin, et ma ei taha sünnitusmajja minna, kui mind võtab seal vastu mingisugune võõras „tädi Malle“, kellest olin jutte kuulnud. Tuhud käisid seejuures juba regulaarsemalt iga 5-6 minuti tagant. Helistasin nuttes Stenile (ta oli just jooksma läinud) ja teatasin, et meil tuleb kodusünnitus, kuna mina ilma toreda ämmaemandata sünnitama ei hakka. Millegi pärast sain mina varuämmaemanda kõne lõppedes aru, et nüüd olen omapäi, kuigi tegelikult ta võttis Irenaga ühendust. Seejärel siiski selgus, et Irena saab minuga ikkagi tulla ning sain Irena kontaktid, rahunesin. Vahepeal nutmise ajal olid tuhude vahed 8-11 minuti tagant ehk siis tuhude vahed olid muutunud sellest emotsionaalsest pingest pikemaks.

Pühapäeva öö vahemik 00-05.00 (8.juuli). „Veetsin aega“ sünnituspallil, proovisin magada imetamispadja ja kõiksugu patjadest põrandale valmistatud pesal, sest voodis ma tuhu ajal olla ei suutnud. Kahe tuhu vaheaegadel „magasin“ ehk siis kuna tuhud olid peamiselt 3-6 minuti tagant, iga viienda tuhu vahe oli pikem (6-7minuti tagant), siis minu kõige pikem uni oli järjest ca 7 minutit, enamasti 5 minuti tagant. Kuigi vahepeal tundsin, et oleks aeg haiglasse näitama minna, siis tuletas Sten meelde, et mu soov oli võimalikult kaua kodus olla, oodata ja vaadata. Iga tuhu ajal hingasin nagu hüpnosünnitusel õpetati: küll ühte ja teistpidi numbreid kiiresti lugedes. Tuhud olid tugevad (10p valuskaalal lisaks 3-4p omadele ka mõni 6p tugevusega). Proovisin lõdvestuda, mõelda positiivselt, käisin dušsi all.

Pühapäeva öö ca kell 5.00. Võtsin ämmaemand Irenaga ühendust ning ta soovitas mul proovida võimalikult palju puhata ja süüa. Nii raske oli puhata, kuna endal mõttes kogu aeg tuksus: „Mis mõttes puhata! Ma ju hakkan varsti sünnitama!“ Siiski võtsin nõu kuulda ja üritasin teha nagu ämmaemand soovitas. Iga kord temaga rääkides justkui „rahunesin maha“, tundsin, kuidas ta mind läbi telefoni suudab „hinnata“, et mis etapis omadega olen. Mul on tõeline respekt eraämmaemandate ees! Sõin muudkui maasikaid, mustikaid, aprikoose ning jogurtit. Üritasin edasi „magada“. Ühe korra õnnestus isegi 26 minutit järjest magada! Tuhud olid endiselt ebaregulaarsed, pigem pikemad vahed.

Pühapäeva hommik ca kell 10.00. Võtsin uuesti ühendust ämmaemanda Irenaga. Tuhude vahed olid keskmiselt 8 minuti tagant, keskendusin tuhude ajal hingamisele. Ta julgustas mind kuulama oma sisetunnet. Tundsin, et olen tuhude peremees ning saan ise hakkama. Ta soovitas minna päeval haiglasse kontrolli, et teostada beebi seisundi hindamiseks KTG ning lasta vaadata üle emakakaela olukord ehk siis kui kaugel sünnitus omadega on. Ise kartsin, et äkki lootevett tilgub, kuna tõesti kogu aeg tuli mingisugust voolust. Jama, kui beebi on kõhus olles vee vähesuse tõttu juba stressis. Samas tundusin, et tal on hea kõhus olla – kogu aeg liigutas. Kõht oli jätkuvalt lahti.

Pühapäeva lõuna ca kell 14.00. Jõudsime sünnitusmajja. Kõik oli vaikne, koridorid inimtühjad, oli ilus päikeseline ilm ja tundus, et keegi ei tegele täna sünnitamisega. Ainult ühed rõõmsad vanemad tulid sünnitusmajast välja oma uhiuue beebiga. Suundusin ülevaatusruumi, kus mind võttis vastu otsekohese ütlemisega naisterahvas, ütleme „tädi Malle“. Esimese asjana tõmbas ta Steni nina ees ukse kinni teatades resoluutselt, et (vaginaalse) läbivaatuse juurde pole meest vaja. See on ka ainuke kord, kui Sten pole olnud minu juures vastuvõtul kaasas kogu raseduse ja sünnituse perioodil. See „tädi Malle“ kupatas mind läbivaatuse voodile ning käskis jalad laiali ajada samal ajal noomides, kui juhtusin põlvi natuke kokkupoole suruma. Oehh.. need läbivaatused on jubedad, eriti kuna nägin, et „tädi Mallel on sellised tugeva maanaise käed“. Korrutasin mantrana kõval häälel muudkui: „Kõik on hästi, kõik on hästi…,“ – see aitas mul ülevaatuse ajaks lõdvestuda. Selgus, et emakakael on pehme, avanenud 3cm ning väga lühike. Emakapõhi olevat lausa nii lühike, et ülevaatuse lõpetades teatas „tädi Maali“, et nüüd mul sealt alt ülevaatuse tulemusel kergelt veritseb. Olin kergelt segaduses – nüüd siis sealt veritseb, aga see on omamoodi hea? Kogu saadud info kokkuvõtvalt tähendas siis seda, et sünnitustegevus on alanud ja ma pole kodus niisama aega veetnud. Kartsin, et ülevaatusel selgub, et avatust on 1cm ja seega olen alles nii algusjärgus. 3cm tundus selline päris hea, kuna tean, et enamasti edasi hakkab asi kiiremini kulgema. Olin siiani „sünnitustegevuses olnud“ ca 32h. KTG oli ka korras, tuhud toimusid ca iga 7 minuti tagant. Lootepõis ka terve ja kuskilt lootevett ei tilgu. Küll oli huvitav see, et väidetavalt polnud beebi pea veel emakakaelale fikseerunud (enamasti see algatab sünnitustegevuse), mistõttu see võibki olla põhjus, miks kogu see esmane avanemine oli nii kaua aega võtnud. Lisaks veel asjaolu, et lootekott polnud lõhkenud. Ilmselgelt lootekott surub emakakaelale õrnemalt kui otsene kontakt beebi peaga. Helistades ämmaemandale hindas ta olukorda selliseks, et tegevuseks läheb tõenäoliselt öösel ning seni proovigu ma palju puhata ja süüa, sest energiat läheb väga vaja „kui asi läheb käiku“. Otsustasin tuhusid enam mitte mõõta enne kui tuntavalt ei „lähe keeruliseks“.

Pühapäeva lõuna ca kell 16.00. Pärast vastuvõtul käimist olin rõõmus, et mingigi edasiminek oli toimunud ning tundsin ennast kuidagi eriti rahulikult. Tuhud olid ka üle-hingatavad. Läksime ühte oma lemmiksöögikohta Kadriorus nimega „Seitse Ürti“ sööma. Seejärel suundusime koju, kus jätkasin lõdvestusharjutuste kuulamise ja hingamisega. Proovisin järgmised 3h magada ehk siis ärkasin iga tuhu ajal 5-8 minutiliste vahedega üles. Sellel hetkel tundus 8 minutit und nagu 2h.

Pühapäeva õhtupoolik ca kell 20.00. Sten viis kõik sünnitusmajja vajaliku kraami juba autosse valmis. Mõtete eemale viimiseks vaatasime jälle komöödiat (teadlik valik, et naer vabastaks keha pingetest produtseerides „õnnehormoone“). Seekord filmi nimega „Mänguõhtu“, olin sünnituspallil, vahepeal tegime hingamiseks pause, et saaksin tuhude ajal „valutunde“ ära hingata. Pärast filmi hakkasid mul tuhude ajal seljavalud, mistõttu Sten tegi valutavatele kohtadele survemassaaži. Leevendust pakkus ka kuuma dušši surve seljale. Seljavalu oli piinav, ent tuhu lõppedes möödus.

Pühapäeva õhtu ca kell 23.00. Tuhud hakkasid muutuma regulaarsemaks, olles peamiselt 5 minuti tagant. Kuna ämmaemanda tulek sünnitusmajja võtvat tal kodust aega 45 minutit, siis pidime tegema eesoleva öö kohta väikesed plaanid. Lubasin helistada enne südaööd, et näha, kas tuhude vahed lühenevad. Tundsin ennast olukorra peremehena – suutsin tuhud ilusti lõõgastava muusika saatel tantsides üle hingata. Helistades ämmaemandale 1h hiljem pakkusin välja, et võiksime sünnitusmajas kohtuda kell 3.00. Tuhud tundusid tõesti täiesti normaalsed ja tehtavad. Kuna tegevus oli otsa saanud, siis mõtlesin, et proovin veel natuke magada.

IV peatükk: sünnitusmajas

Esmaspäeva öö ca kell 01.00 (9.juuli). Ärkasin ehmatusega üles ühe eriti piinava tuhu peale, mille valuskaalaks oleks võinud öelda 10punkti skaalal 7 punkti. Sellega kaasnes ka meeletu seljavalu – selg läks nii pingesse, et tundsin nagu mu alaselg lihtsalt murdub pinge all. Magamine oli mu hingamisrütmi täiesti sassi löönud! Ehmatasin, sest tundsin, et ei suuda seda üle-hingata. Panin mängima hüpnosünnituse lõdvestuslaused ning suundusin kuuma dušši alla. Proovisin muudkui tuhusid üle hingata, lõdvestuda, ent see oli väga raske, kuna need tulid tõesti väga tihedalt (2-3 minuti tagant). Värisesin šokist. Mulle tundus, et kontroll hakkab kaduma, tundsin korraks pressitunnet. Mõtlesin, et nüüd on aeg käes, kus isegi kui tegu oles nr 2 hädaga, siis ma ei julgeks WC-sse minna, sest võib olla läheb seal sünnituseks. Käskisin Stenil kiiremas korras ämmaemandale helistada, et kohtuda haiglas nii ruttu kui võimalik ehk siis kell 02.00.  Kõndimine muutus aina raskemaks, kuna tuhud tulid nii tihedalt. Ma ei suutnud enam sekunditki kodus olla, pidime liikuma hakkama, kohe! Autosõit oli talutav, kuna õnneks ei ela me sünnitusmajast kaugel ja sõit ei kestnud kaua. Tänu kõrvaklappidest kostuvale lõdvestavale muusikale suutsin uuesti tuhudeaegse sügava hingamise üles leida ning sünnitusmajja jõudes olin taas rahulik. Iga tuhu nõudis 100% keskendumist, kohal olemist. Registratuuris ütles Sten, et tulime sünnitama ning tegeles kogu administratiivse suhtlusega. Meid juhatati eraämmaemanda olemasolu tõttu kohe sünnitusosakonda.

Esmaspäeva öö ca kell 02.00. Jõudsime sünnitustuppa, kus ämmaemand meid juba ootas. Kuna iga tuhu nõudis keskendumist ja need olid iga 2 minuti tagant, siis olin teekonnal registratuurist sünnitustuppa täielikult „omas mullis“.  Kõigepealt teostas ämmaemand vaginaalse ülevaatuse hindamaks, kui palju on juba emakakael avanenud (kinnitasin endale valjuhäälselt papagoina korrutades, et kõik on hästi ja suutsin sedasi lõdvestuda). Lootsin ise, et ehk on 6-7cm avanenud ning olin rõõmus kuuldes, et avatust on koguni 8cm (lapse sünniks peaks olema 10cm). Lootekott olevat terve, ent punnitavat avanenud emakakaela vahelt, järsku käis pauhti ja lootekott ülevaatuse ajal purunes. Kogu voodi ujus looteveest, seda muudkui tuli ja tuli. Nagu keegi oleks ämbritäie sooja vett mulle pepu alla kallanud. Ämmaemand hoidis oma kätt mul emakakaelal takistamaks nabaväädil koos looteveega välja voolamast (väga halb võimalik tüsistus). Nüüd läks tõesti asjaks, sest nüüd sai lapse pea alla vajuda ja hakata korralikult emakakaelale survet avaldama. Selleks, et hinnata, kuidas beebile vähesema veega olukord istub, teostasime KTG beebi südametöö hindamiseks. Istusin KTG ajal voodi serval, ent kuna tuhu ülehingamine oli istudes minu arvates võimatu, siis tõusin ikkagi püsti ja püsisin see 20 minutit, mis uuringu tegemine aega võtab, masina lähedal.

Seejärel suundusin seljavalu leevendamiseks dušsi alla, sest tuhud olid muutunud ülitugevaks (10p skaalal 8-9punkti). Dušs natuke leevendas olukorda. Dušsi alt tulles oli mu esimeseks sooviks saada põrandale neljakäpukile, ent kuigi Sten üritas kõiksugu käepärastest mattidest, tekkidest ja kodust kaasa võetud padjast moodustada sobivat aset põrandale, siis ei olnud see üldse selline hubane nagu kodus. Otsustasin, et toetun tuhude ajal seistes Stenile, jõudsin sedasi olla ca 2-3 tuhu, kui tundsin teistsugust tuhutunnet, natuke selline nr 2 häda tunne. Kõik see oli toimunud pärast lootevee koti purunemist paarikümne minutiga.

Esmaspäeva öö ca kell 3.00. Täpselt sellel ajal astus sisse ämmaemand (käis korra ära, ent ometi oli kohal täpselt siis, kui teda oli vaja). Ta soovitas proovida järi – tegu on madala WC potti meenutava puidust tooliga. Sten istus voodi peale minu selja taha, mina olin järil ning ämmaemand väikese tabureti peal minu ees. Seal istudes tundsin tohutut seljavalu iga tuhu ajal, päris pressitunnet vist veel ei olnud. Iga tuhu ajal soovitas ämmaemand kaasa pressida. Proovisin teha hüpnosünnitusel õpetatud allasuunas hingamist, ent see tundus sellel ajal nii keeruline. Kogu pressiperioodi olid mul kõhu ümber KTG andurid, aga need üldse ei seganud, ma vaevalt märkasin, et nad on seal. Monitoorilt siis Sten ja ämmaemand jälgisid, millal mu tuhud jõuavad haripunkti. Soovisin minna vanni, ent ämmaemand pani küll vee jooksma, ent nägin, et ta sellest ideest vaimustunud ei ole. Pärast paarikümmet minutit järil olles tundsin, et mu jalad hakkavad kõva puidust toolil istudes ära surema ning otsustasin, et soovin minna sünnitusvoodile. Haarasin kausist paar kodust kaasa võetud kultuurmustikat põske ning panin voodile ronides vaimu valmis. ITK-s on üli kõrged voodid, ma reaalselt sain voodi peale oma suure kõhuga tänu Steni abile. Kõigepealt proovisin ämmaemanda soovitusel külili olemist (üks jalg küljele tõstetud), ent see asend mulle sellel hetkel ei meeldinud.

Esmaspäeva öö ca kell 3.30. Soovisin proovida voodil neljakäpukil olemist. Lõdvestav muusika mängis taustaks, ent väga hästi lõdvestuda ma sellel hetkel ei suutnud. Iga pressitunde ajal proovisin ämmaemanda soovitusel mõelda sellele, kuidas lükkan lapse liikuma. Kujutasin ette, et olen sealt alt hiiglasuur, kuidas kõik läheb hästi, kuidas kõik avaneb nagu roosiõis. Ausalt öeldes oli see pressimine minu jaoks üpris ebamäärane tegevus. Nagu on nr 2 häda, aga samas ei ole päris see ka. Seljavalu leevendamiseks kogu aeg Sten mudis mu alaselga. Tal väidetavalt olid isegi järgmine päev pärast sünnitust sõrmed veel valusad. Iga tuhu ajal soovitas ämmaemand kaasa pressida, et võtta igast tuhust viimast. Kuigi enda sõnul pressisin kaasa, kui tunne selleks tekkis, siis instinktiivselt ligi pooltel kordadel presside ajal lihtsalt hingasin allasuunas. Ma ei tahtnud hinge kinni hoida ja pressida, sest olin lugenud, et hinge kinni hoidmine viib väga sageli beebi südametöö languseni ja see omakorda meditsiinilise sekkumiseni ning kui korra hoidsin terve tuhu aja hinge kinni ja pressisin nagu homset ei tuleks, siis langes beebi südametöö 90 kanti. Kogu ülejäänud pressimise aja oli beebi südametöö 130-150 lööki/minutis – beebi norm südametöö sagedus. See vahepeal presside ajal ja vahel hingamine oli ainuke ratsionaalne mõte, mis tollel hetkel mu peas oli. Ämmaemand hoidis oma sõrme (i?) mul lahkliha juures aitamaks mul oma pressitunnet kuskile suunas suunata seejuures kirjeldades, kuidas beebi vaja aidata küll üle sellel ja küll üle tolle serva. See tohutult aitas mind! Seejuures Sten ja ämmaemand väga kiitsid mind kõige juures mida tegin.

Esmaspäeva öö kell 4.30. Esimene ja viimane kord sünnitusel, kui vaatasin voodi kohal olevat kella. Tundsin, et olen olnud seal voodil neljakäpukil juba lõputult kaua (tegelikult ca 1h). Taustaks mängis replay peal oleva muusikalugu Keep Me Breathing (Sten oli DJ). Energia oli lõppemas, tundsin ennast zombina, sünnituseks haigla poolt antud kleidike tilkus higist. Kuskilt tuli külm lapp, millega Sten mu otsaesist tupsutas, iga tuhu järgselt jõin oma spordipudelist nii palju vett kui suutsin, sest janu oli meeletu. Tuhude vaheajal praktiliselt kukkusin pea ees enda ees oleva padjamäe sisse, üritades sedasi puhata. Ei olnud valus, aga lihtsalt lootusetuse tunne. Olin seal olnud juba niii kaua ja kuskilt ei olnud kuulda lauseid stiilis: „Beebi juuksed juba paistavad. Olid vaid pressi üle siin oleva serva ja seal oleva serva,“ Olin ahastuses. Kuigi ämmaemand ja Sten mind iga tuhu ajal meeletult kiitsid, julgustasid ja kinnitasid, et mul läheb iga pressiga väga hästi, siis mina olin üha enam kindel, et beebi tuleb siia maailma aidata keisri teel, sest ise ta liikuma seal sees ei hakka. Silme eest oli udune, tundsin, et mu aju ei tööta tavapärasel režiimil, mõistus oli ähmane, pea oli tühi, ämmaemanda ja Steni kiitused ja soovitused läksid minust mööda, olin vaid mina ja mu keha. Beebi olemasolu tundus sellel hetkel täiesti abstraktne. Mis beebi välja aitamisest me räägime, kui tundsin, et seal kuskil on üks kõva liikumatu kivi, kes ei liigu absoluutselt. Proovisin tuhude ajal teha kõikvõimalike hääli, mis Steni sõnul olid nagu filmist. Kui keegi oleks olnud sünnitustoa ukse taga, siis oleks ta mõelnud, et mul lõigatakse tuimestuseta ükshaaval sõrmi ära. Ei olnud valus, aga ma lihtsalt proovisin kas need hääled aitavad. Järsku ühe pressi ajal ma ei teagi mida tehes lõi sinna alla meeletu valu. Arvasin, et nüüd mu emakas kuskilt sealt rebenes, ent samas tärkas lootus, sest nüüd tundsin, et see suur keeglipall nihkus natuke teise kohta. Hakkasin valust nutma, mul oli endast kahju, ent paarikümne sekundiga valu kadus ja ununes.

Olin nii väsinud. Ühel hetkel tundsin, et soovin vahetada asendit ning minna varasemalt proovitud külili asendisse, ent seekord paremale küljele. Oi, kui mugav see oli! Sten oli mu kõhu juures ning ämmaemanda õlale toetasin oma jalga (tegelikult pidin vist ise oma jalga hoidma). Selles asendis tundsin pressitunnet kõige paremini ja ka mis iganes see, mida tegin, aitas mulle tuntavalt lapsel liikuda kõige paremini. Olin teinud paar pressi, kui märkasin, kuidas ämmaemand hakkas keset ühte tuhude vahelist pausi ennast lapse sünniks ette valmistama pannes endale selga sinise kitli ning minu pepu juurde igasugu steriilseid linasid. Olin segaduses ja üllatunud. Kas ta tõesti arvab, et beebi varsti sünnib? Eks aega oli ju omajagu läinud, aga see tõesti üllatas mind. Nii see tõesti oli, sest selles asendis sai pressimine tõelise hoo sisse. Sten iga tuhu ajal kallistas ja musitas mind ning muudkui kiitis, kui tubli ma olen.

Ühe järgneva pressi ajal teatas ämmaemand juba rõõmsalt, et beebil on tumedad juuksed, ent pressi lõpuks läks beebi pea tagasi sinna, kust oli tulnud. Järgmise pressi ajal karjatasin ja hakkasin nutma, sest tundsin seda „tuleringi“, mis tähistab siis beebi pea kõige suurema osa välja tulekut. Tuhu möödus, beebi pea oli osaliselt väljas ning valu tingituna beebi pea survest muudkui jätkus ja jätkus. Tahtsin nii väga pressida, hüpata laualt püsti ja ruttu see jalgevahel olev pall gravitatsiooni kasutades välja saada, ent ämmaemand ei lubanud pressida. 😀 Ta ütles, et ootaksin ja mitte mingil juhul ei suruks jalgu kokku, sest beebi pea on seal vahel, ning et ta läheb kutsub teise ämmaemand veel appi. Olin segaduses, ent enne kui jõudsin midagi küsida (see kestis tõesti vaid paar sekundit), siis oligi teine ämmaemand ka platsis.

Esmaspäeva hommik kell 5.23. Juba tuligi uus tuhu – Irena aitas mul hoida jalga (ma vist surusin teda päris kõvasti sellega) ning teine ämmaemand püüdis kinni väljalupsanud beebi. Jälle oli see „tuleringi“ tunne, ent siis kuulsin juba beebinuttu ja väike tulnukas pandigi mu kõhule. Beebi oli hoidnud ühte oma kätt sündides pea juures, võib-olla seetõttu võttiski pressimine kauem aega. Olin beebist hämmingus. Esiteks tõdemusest, et minu sees oli tõesti kasvanud üks niivõrd armas tegelane ning teiseks kui väike see beebi oli! Alati väikesed beebid on kõhetunud, ent tema oli pisike, ent pehme. Ma polnud kunagi nii väikest beebit näinud! Ta ei olnud üldse limane ega verine. Täiesti puhas ja roosat beebi värvi. Beebi ei ulatunud mu rindadeni, kuna nabanöör olevat väga lühike. Muudkui silmitsesin oma beebit ja olin hämmingus, kui armas ta on. Alt kõik valutas, ent imetlesin muudkui OMA beebit!

Beebi ilunumbrid: kaal – 2934g, pikkus 48cm, peaümbermõõt 33,5cm.

V peatükk: pärast sündi sünnitustoas

Väike pöialpoiss mu kõhul, pani ämmaemand beebile mütsi pähe ja kattis ta keha. Beebi pissis mu kõhule, ent kõik tegutsesid kiirelt ja said segaduse likvideeritud. Mina ainult üksisilmi imetlesin oma beebit. Ämmaemand võttis nabaväädist proovi (võimalik reesuskonflikt) ning koristas ära suurema segaduse mu jalge ja tagumiku juurest. Verd olin kaotanud vaid 300ml.

Peagi tuli ämmaemand tagasi, nabaväät oli lõpetanud oma töö, Sten lõikas nabanööri läbi, beebi pandi mu rinnale ja ämmaemand näitas, kuidas beebit imetada. Tema imetamise praktilised võtted olid tagantjärele mõeldes parimad, mida keegi on siiani näidanud! Ilma tema näidatud nippideta oleks meil päris raskeks läinud. Beebi minu tissi otsas, toimus platsenta väljutamine. Kergelt pressisin kuskile allasuunas ja juba oligi platsenta väljutatud – see kestis max 30 sekundit. Oleks vaid beebi välja saamine ka nii lihtne – kindlasti järgmise beebiga läheb lihtsamalt! 😀 Vigastusi hinnates selgus, et olin saanud häbememokale sissepoole paar väikest marrastust, mis õmblemist ei väärinud. Olin rõõmus, et mul on lahkliha piirkond terve, ent kõik sealt alt väga valutas. Ämmaemand lohutas mind, et see olevat normaalne ja kiitis seda, kui tublilt olin pressinud. Marrastused sain tõenäoliselt sellest, et kuigi ei tohtinud ämmaemanda sõnul ühel hetkel pressida ja pidin ootama seda viimast tuhu, siis imenatuke keha ikkagi pressis.

Seejärel käis ämmaemand korra ära, et teha sünnituse kohta sissekanne. Meie jäime Steniga kahekesi palatisse uudistama oma ilmaimet. Olime seal kolmekesi päris tükk aega. Pärast seda tehti meie soovil beebile koheselt K-vitamiini süst ning teostati kaalumine ja mõõtmine. Kogu sünnitustoas olemine sünnitusjärgselt oli selline rahulik, keegi ei kiirustanud, hästi mõnus – olime seal kokku ca 2h. Sten tegeles administratiivsete küsimustega edastades sõnumiga uudise meie vanematele.

Seejärel puhastas ämmaemand mind ära, sain hiiglasuured mähkud alla ja supersuure sideme. Õnneks olid mul ostetud sünnitusjärgsed ühekordsed võrgust aluspüksid, sest tavaliste püksikute sisse poleks need mähkud eluilmas ära mahtunud. Sain selga uue haiglakleidi, sest sünnitusel seljas olnud kleit oli kergelt verine ja millegi pärast ka rinnalt katki läinud. Enda kiuste tundsin, kuidas soovin minna pissile. Beebi läks Steni rinnale ning mina ämmaemanda julgestusel WC-sse (pärast sünnitust on verekaotuse ja siserõhu suure muutuse tõttu oht minestada). Sain läbi valu häda tehtud (marraskid ikkagi väga valusad) ning suundusin uuesti voodisse. Sõin kodust kaasa võetud järgijäänud mustikaid ning sanitar tõi mulle jogurtit ja teed. Sõin isukalt. Oligi lõpuks aeg suunduda palatisse. Mina sain sõidu ratastoolil. 😀

VI peatükk: pärast sündi, esimene elupäev

Esmaspäeva hommik kell 07.30. Kuigi beebi sündis kell 05.23, siis oli öö jooksul sünnitanud 8 naist ning kõik perepalatid selle ajaga täitunud. Ainukeseks vabaks toaks oli ühispalat, kuhu ma beebiga ka suundusin. Sten sinna jääda ei tohtinud. Sten läks koju beebivoodit meie tuppa ümber kolima ning puhkama. Meile lubati, et lõunast on lootus saada peretuppa.

Voodisse heites tundsin end surmväsinuna – ma polnud põhimõtteliselt viimased 3 ööd magada saanud ning sünnitusel pressimine oli mu samuti täiesti energiast tühjaks tõmmanud. Kuigi mul oli „puhas“ haiglakittel seljas, siis tundsin ennast nii mustana olles kaetud kõiksugu kehavedelikega – beebi pissi, enda vere ja higiga. Küünealused verised?! Tuigerdasin ühiskasutatavasse WC-sse, mis asus keset koridori. Tahtsin nii väga minna pesema, ent juba WC-sse minnes tundsin süümepiinu, et jätan oma vastsündinu palatisse „maha“. Rääkimata siis korralikult dušši alla minekust. Beebi magas nagu nott, ent kuigi unistasin puhkamisest, siis ei saanud ma suure lärmi tõttu und.

Seinad olid seal tõesti paberist ja kogu koridoris käiv möll kostus meieni. Küll oli parasjagu hommikusöögi serveerimise aeg ja kuulda oli toidukäru liikumist ning nõudega toimetamist, küll oli palat täpselt lastearsti kabineti kõrval, kus kõik oma beebidega sisse ja välja voorisid, küll käis vahetuse üleandmisest tulenev sagimine registratuurilaua juures. Lärm tuli ka meie toast, sest küll nuttis ühispalati teises voodis olnud beebi, küll toodi mulle vastsündinu emale mõeldud infomaterjalid, mingid testerid (beebi ja enda kreemitamiseks, pesemiseks), mähkmed beebile, sidemed emale jpm; ämmaemandad käisid uurimas minu enesetunde kohta (ma olevat olnud näost väga kahvatu olemisega – peeglisse vaadates vaatas vastu hallika jumega räsitud laip), toodi hommikusöök, koristati hommikusöök.

Esmaspäeva hommik ca kell 10.00. Just siis, kui möll hakkas lõppema ja vaikseks jääma, kutsuti meid lastearsti visiidile. Selgus, et poisil on sama veri, mis minulgi, ja seetõttu reesuskonflikti pärast me muretsema ei pea. Kõik muud näitajad olid ka normis. Selgus, et meie beebit käsitletakse eri tingimustel, kuna tegu on alla 3kg kaaluva beebiga. Palatis oli väga umbne ning päikesepaisteline ilm tegi palati väga valgusküllaseks. Sõin kodust kaasa võetud maasikaid ning mõeldes just vanematele esimest korda helistada, nägin, et palatikaaslane oma beebiga magab ja ei soovinud teda häirida. Imekombel sain 1h magada.

Esmaspäeva lõuna ca kell 12.00. Tegin esimesed kõned ema, tädi ja õega. Palusin Stenil varem haiglasse tagasi tulla, sest tundsin, et kui ma perepalatit ei saa, siis mina sellises keskkonnas puhata ega olla ei suuda. Imetlesin oma sügaval unes nohisevat beebit.

Esmaspäeva lõuna ca kell 14.00. Sten jõudis sünnitusmajja ning saime teada, et perepalatit me ei saa. Kuigi sünnitusmajas käib „mäng“, kus öeldakse, keda lubatakse välja ja keda mitte, siis tegelikult on õigus igaühel lahkuda, siis kui tema heaks arvab. Ütlesime, et meie lahkume, sest ilma meheta ma siia ei jää. Natuke läks aega ning selgus, et me saame minna lapse ja ema palatisse ning ka isal on seal lubatud oma madratsiga ööbida. Olime nõus.

Esmaspäeva pärastlõuna ja õhtu. Kolisime oma asjadega ühispalatist ema ja lapse palatisse. Sain lõpuks käia dušsi all ning magada. Sten tõi kodust madratsi, ostis turult kaasa värskeid marju ning aitas muuta toa hubasemaks. Beebi muudkui magas, ärgates kogu päeva jooksul 3 korda. Õhtul tulid beebit imetlema mu vanemad ja õved.

See oligi meie beebi sünnilugu koos esimese elupäevaga. Kuigi kõrvalt vaadates võib tunduda, et sünnitus oli mega pikk ja raske, siis jäin ise sünnitusega väga rahule, sest need asjad, mida tahtsin, need ka sain ja see ongi kõige tähtsam. Eks alati on erinevad valikud ning erinevatest mitte ideaalsetest valikutest, olen rahul nendega, mis minu poisi sünnitusel läksid käiku. Tasub unistada, sest need võivad veidral kombel isegi täituda!