Koostöömängude top 20

Mäletan, kuidas lauamängude maailma avastades olin äärmiselt üllatunud, et on võimalik mängida niiöelda “laua” vastu. Mismõttes “laua” vastu?! See tundus väga veider. Aga viimase 7. aasta jooksul, kui oleme lauamänge kogunud, siis satub meie lauamängude kappi aina enam just koostöömänge. Tõenäoliselt on põhjus minus. Ma ei taha alati mängida oma mehe “vastu”. Koostöö lauamängud on nii mõnus ühendav tegevus just paarina. Nii tore on teha koostööd ja seejuures avastada ja kasutada üksteise tugevusi, et võita niiöelda “mängu”. Võita koos ja sageli ka kaotada koos. Kindlasti annab põnevust juurde veel ka see, et enamasti on sellised “laua” vastu koostöömängud väga rasked ja peab ikka parajalt nuputama ja tõesti koostööd tegema, et võit tuleks koju.

Mõtlesingi koostada minu hetke seisu koostöömängude TOP-i. Nagu ikka on minu jaoks võimsad strateegimängud eespool ja pisemad kogupere-/kaardimängud tagapool.

1. Scythe: The Rise of Fenris

“Tavaline” Scythe ei ole koostöömäng, mis on hea, sest siis on võimalik mängida soovi korral ka üksteise vastu, aga uus Scythe laiendus teeb võimalikuks koostöö. See, et Scythe on lahe mäng nõustuvad tõenäoliselt kõik, kes seda on korra proovinud, aga koos laiendusega on see veel palju palju lahedam! Nii ägedad uued karakterid ja uued missioonid ja on võimalik mängida ka niiöelda campaign`i üksteise vastu. Mulle meeldib see mäng nii väga, sest see on üpris lihtsa mängu mehhaanikaga ning samas annab hea tunde isegi, kui me ei võida mängu. Scythes võib olla nii ehitaja kui ka alade vallutaja, kuidas keegi soovib. Alati seda mängides tekib selline tunne, ohh. ma tegin midagi võimsat ära.

2. Time Stories kõikide stsenaariumitega

Kui see mäng 3.aastat tagasi välja tuli, siis tundus veider osta mäng, mida saab mängida ainult ühe korra. Nimelt on tegu mänguga, kus olles ajas rändavad agendid, tuleb iga stsenaariumi korral minna minevikku ja seal ringi käies ja üheskoos otsuseid langetades niiöelda ajanihe “ära parandada”. Ilmselgelt kui üks stsenaarium on läbi mängitud, siis järgmine kord juba mängija teab, mis seal loos juhtus, aga samas ma täitsa kujutan ette, et paari aasta pärast saame mängitud stsenaariume uuesti mängida. Selles mängus peab oskama hästi inglise keelt. Esiteks see mäng on nii ilus, teiseks on seal alati nii tugev teema ja tunne nagu oleksidki näiteks hullumajas patsientide keskel või et sinust sõltub kas õige inimene saab zombide käest päästetud. Ja reeglid on ka lihtsad ning alati saab ka nalja. Oehh.. lahe mäng.

3. Pandemic Legacy: Season 1 ja 2

Kui viirused hakkavad maailmas levima, siis on mängijate ülesandeks leiutada vaktsiinid ja maailm päästa. Tavaline Pandemic on minu arvates selline.. tavaline. Aga Legacy versioonis mäng muutub iga mänguga, kuna vastavalt sellele, kas maailm õnnestub päästa või mitte, hakkab ka maailm vaikselt muutuma. Selleks on siis kaasas terve hunnik kleepse ja igasugu pakikesi, mis tuleb avada alles siis, kui teatud mängude arv on mängitud või midagi on juhtunud. See mäng tõmbab kuidagi väga endasse ja koostöö on nii tähtis. Et mis kaardid on minul ja mis mu paarilisel ja kuidas üheskoos õnnestuks maailma päästa. Mida rohkem mängijaid, seda raskem see mäng on. Kahjuks saab seda mängu mängida vaid “ühe aasta” ehk siis minimaalselt 12 kuud ehk 12 mängukorda. Kuna mõlemas osas on teatud kuudel juhtumas ootamatud püandid keset mängu ja mängulaud täitub igasugu kleepsudega ja ka tegelased saavad igasugu lahedaid võimeid juurde, siis teist korda seda mängu minu arvates enam mängida ei saa, aga no minimaalselt 12 korda ju saab mängida! Ja kui olla eriti koba ja maailm põhja lasta, siis koguni 24 korda. Ja see on seda väärt!!

Edasi läheb kohtade seadmine keeruliseks, sest kõik suuremad mängud on omamoodi põnevad ja sobivad erinevateks meeleoludeks. Kohtadel 4-10 on Ghost Stories, Cerebria, Robinson Crusoe, Dead of Winter, Mechs vs Minions, XCOM ja Sherlock Holmes.

Ghost Stories`ega olid mul alguses segased tunded. See tundus nii imeliku teemaga. Teema on selline, et mängijad on tao mungad ja siis üheskoos võitlevad kurjamite vastu. Kokku on 4 tao munka ja igal ühel on mingisugune erivõime. Kurjamid on eri tugevusega ja tulevad juhuslikus järjekorras kaartidena. Tundus selline poiste mäng. AGA kui tuli laiendus nimega Ghost Stories: White Moon, siis hakkas see mäng mulle hullult meeldima. Tulid külaelanikud, keda peab ka päästma kurjuse eest ja igasugused lahedad asjad, mida külaelanikke päästes on võimalik saada, nt võlumõõk, mis aitab kurjameid kergemini hävitada jne. AGA see on ka meeletult raske mäng. Esimesed paarkümmend korda tuleb olla valmis kaotama, aga see teeb ka mängu põnevaks. Et kuidas ühekoos mäng niiöelda üle kavaldada.

Cerebria on ka väga raske mäng. Esiteks seetõttu, et mängu mehaanika on ülikeeruline ja erinevaid võimalikke kombinatsioone on väga palju ning teiseks peab koostööna “laua” vastu mängides (olemas ka üksteise vastu ja paariskoostöö mängimise versioon) haldama ka kurjamit keeruliste skeemide alusel, et mida ta järgmisena teha võiks ja mis talle enim kasu tooks. Iseenesest on tegu imeilusa, uue ja temaatilise mänguga, aga kurjami rolli haldamine on liiga keeruline. Väga taktikaline mäng, kus peab olema väga hea inglise keele oskus.

Robinson Crusoe on minu arvates legendaarne koostöömäng. Seal on palju halbu asju juhtumas, mistõttu peab üheskoos mõtlema välja, kuidas oma käigud nii teha, et öösel jätkuks kõigile süüa ja peavarju ning samal liikuda missiooni eesmärkide suunas olgu viimaseks siis inimsööjate saarelt põgenemine, King Kongi kinni püüdmine ja filmimine vms. Erinevaid stsenaariume on nii palju ja ka fännide tehtud stsenaariumid on meile siiani väga meeldinud. Rääkimata Robinson Crusoe laiendist Voyage of the Beagle, kus saab läbi mitme stsenaariumi proovida Charles Darwini kombel luua Evolutsiooni teooriat küll erilisi liike saarel kogudes, pärismaalaste külasid avastades ning merel seilates. Mõnus mäng lihtsate reeglite ja tugeva temaatikaga.

Dead of Winter on mäng, mida oleme mänginud oi, kui palju. Kellele siis ei meeldiks külmal talveõhtul mängida ühte korralikku zombi apokalüpsise mängu?! Ma pole siiani kohanud mitte kedagi, kellele see mäng EI OLE meeldinud. Põnevaks teeb selle mängu see, et võitmiseks tuleb lisaks üldeesmärgile täita ka oma isiklik eesmärk, aga viimased on salajased, mis omakorda toob mängu mängijate vahelist saladuslikkust. Mitmekesi mängides võib mängu võtta ka reeturi kaardi, mis tähendab, et keegi hakkab salaja teiste mängu saboteerima ning kogu see mõistatamine niigi raskesti võidetava mängu juures, kes on reetur, muudab mängu veel pingelisemaks. Jaaa.. mulle meeldib enim see mäng justmitmekesi ja reeturiga. 😀

Täiesti omamoodi koostöömäng on aga Mechs vs. Minions. See mäng on HIIGLASLIK. Palju jubinaid ja palju stsenaariume. Eriliseks teeb selle koostöömängu üpris harva kasutatav mängumehhaanika  – nn programmeerimine ehk siis on ette antud lühike aeg ja selle aja jooksul peab enda tegelase käigud kaartide näol enda ette laduma ja samal ajal tegema koostööd teiste mängijatega, et üksteisega kokku ei põrkaks või ei “tulistaks maha” samu kolle jne. Kui etteantud aeg läbi, siis hakkavad kaardid ennast realiseerima. Seal on põnevad stsenaariumid, mille käigus tuleb kas teatud kristallid kokku korjata ja kuskile toimetada, liikuda punktist A punkti B, hävitada kõik kollid vms. Väga kaasahaarava mängumehhaanikaga mäng, pigem lihtsate reeglitega ja inglise keelt peab minimaalselt oskama! See mäng on sõltuvust tekitav, sest alati tahaks paar levelit veel mängida ja raske on piirduda vaid ühe võiduga. Kaasahaarava mängu tunnus?

Mulle väga meedib ka XCOM, mis on mäng peatamaks tulnukate invasiooni Maale. Mängus on neli rolli ning just neljakesi olengi ma seda mängu mänginud. Seal on tähtis roll ka mänguga seotud äppil, mis vastavalt sellele, kuidas mängijatel läheb, muudab mängu kas raskemaks või kergemaks. Kuigi iseenesest see tulnukate teema pole päris minu maitse, siis midagi võluvat selles tulnukate laipade uurimises ikkagi on. Lisaks on kuidagi mängu reeglite lihtsus ja rõõm saadavast mängust väga heas omavahelises suhtes.

Teistest eristub ka Sherlock Holmes Consulting Detective jutustus-detektiivimäng, kus saab võistelda mõrvaloo lahendamisel Sherlock Holmesiga. Enamasti on 10 lugu ja iga loo lahendamine võtab aega mitmeid tunde. Inglise keele oskus on selles mängus ülioluline, kuna tuleb lugeda vastava loo juurde kuuluvat ajalehte, et sealt vihjeid leida mõrvaloo lahendamiseks ning käia Londoni kaardil olevates paikades kahtlusaluseid küsitlemas (saab kaardilt numbri, millele vastab juturaamatus vastav tekstilõik). Tekitab tõelise detektiivi tunde ning ühele korralikult koostöömängule omaselt tuleb sageli tõdeda, et Sherlock Holmesi pole võimalik võita.

Koht 11. Kuigi seda mängu me võidame peaaegu iga kord, siis Castle Panic on minu arvates üks nauditavamaid koostöö peremänge ehk siis ka nooremad mängijad saavad selle mänguga hakkama. Kollid muudkui suunduvad kindluse suunas ja siis tuleb üheskoos käia kaarte, mis kaitseksid või hävitaksid vastaseid. Natuke on vaja inglise keelt osata, et oleks võimalik õiged kollid kindluse poole teele panna, ent mehhaanika poolest imelihtne.

Koht 12. Fog of Love. Seda mängu peaks iga paar korra mängima, nt Valentini päeval. Armastuse ja suhte teemaline mõtlema panev mäng iseloomudest ja elu valikutest. Mulle see mäng väga meeldis, aga Sten ei olnud liiga vaimustuses. 😀

Koht 13. Hanabi on väike kaartidest koosnev mänguke. Selles mängus saab kumbki mängija enda kätte kaardid, mis ta asetab nii, et ta ise neid ei näeks ja siis limiteeritud vihjete arvuga peab välja selgitama, mis kaardid on kummagil käes ja õiged kaardid järjekorda seadma. Täitsa tore pea olematute reeglitega mäng. Sobib mängida, kui ei viitsi või pole aega mingit hiiglaslikku mängu mängida.

 

Koht 14. Forbidden Island. Enne kui saar hävineb tuleb üheskoos kokku koguda mitmesugused aardeid. Täitsa tore, peremäng ehk siis mitte väga raske ja pikk.

Koht 15. Unusual Suspects. Kaksteist kahtlusalust ning üks süüdlane. Üks mängija teab, kes on süüdlane ning teised peavad hakkama esimese vihjete järgi ära arvama, kellega võiks olla tegu välistamise meetodil. Väga stereotüüpide põhine mäng. Näiteks küsimusele, kas ta on abielus, siis saab näha, keda mängupartner peab abielus inimeseks ja keda mitte. Saab nalja, aga mõnikord ilmneb, kui erinevalt mängukaaslased teisi inimesi näevad ja see ei pruugi olla positiivses mõttes. Nii ja naa mäng.

Koht 16. Codenames (tavaline ja piltidega versioonid) – olles salaagendid tuleb oma paarilisele kiiruse peale selgitada võimalikult väheste vihjetega võimalikult palju pilte/sõnu. Selle mänguga on mul kahetised tunded. Ühest küljest on see tore mäng, sest hullumeelseid seoseid on ju tore mõelda, ent teisest küljest ei tekita see mäng sellist woww.. tegime ära.. tunnet.

Koht 17. Olin väga elevil, kui Essenis esitleti uut mängu nimega Beyond Baker Street. Kuigi tegu on väga ilusa mänguga, siis ei tekkinud seda õiget detektiivi tunnet ja üldse oli see mäng meie jaoks liiga lihtne. Liiga lihtne muutub sageli kiirelt igavaks. See mäng sarnaneb Hanabile selles mõttes, et mängija ei näe enda kaarte vaid vastase kaarte.

Koht 18. The Grizzled on sõja teemaline koostöömäng. Mulle isiklikult see teema väga ei meeldi, aga ühele koostöömängule iseloomulikult raske oli see küll. Pidi oskama hästi inglise keelt ning mitte laskma kaaslastel sõjakoleduste tõttu hulluks minna. Ei ole väga ilus mäng.

Koht 19. Mysterium. Seda mängu alati nii kiidetakse, aga ma olen vist üks väheseid, kes ei taba selle mängu ilu. Kaaslasele tuleb väheste vihjete abil väga mitmetähenduslike kaartide abil vihjeid anda, kes oli mõrvar, kus ja kuidas ta mõrva sooritas. Mind häirib alati, et need kaardid on NII palju võimalusi andvad. Ilusad kaardid, aga kuidagi ei teki seda jess.. nii lahe mäng tunnet.

 

Koht 20. Tales and Games sarjast olev Little Red Riding Hood on küll 7+ vanusele mõeldud koostöö muinasjutumäng, ent põhinedes väga palju õnnel on tegu ühe lõbusa pere koostöömänguga. Listis nii taga on see minu jaoks seetõttu, et me ei võida seda mängu mitte kunagi.

Põgenemistoa lauamängud on ka ühed mu väga lemmikud koostöömängud, ent nendest kirjutasin päris põhjalikult juba siin ja siin postitustes.

Milline on Sinu lemmik koostöömäng? Lemmikute top 3?