Meie jaanuari kuu elukorraldus ja loetud beebiraamatutest

Kuu alguses olnud Tenerife reisist ja haige olemisest toibununa oleme vaikselt tagasi oma igapäeva rütmis, mis on väga mõnus. Kodus on väga hea olla. Lapsega kodus on väga hea olla. Veel parem kui ka Sten on kodus.

Kõige tähtsam uudis on  meie elus kindlasti see, et meie Väikemehest on saanud pärast suuri pingutusi lõpuks supermagaja! Magab hästi nii päeval kui ka öösel. Läheb kell 19.30 ööunne ja ärkab kell 7.30. Vahepeal sööb öö jooksul 2x 10minutit. Korra vahetan ka mähet. Ma ei tea, kas need on meie unekooli viljad või rohke vitamiinide ja mineraalide teene, mida tablettidena sisse söön (sh B12, D-vitamiin C-vitamiiniga, Kaltsium, imetava ema kompleksvitamiinid) või range toidu piiramine, et Väikemehel gaase ei oleks või oma toas magamine. Ühesõnaga see toimib. Ja tänu pikale ööunele on elu PALJU rõõmsam.

Kuigi eks päevad väikese lapsega on erinevad. Kuigi teen enda arvates kõik ühtmoodi, siis kord on ta terve päev naeratus kõrvuni ja teine päev ainult pahandab ja nõuab. Pahandab, sest tahab edasi liikuda, aga roomamine on selline.. maa kündmist meenutav pigem tagasipoole viiv liikumine. Kord sööb suure isuga ükskõik mis püreed anname ning teine kord ei võta oma lemmikut mangopüreed suu sissegi. Üritan võtta vabalt, minna vooluga kaasa. Mõista. Olla toeks. Ega pole lihtne nii väike olla.

Ta on järsku meil kuidagi eriti ägedaks ja asjalikuks muutunud. Varem oli tita, aga nüüd on nagu päris laps kohe. Vaatab nii arusaaja pilguga otsa, muudkui tahab kõike haarata, naerab ja laliseb. See kõkutav naer iga asja peale on üliarmas. Eriti Steni naljade. See teeb mind armukadedaks, sest enamiku ajast olen ju mina temaga. Lisaks on mul tunne, et ta on hakanud jutust aru saama, nt meil on selline mänguasja kell (pildil), kus iga numbri juures on klotsike, mille saab sealt ära võtta. Ilma, et me oleksime talle näidanud, kuidas neid klotse sealt ära võtta, siis lihtsalt esimene kord ütlesin, et teeme sellist mängu, et tema võtab sealt kõik need 12 klotsi ära ja iga kord nüüd mängides võtabki ta neid klotse sealt ära ja mitte nii, et 3 tükki võtab ära ja siis mõte uitab eemale, ei.. enne ei lõpeta kui kõik need 12 klotsi kellaseierite juurest on võetud.

Hästi tähelepanelikult kuulab, kui me Steniga midagi omavahel räägime. Üldse pakub ümbritsev maailm aina enam talle huvi, nt käisime mu vanematel külas, oi, kuidas jälgis koeri. Käisime ka T1 kaubanduskeskuses olevas Liblikapargis, kus ta ka suu ammuli liblikaid jälgis. Ma ei osanud midagi suurt sellest liblikapargist oodata, aga see tõesti üllatas mind. Neid liblikaid oli väga palju, lendasid seal ruumis ringi, taimed, soe õhk. Täitsa lahe. Natuke hirmus ka, kui hiiglaslik liblikas otsustas su pead maandumiskohana kasutada. Millegi pärast meenutasid nad mulle nahkhiiri..

Mind üllatas ka, kui palju lahedaid söögikohti on T1-s! Väga suur valik erinevaid kööke, ja ilusad atmosfäärid. Terve neljas korrus on neid täis. Proovisime Gan Beid, mis on peamiselt Aasiapäraste toitudega söögikoht. Kuigi enamikes menüüdest saan ma Väikemehe toidutalumatuse tõttu süüa vaid 1-2 rooga, siis seal oli minule täitsa suur valik (4-5 rooga) ja need olid imemaitsvad. Sõin salatit ja sushit. Eks see lapsega sööma minek ole selline nagu see on. Ehk siis enamasti tellime toidu kas juba ette või siis jalutame toidu ootamise ajal kuskil ringi. T1-s olles jalutasime siis toidu ootamise ajal Liblikapargis. Ma täitsa ootan seda aega, kui saame kõik koos samal ajal rahulikult toidukohas süüa. Hetkel isegi söögitooli pannes on Väikemees seal rahulikult umbes täpselt 2 minutit, kui just talle midagi eriti ohtlikku kätte ei anna nagu Stenil on kombeks, nt salvrätt, mis hetkega lutsutatakse väikesteks tükkideks või leib või nacho krõps.. (ei, ta ei saanud neid endale suhu). Kindla peale minek on kurk, siis ta püsib 5 minutit tegevuses. Lemmik oli tal balsamico kastmega kurk. 😀

Sellel kuul oleme kuidagi päris palju väljas söömas käinud, tuleb sinna 2-3 korra juurde nädalas. Näiteks käisime Seitsmes Ürdis (Kadriorus), Taste of Asias (Coca-Cola Plaza kõrval), pitade ja falafelite söögikohas FAFAs (T1-s kohe Selveri vastas), Black Roses (Viimsi SPA) ja Carrambas (Kadriorus, tähistamaks Steni edukaid eksamitulemusi). Kaasa oleme tellinud toitu Sushi Plazast (Hobujaamas) ja Vegan Plussist (Sadamas, saabki ainult kaasa tellida). Uueks kohaks, kus me varem polnud käinud ja selle kuu suurimaks üllatajaks oli Rottermanis asuv restoran Pull, kus tähistasime äia sünnipäeva. Kuna tegu on liharestoraniga, siis olin suurte eelarvamustega, et jään seal väga nälga, ent tegelikult oli seal väga lai valik ja väga maitsev toit!

Koduseks peakokaks on endiselt meil Sten, kes oma kokandusrolli väga tõsiselt suhtub. Ema ütles kunagi mulle, et üheks kõige tähtsamaks otsuseks elus on see, kellega sa koos elama hakkad. Ma ei osanud kõige fantastilisemas unenäoski ette näha, et mul nii mehega veab, sest Sten on võtnud küll eesmärgiks lisaks kõikvõimalikele muudele moodustele ka kõhu kaudu oma armastust näidata. Mitte, et ma mingisugune suur toidugurmaan oleksin.. aga tore ikka. Hommikusöögiks saan enamasti lõigutud puuviljad ja viimasel ajal ka jogurti ja/või kohukese. Jah, on olemas kookosel põhinevaid jogurteid ja kohukesi ning need on imemaitsvad! Õhtusöögiks oleme viimasel ajal söönud kas peedikotletiga lavašiga hamburgerit (ilmselgelt avokaado käib igasse toitu!), salatit, riisi kookoskastme, juurviljade ja karriga, läätsesuppe, tacosid. Kuna šokolaadi ja muid maitsvaid piimatooteid ma tarbida ei saa, siis kompenseerin oma magusaisu puuviljadega tehes näiteks marjadest smuutisid. Enamasti on nii, et Sten teeb süüa ja mina tegelen sellel ajal lapsega. Selline elukorraldus tundub meile mõlemale sobivat.

Tänu paremale unele ja uue energia tundele, on mul vaikselt jäänud aega ka enda jaoks. Kõigepealt käisin Viimsi SPA-s jõuludeks saadud kinkekaardi eest spordimassaažis. Woww.. see oli imeline! Sten samal ajal jalutas kandekotis oleva magava Väikemehega õues ringi, käisid poes jne. Sealsed spordimassöörid on aga ülihead! Kuna kannan Väikemeest kogu aeg pigem ühel puusal, siis ilmselgelt on lihastele ebavõrdne koormus ja üks kehapool on tihtipeale kange. Samas ei anna seda võrrelda selle valuga, mis mul oli, kui last öösel korduvalt üle ühe külje enda kõrval olevasse võrevoodisse tõstsin! Rasedusega kogutud 17kg on läinud mitte midagi tehes (imetades) nagu niuhti minema, ent järgi on jäänud veel väga pehme kõht, mille kallal olengi vaikselt tööle hakanud. Mitte, et see mul enne six-back oleks olnud, aga natuke rohkem vormis võiks ju ikka olla. Suveks vormi! 🙂 Kuigi alguses plaanisin hakata käima Myfitnessis, siis kuna trenni minek ja tulek võtab aega, lisaks veel vaja arvestada Steni tiheda graafikuga ja Väikemehe uneaegadega, siis lõpuks otsustasin, et teen kodus ise harjutusi. See on minu jaoks väga suur eneseületus, sest ma ei ole absoluutselt ise harjutuste tegija tüüp. Tõeline väljakutse minu jaoks!

Lisaks käisime üheskoos mulle Rottermanis riideid ostmas, sest asjad väsivad ja ma ei taha välja näha väljaveninud riietega täiskohaga ema. Ma ei ole ju ainult ema, olen ka naine ja see ei ole kuidagi viisi vähem tähtis roll. Shoppama minek tundub küll tavaline asi, aga mitte siis, kui sul on väike beebi, kellel on oma uneajad ja soovid. Ei saa ju riideid proovida samal ajal kui laps on kandekotis. Ikka mitmekesi vaja shoppama minna ja mulle meeldib käia poest poodi, vaadata, mõelda ja lõpuks ikkagi mitte midagi osta. 😀 Seetõttu käigud, kus pean endale kindlasti midagi poest leidma, sest nii on plaan, on minu jaoks päris stressirohked. Seetõttu olin päris rõõmus, kui endale uued püksid sain. Ostsin kohe mitu samasugust paari, et oleks olemas. Olen alati nii nördinud, kui mu lemmik riideesemed ära kuluvad, nii hea, kui kapis juba uus samasugune ootab!

Ka Väikemehele käisime uusi riideid ostmas (sh ka talvemütsi, mis meil Tenerife lennukisse ununes), ent igavene jama on see, et beebi riiete suurused on nii suvalised. Enda arvates ostsin talle ühe number suurema riietuse ja kodus selgus, et see on talle napilt paras. Enamik Väikemehe riideid ostsin õnneks juba enne sünnitust, mistõttu nüüd on nii mugav, ei pea mööda poode ringi trallitama. Mulle väga meeldib Next-i internetipood, kust tellisin talle sellel kuul suuremates suurustes magamisriideid (ühes tükis) – normaalne hind, pehmest materjalist ilusad riided, 3 päeva pärast toob kuller koju paki ära, kohaletoomise tasu ei ole (teatud summa puhul), ülimugav!

Kuigi selle kuu alguses oli Stenil eksamite periood, siis meie elu see väga ei mõjutanud, vaid paar õhtut õppis ja saigi oma eksamid tehtud. Võrreldes arstiteaduskonnaga on majandusteaduskonna eksamid mahu mõttes ikka väga lihtsad. Aga no eks ta ole oma mälu nende aastate jooksul treeninud ka. Enamasti teeme õhtuti ikka koos asju, vaatame filme, loeme raamatuid või mängime lauamänge.

Saime ka kätte pikka aega oodatud Kickstarter mängu nimega Fireball Island. Kickstarter on siis selline interneti keskkond, kus tehakse projekt, nt mingi lauamäng, ja siis inimesed saavad panustada erinevates suurusjärkudes, et saada seda mängu erinevate lisadega ja siis seatakse enamasti ka mingisugused eesmärgid tegijate poolt, et nt kui täitub 100 000 eurot, siis kõik osalejad saavad ilusamad mängufiguurid või rohkem kaarte või mingisuguseid mängulaiendusi. Ühesõnaga terve suur maailm. Mäng ise on väga suur koos kõigi oma lisadega. Tegu on peremänguga ehk siis täringuõnne läheb ka vaja, kuna see ühtlustab erinevas vanuses mängijate taset. Põhimõte on lihtne: tuleb mööda saart ringi käia, selfisid teha, aardeid koguda ning seejärel enne vulkaani plahvatamist saarelt pääseda. Mulle see mäng meeldib, kuigi ma usun, et mitmekesi on seda parem mängida kui kahekesi, sest siis on “üksteise takistamiskaardid” rohkem tasakaalus. Ja väga võimas on see mäng oma suuruselt ikka ka!

Nii ootan juba, millal Väikemees on meile mängupartneriks! Kui talle üldse lauamängud meeldima hakkavad. Kuigi enamasti mängime Steniga kahekesi, siis sellel kuul korraldasin sõpradega kaks lauamänguõhtut. Kuna enamasti võtavad sõjalised strateegimängud mitmeid tunde aega (3-5h), siis sageli me rohkem väga midagi ei jõuagi mängida. Üheks sõjamängu teemaks, mida mängisime, on vana-Egiptuse jumalad (Kemet) ning kõik mängijad on ühe teistest võimsama Jumala vastu ehk siis selline pool-koostöö sõjamäng. Teise sõjamängu teemaks on rasside vaheline sõda Maal (Risk Legacy), aga kuna tegu on Legacy mänguga, siis sama seltskonnaga seda mängu mängides iga kord natuke mänguplats muutub, karakterid saavad eriomadusi, tekivad linnad, maailma piirkonnad hävinevad jms. Palju diplomaatiat ja üllatusmomente.

Aasta algusele kohaselt mõtlesin, et peaksin sellel aastal võtma eesmärgiks rohkem raamatuid lugeda. Näiteks siis, kui Väikemees kella 12-14 vahel lõunaund magab. Sest kui varem üritasin sellel ajal öiste ärkamiste tõttu väsimust “tasa teha”, siis nüüd on mul palju rohkem energiat ja ma ei tunnegi enam vajadust päeval magada.

Inspiratsiooni andis ka kätte sattunud New York Timesi Bestseller “Bringing up Bebe: One American Mother Discovers the Wisdom of French Parenting (+100 Keys to French Parenting)”. Woww.. kui hästi kirjutatud! Ja KUI KOHUTAV on selle raamatu eesti keelne tõlge! Piinlik lausa. Aga pole ime, et tegu on Bestselleriga. Tegu on siis Pariisi elama kolinud ajakirjanikust ameeriklanna P.Druckerman uurimistöö sellest, miks prantsuse beebid magavad juba 3 kuuselt kogu öö, lapsed mängivad ise, ei viska toitu restoranis ja üldse käituvad kõikjal ideaalsete lastena, olles samas loomingulised ja uudishimulikud. Mida siis prantslased teevad oma kasvatuses teistmoodi kui ameeriklased. Olin ähmaselt ette kujutanud, kuidas soovin oma last kasvatada, aga 90% seal kõlanud ideedest olid täpselt need, mille puhul mõtlesin, et ohh. jaaa.. nii ma tahangi teha. Lisaks oli seal palju vaimukust ja äratundmismomente, mida viimati tundsin väga ammu, kunagi kui lugesin esimest korda “Minu Eestit”, aga nüüd siis selle raamatu puhul äratundmishetked lapsevanema seisukohast.

Lugesin veel ka neuroteadlase L.Ellioti raamatut nimega “What`s Going on There?: How the Brain and Mind Develop in the First Five Years of Life”, mis kirjeldab beebi aju arengut. Täpselt millal ja kuidas iga sotsiaalne, motoorne ja kognitiivne oskus areneb ja kuidas ja kas üldse lapsevanemana on võimalik seda kõike mõjutada ehk siis selline geneetika vs keskkonna mõjude teaduslik debatt. Ostsin selle raamatu algselt selle eesmärgiga, et lugeda, mida beebide aju kohta olevad teadmised ütlevad unekooli ja beebi nutta laskmise kohta, aga üllatusin, kui palju huvitavat selles üle 500 lk pikkuses meistriteoses leidus! Kuigi raamat oli üpris ladusalt kirjutatud, siis vajas see süvenemist ja polnud just kõige kergem lugemine, huvitav, aga mitte kerge. Sain väga palju uut ja mõtlemapanevat teada tehes seejuures ka palju märkmeid.

Selline on siis olnud meie 2019.aasta esimene kuu.

Inspireerivaid raamatuelamusi soovides!

 

Lisan siia postituse lõppu (liiga palju) antud raamatust pärinevad ideed:

• Eksperiment 3-4 kuuste beebidega, kes imesid rinnapiima kauem ja pikemalt, kui ema oli söönud 2-3h tagasi küüslaugumaitselist tabletti. Kui ema järjepidevalt sööb sama toitu, siis beebid tüdivad sama asja maitsmisest ja siis ei ime enam nii pikalt. Ühesõnaga beebit imetades on oluline süüa erinevad toiduaineid, vürtse, maitseid. Enne kui beebi hakkab sööma tahket toitu, siis rinnapiima erinev maitse mõjutab maitseelistuste kujunemist (eelistab neid maitseid, mis ema piima kaudu on saanud).
• Maitse eelistuste kujunemisel on väga väike roll geneetikal ja suur osa kasvatusel. Lisaks on seda elu jooksul kerge muuta, tuleb lihtsalt korduvalt tutvustada maitseid, mis ei meeldi. Ka väikelapsele muudkui uuesti tutvustada.
• Beebi aju kogu aeg areneb, kogu aeg õpib midagi uut. Kui see pole uus motoorne oskus, siis ju sellel hetkel tegeleb aju näiteks mõne sotsiaalse oskuse omandamisega.
• Beebi võime kontrollida oma tundeid, keskenduda ja edasi lükata tasu saamist on ühest küljest määratud lapse kaasasündinud temperamendi poolt, ent teisest küljest mõjutatav kasvatuse ja eeskujude poolt.
• Raseduse ajal saab täielikult valmis beebi “geneetiline sotsiaalsus” ehk siis tema temperament (50% meie iseloomust on seega ette määratud). See osa meist, mis määrab, kuidas me uues situatsioonis ja uute asjadega käitume, kas tunneme hirmu.
• Kasvatuse osatähtsus iseloomu kasvamisel aju seisukohast on esimesel kolmel eluaastal, millest esimene aasta kõige olulisem. Tuleb olla beebi vajaduste suhtes tundlik ja reageerida tema nutule sobivalt – uni, söök, mugavus, kiindumus vms.  Ei tohi ka tähelepanuga lämmatada reageerides iga luksumise vms peale. Tuleb olla kättesaadav ja mitte ignoreerida.
• Beebidel on kehv pika-ajaline mälu, mistõttu õpivad nad kõige paremini läbi korduste. Õpib, et ta nutule reageeritakse, et ta vajaduste eest hoolitsetakse ja see paneb turvaliselt tundma. Või et teatud tegevusele järgneb ema naeratus. 2-kuune mäletab sellist seost 1-2 päeva, 3-kuune kuni nädala, 6-kuune kuni 2-nädalat. Beebide puhul on tähtis ka keskkond, kus nad seda õppisid.
• Mälu seotud sünnitähtaja, niiöelda aju küpsuse, ja mitte kogemusega.
• Kuigi beebi võib oma emotsioone kehaliselt väljendada, nt naerdes, nuttes, siis pikka aega ei tunne ta neid emotsioone nii nagu meie.
• 6-8. elukuul hakkavad beebil tööle olulised sotsiaalsuse eest vastutavad ajuosad – hakkab tundma emotsioone – rõõmu, kurbust; hakkab ema igatsema – kiindumuse teke. Väidetavalt ei pea beebid tundma kiindumust niikaua kuni nagu on ise võimelised ära roomama. Kiindumuse teke on seotud mälu arenguga. Raske on kellegisse kiinduda, kui ei mäleta, et ta on olemas. Väike beebi tunneb küll oma ema ära lõhna, näo, hääle järgi, aga kui ema on silmist läinud, siis ta enam ei mäleta teda. 6nda elukuu paiku hakkab beebi ka aru saama, kuidas ema tunneb; naudib toitu ja pakub seda emale; suudab võrevoodis rahuneda.
• Enne 9ndat elukuud ei mäleta beebi suurt midagi, sest alles siis hakkab info ajus liikuma mälu ja emotsionaalseid tundeid esilekutsuvate sündmuste vahel, nutmine ei kahjusta tema isiksust niikaua kuni saab peamiselt armastavat tähelepanu.
• Poisslapsi mõjutab ema eemalolek, nt tööl käies, esimestel eluaastatel rohkem kui tüdrukuid. Poisid on labiilsemad – ehmuvad kergemini, ärrituvad, teevad rohkem grimasse beebina ja neid on raskem lohutada.
• 3,5-4.aastaselt hakkab teadlikult mäletama, kui oskab kirjeldada konteksti ja sündmuse põhjust. Lapseeas oluline mälu treenimiseks meenutada olulisi fakte lugudest, nt kes, mida tegi, kus, millal, kuidas ja miks, nt mis täna tegime, lugeda ette muinaslugusid jne.
• Keele arendamiseks tuleb lapsega võimalikult palju rääkida, vastata tema häälitsustele, palju talle lugeda. Beebiga suheldes hoida keel lihtne, selge ja positiivne, korrata samu fraase, kasutada erinevaid omadussõnu, et muuta kõne huvitavaks.
• Väikelapse puhul ei tohi liigselt nokkida tema kõne grammatilise õigsuse kallal, sest nad ise nuputavad välja, kuidas asju õigesti öelda. Kriitika pidurdab arengut.
• Beebidel suur uudsuse vajadus – eelistavad uusi kohti, uusi mänguasju, uusi kogemusi – see aitab nende ajul areneda. Igavaks muutunud lelu võiks uuesti anda uues keskkonnas.
• Beebid, kellel oli 2-8 kuuselt eriti suur uudsuse vajadus, siis neil oli 2-8.aastaselt mõõdetuna kõrgem IQ skoor.  IQ on määratud ca 52% geenide poolt, ülejäänud kasvatus. Näiteks, kui ema julgustab läbi kõne või žestide beebit keskonnas olevatele teatud inimestele, asjadele või sündmustele tähelepanu pöörama, siis 18.eluaastaselt oli neil lastel 20 punkti kõrgem IQ skoor. Enim mõjutavad geenid kaardi lugemise oskust, ruumilist mõtlemist ja keelelisi oskusi. Mõtlemise kiirus ja mälu on kõige vähem geenide poolt mõjutatud. Edukus koolis on mõjutatud pigem kasvatuse poolt (geenid määravad vaid 20%).
• Elu alguses on suurem mõju keskkonnal ja vanemaks saades väljendub rohkem geenide mõju. Lapsena on suur mõju vanematel, teismelisena sõpradel ning alles täiskasvanuna on inimene täiesti vaba otsimaks inimesi ja kogemusi, mis vastavad sisemistele huvidele ja soovidele. Sedasi luues keskkonna, mida geneetiliselt on soovinud, seetõttu geneetika osakaal suureneb.
• Isegi beebi mingil määral mõjutab oma keskkonda tänu oma kaasasündinud temperamendile – kas ta on sotsiaalne, pahandav, kui aktiivne ja vastavalt sellele vanemad reageerivad.
• Iga generatsioon saab eelmisest parema IQ skoori, eelkõige visuaal-ruumilises osas. Põhjuseks võib-olla kompleksne visuaalne info filmide ja videote kaudu.
• IQ-d mõjutab sünnijärjestus. Kõige vanemal lapsel on järgmistest lastest keskmiselt 3,5 punkti kõrgem IQ ja koolitulemused. Iga järgneval lapsel on madalam IQ. Mida rohkem lapsi on perekonnas, seda vähem tähelepanu lapsele jätkub, eriti just sellel aju seisukohast ülitähtsal esimesel kolmel eluaastal. Kui kahe lapse vahe on alla 1a, siis väiksem laps kaotab IQ-s keskmiselt 4 punkti, kui võrrelda lapsi, kellel oli 2 või rohkem aastaid vanusevahet. Samas kõige väiksematel paremad sotsiaalsed oskused. Kõige parem on olla suure pere kõige vanem laps, sest erinevalt üksiklapsest, on neil kõrgem IQ, kuna nad õpetavad endast väiksemaid ja seeläbi saavad targemaks.
• Vitamiinide ja mineraalide puudusest tingitud IQ langus avaldab mõju eelkõige teismeeas. Siis tuleks võtta igapäevaselt vitamiine ja mineraale.
• Rinnapiimal kasvanud lastel on IQ 8 punkti kõrgem kui neil, kes rinnapiima ei saanud isegi kui sotsio-ökonoomilised mõjutegurid (nt kui rikas või haritud on vanem) eemaldada. Mida kauem ema lapse esimesel eluaastal imetab, seda kõrgem on hiljem lapse IQ.
• Aju areng nõuab stimulatsiooni, ei tohi liigselt piirata ja öelda “ei”, pigem luua keskkond, kus laps saab vabalt tegutseda. Tähtis pole mänguasjade arv vaid, et neid oleks erinevaid. Ka kogemused peavad olema erinevad – erinevad täiskasvanud, kodust välja muuseumi, parki, loomaaeda minekud. Samas mitte üle stimuleerima.
• 3-4.aastaselt neli gruppi – ühed ei läinud trenni, teised käisid eraõpetaja juures laulutundides, kolmandad õppisid klaverit ning neljandad õppisid programmeerimist. 6 kuud hiljem testides ainult klaverit õppinutel olid paremad ruumilise mõtlemise IQ tulemused.

Kes ei tahaks oma lapsele parimat? Olla parim vanem. Selgub, et parimad vanemad on aga need, kes on:

1. hoolitsevad (füüsiliselt kiindumust näitavad, toetavad emotsionaalselt). Beebina eelkõige füüsiline lähedus, soojus; maimiku-ja eelkooli eas kiitused, soojus ning teismeeas pigem emotsionaalne toetus ja julgustamine.

2. lapse elus osalised (pidevalt veedavad koos aega). Ei tähenda trennidesse viimist või lapse mängukohtingutele viimist, vaid üks-ühele aega, nt loo jutustamine, liivalossi ehitamine, kodutööga aitamine, koos jalutama minek. Parim IQ arendamiseks on tegevused, mis innustavad lapse entusiasmi, püsivust ja motivatsiooni õppida, ei tähenda, et lapsele peaks õpetama vara lugema või muid akadeemilisi tarkusi. Näiteks beebi vaatab karumõmmi ja siis ema juhib ka tähelepanu karule, mängib ja interakteerub beebiga läbi karu vms. Tähelepanu õpetamine juba väga varases beebieas aitab tekkida püsivusel. Maimiku ja eelkoolieas on soovituslik teha koos asju, mis lapsevanemale meeldivad, kuna selles eas soovivad lapsed oma vanematelt õppida, nt kuidas jälgida, organiseerida, detaile meelde jätta. Koolieas lastega koos tegevusi tehes tuleks juba lähtuda nende valikust.

3. reageerivad lapse vajadustele (aktsepteerivad lapse individuaalsust, annavad probleemide lahendamisel nõu). Beebina tuleb lisaks toitmise, kuiva mähkme ja unevajadusele rahuldada ka stimulatsiooni ja interakteerumise vajadust. Vastata beebi häälitsustele, teha huvitavaid näoilmeid ning tõesti kuulata, mida beebi soovib. Lapse individuaalsed vajadused võivad olla lapsevanema omast erinevad, ent reageeriv vanem austab seda ning õpetab lapsele, et ka vanema vajadusi peab austama.

4. üpris nõudlikud (eeldavad küpset käitumist ja iseseisvust, seavad kindlad standardid ja reeglid ning ootavad nende järgimist). Kuigi tänapäeval rõhutatakse lapse enesekindluse loomist, siis see tuleb sageli distsipliini ja enesekontrolli arvelt.  Selgus, et lapsed, kelle vanematel on neile kõrged nõudmised ja nad on ka last toetavad (autoriteetne vanemlusstiil), omavad vähem käitumisprobleeme ja õpivad koolis paremini kui need, kellel on järeleandlikud või kõrgete nõudmistega mittetoetavad vanemad (autoritaarne vanemlusstiil). See kehtib nii eelkooli ealise kui ka teismelise puhul. Õhuke piir on aga nõudliku ja survestava vahel. Vanemad võivad oodata töökust ja küpset käitumist, ent mitte teatud tasemel saavutusi.