Üheteistkümnes elukuu meie beebi perspektiivist

Natukene veel ja olengi aastane põnn valmis! Mis siis sellel kuul ka uut juhtus?

Esimese hooga võiks nagu öelda, et oli teine samasugune nagu eelmine. Olen vist jõudmas sinna ikka, kus iga kuu ei toimugi enam meeletuid muutusi. Isegi mu kasvus ja kaalus on kõik täpselt sama, mis eelmisel kuul. Olen 72cm (+0cm)pikk, kaalun 8500g (-40g ) ja kannan suurus 80 riideid. Ainult mu naeratus on muutunud vahepeal hambulisemaks: täiesti märkamatult lisandusid kaks ülemist hammast ehk siis nüüd on mul allreas 2 hammast ja üleval 4 hammast.

  • POTILKÄIK

Suurimaks selle kuu muutuseks on see, et sellel kuul hakkasid emme ja issi mind potile panema, sest emme märkas, et tunnen täitunud mähkmega ennast kehvasti ja olin hakanud märku andma, et nüüd on aeg mähet vahetada. Kuigi emme lootis seda ettevõtmist kaugele tulevikku edasi lükata, sest hetkel on see pigem emme kui minu potitrenn, siis sellele vaatamata tegime asjaga algust. Issi eemaldas põrandatelt kõik vaibad, sain mähkmed jalast ja (minu) hädamärkide jälgimine võiski alata. Väidetavalt pidavat poistel enne pissihäda nokuga “midagi juhtuma, mille kindlasti ära tunneb”. Etteruttavalt olgu öeldud, et seda “miskit” pole emme veel ära tabanud.

Esimesed päevad ilma mähkmeta olid kõigile harjumiseks. Emme ei suutnud ära imestada, kui tihti ma pissin tõmmates paralleele kutsikaga ja mina sain paremini tundma oma keha väljutusvõimeid. Siiani üllatun, kust see piss küll tuleb. Käisime potil proovimas 1-2x tunnis. Käin potil häda proovimas hommikuti pärast ärkamist, pärast päevaseid uinakuid, enne ööund ja ka siis, kui tundub, et pole viimase 1,5-2h jooksul häda teinud. Kõige edukamad käigud ongi (hommikuti) pärast ärkamist. Minuga potil käimine on vanematel meeskonnatöö. Kui üks väsib või tal pole meeles mind potile panna, siis võtab teine vanem selle ettevõtmise enda peale. See toimub sõnadeta.

Väikese poti peale polnud ma nõus istuma, tõusin sealt pahandades püsti, mistõttu võtsime kohe ette suurel potil käimise. Potil häda ootamiseks varus emme mulle poti kõrval olevasse kasti raamatud, mida siis häda oodates vaatame ning endale istumiseks tooli, sest tavaliselt ootame me üheskoos ikka mitu minutit enne, kui emme või issi alla annab. Hetkel tegeleme vaid päevase potitrenniga, sest nagu ütlesin, on tegu meeskonnatööga.

F3CD3303-43D8-456D-A223-02A4FD0105BF
Wc raamatukogu – põnev on kuulda sama raamatut nii emme kui ka issi esituses!

Nüüdseks oleme seda potivärki teinud 10 päeva kuigi vanematele tundub nagu oleks teinud 2 kuud. Mulle see potil käimine väga ei meeldi, aga ilma mähkmeta on täitsa mõnus olla. On olnud nii paremaid kui ka halvemaid päevi, ent viimased päevad on olnud väga paljutõotavad, nt potile istudes ei peagi enam tükk-tükk aega pissi ootama, see tuleb päris ruttu. Ja emme ja issi on omandanud supervõime mu kehakeelt ja mõtteid lugeda, et millal mul häda peaks tekkima.

Nüüdseks olen juba nõus istuma ka väikesel potil kuigi seal ma eriti ei käi. Kaka tuleb enamasti potti. Enam ei pissi iga 20 minuti tagant, vaid ütleme 1x 1,5-3h jooksul. On erandeid. Positiivne on see, et varasema ca 7 mähkme asemel kulub meil ööpäeva peale 2-3 mähet.

  • ISE SÖÖMINE

Toidu osas olen muutunud valivamaks. Juurvilju ei söö, puuvilju ei söö, ainult restoranitoit, hästi maitsestatud toidud ja mõned (!) püreed sobivad. Mida aeg edasi, seda suuremat hulka toidust pean mittesobivaks ja sorteerin seda oma taldrikult söögitooli kõrvale põrandale. Emme on sellest toidu maha viskamisest ahastuses, issi tegutses. Ta otsustas, et aitab sellest plökerdamisest ja viimased nädalad olen saanud enda kaussi 1-2 toitu korraga. Jah, söön püreesid ca 2 pakki päevas, ent ega mul väga isu ei ole (võrreldes eelnevaga).

AE8CBAE9-54DB-430D-8672-3A786D2804B0.jpeg

Võib-olla on ka asi selles, et rikun oma isu ära rinnapiimaga, mida saan päeval endiselt veel päris palju (5-8 korda päevas). Vahepeal hakkas juba imetamine vähenema, ent sellest kuust olen hakanud ise märku andma, et nüüd on mul piima vaja! Ja kuna aina enam on öid, kus söön 2x asemel 1x, siis pole emme mulle rinnapiima päeval nii palju keelanud. Peaasi, et öösel magaksin. Samas ütlevad mu vanemad, et järgmisel elukuul hakkame ka vaikselt seda päevast piimatarbimist koomale võtma – olen ju iga päevaga aina vähem beebi. Lisaks muutub emme iga päevaga aina kõhnemaks – varsti me issiga ei näegi teda enam!

Nagu pildilt näha, siis joogitopsi mulle veel kätte ei anta. Topsi enda kätte saades viskan selle tavaliselt maha või pistan oma käed topsis oleva vee sisse. Emme või issi abiga tassist joomist olen harjutanud juba viimased 6 kuud, ent ikka tuleb ette kordi, kui tõmban vett kurku ja köhin nii, et silmad märjad. Küll see vee joomine tassist on ikka keeruline!

Sellel kuul maitsesin ka kõiksugu piimatooteidkeefirit, hapukoort, juustu ja fetat. Ka emme saab nüüd piimatooteid süüa. Oli ta ju neid minu gaaside ja rahutu une tõttu 7 kuud vältinud, ent nüüd uuesti proovides, mul enam gaase ei tekkinud ja toitu ka üles ei tulnud. Ju kasvasin sellest piimatalumatusest välja. Esialgu oli ta väga rõõmus, sest ta mäletas, et piimatoodetega tehtud toidud olid ju nii maitsvad, ent siis pärast oma vanade lemmikute söömist ütles ta, et millegi pärast ei ole need enam need nii head nagu varem. Kuigi, eks elu ole emme jaoks lihtsam küll, kui väljas söömas käime, siis ei pea ta enam nii paaniliselt iga toidu koostist uurima.

Olen oma vanemate toitumisharjumusi jäädavalt muutnud: jäätis ja pannkoogid on meil veganid, magusaks on kommide ja šokolaadi asemel kaeraküpsised ning puuviljad, kastmed valmivad kookospiimaga, tavalise juustu asemel on vegan juust, leivamäärdeks on varasema merevaigu asemel hummus, tavaliste kotletide asemel sööme peedikotlete ja loomaliha ei söö me enam ammu. 

Ahjaa. ükspäev oli veider lugu. Mina jälle ei söönud ja siis emme mõtles, et on kaval. Võtab minu kausist peedikotleti ja siis sööb suure isuga, et ka minul huvi tekitada. Aga juhtus see, et ma vaatasin seda näljast inimest ja otsustasin, et mis ma vaest piinan, minul ju kõht täis. Kaastundlik nägu ees hakkasingi emmele toitu suhu panema, samamoodi nagu tema on viimased kuud söömisega mind abistanud. Saan emme eest hoolitsemisega hakkama küll. 🙂

  • UNI

Mu vanemate arvates on uni üks valdkond, millega on mul hetkel lood kõige paremad. Eks nad ole sellega kõige rohkem pingutanud ka (järjepidevus, kindlad uneajad, ärkveloleku aegade jälgimine jne). Emme paneb siiani kõik mu uneajad kirja, et oleks võimalik arvutada, millal on õige aeg magama minna, et uni tuleks kõige kergemini (vastavalt 3,5h pärast ärkamist). Ärkvel jaksan olla 3-4h. Päevaunesid on mul endiselt kaks, mis on kumbki ca 1,25-1,5h pikad. Ette tuleb ka päevi, kui teen vaid ühe une, ent enamasti need päevad rõõmsalt ei lõppe. Ööpäevas magan 13,5-14h.

Lisaks annan ma viimasel ajal ise märku, et tahan magama jääda. Rooman oma voodi juurde ja sikutan sealset lemmikkaisutekki ning olen üliõnnelik, kui mind mu võrevoodisse pannakse. Seal on nii mõnus! Keeran külje, võtan teki või oma lemmikkaisuka kaissu ja jään 5-10 minuti jooksul ise magama. Võõrad, kes seda on näinud, on öelnud, et see on ime. Soojemate ilmade saabudes, kui mu toa temperatuur jõudis sinna 25-27 kraadi juurde, hakkasin magama vaid mähkme (ja pluusi) väel.

Aina enam on neid öid, kus ärkan öösel rinnapiima joomiseks 1x ning teen oma öiseid söömata olemise unerekordeid. Hetke rekordiks on 10h söömata ehk siis kuna lähen ca kell 19.30 magama (viimane toit ca 18.30), siis esimese läbi une söömise teen vahemikus ca kell 3-5. Parim osa mu vanemate meelest on see, et hommikune ärkamiskellaaeg on nihkunud 7.45-8.30 peale. Nad kiidavad mind väga.

  • TERVIS

Sellel kuul käisin allergoloogi juures. Algas kõik sellega, et eelmisel kuul õuna süües tekkis minutite möödudes mu näole lööve. Emme uuris ja avastas, et õunaallergia võib olla seotud õietolmu allergiaga (kui on ühele allergia, siis on sageli ka teisele). Mind jälgima hakates märkasidki vanemad, et mul on viimased 3 kuud olnud tilkuv nohu (mida emme oli kirjutanud igasugu viiruste ja hammaste tuleku arvele) ja õue minnes mu nohu ägenes. Perearst ja e-konsultatsiooni teinud allergoloog seda oluliseks ei pidanud. Aga mu vanemad pidasid. Seetõttu broneeriski emme aja tasulise (väidetavalt ühe parima) lasteallergoloogi, dr Putniku, juurde. Kuigi esimesed (tasulised) vabad ajad olid alles 3 kuu pärast, siis tänu ootelistis olemisele ütles keegi aja ära ja saime vastuvõtule minna.

0245DEEB-11D7-4DD2-806D-D5DC45C98604.jpeg

Allergoloog tegi mulle nahatorketestid ehk siis kõigepealt tegi mu käe peale pastakaga väikesed täpid, siis tilgutas sinna erinevaid allergeene ja seejärel väikeste želettidega viis allergeeni tilgad naha sisse. Arst rääkis seda tehes nii põnevat juttu, et kuulasin ja vaatasin. Üldse ei olnud valus. Muret tegi aga see, et mu nina limaskesta vaadates tõdes allergoloog, et tegu on tõsise põletikuga. Kahjuks või õnneks 10 minutit hiljem nahatestid midagi ei näidanud. Selgus, et allergiat teada olevatele (testitavatele) allergeenidele mul ei ole. Pigem on tegu ülitundlikkusega mingisugusele keskkonna tegurile, nt õhusaastele. Täpselt millele, ei tea, aga õues olemine pigem teeb olemise kehvemaks (tatti hakkab silmadest ja ninast tilkuma). Ravi on aga sama nagu oleks allergia (allergeeni vältimine, ninatilgad).

  • VANEMATE ERIARVAMUSED

Olen märganud, et aina enam on valdkondi, milles mu vanemad jäävad lastekasvatuses eriarvamusele. Näited elust enesest.

MÄNGUD Issi õpetas mulle ühe ägeda mängu: WC potti asjade viskamise. Emmele see mäng ei meeldinud, sest talle ei meeldi paljakäsi WC potti mänguasjade järele minna. Issi aga arvab, et ta puhastab meie WC potid iga nädal nii puhtaks, et sealt võiks lausa juua. Siiski jäi lõpuks maksma emme arvamus: ei mingeid WC poti mänge! Ka WC potis käega solberdamise mängu ei kiitnud emme erinevalt issist heaks. Kohe kaks mängu vähem!

TERVIS Issi arvab, et õues on kogu aeg väga soe ja pole mõtet mulle õue minnes paksult riideid selga panna. Emme aga leiab, et mulle peaks panema vähemalt sama palju riideid selga, kui ta endalegi paneb. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et nii kaua kuni ma ei suuda ennast väljendada, nii kaua paneb emme mind nii paksult riidesse nagu tema heaks arvab ja kui kunagi ennast väljendada suudan ja tõesti ilmneb, et olen ississe ja mul on õues kogu aeg palav, siis olgu ma õues kasvõi paljalt.

RAVI Ka raviküsimused on miski, milles kumbki arvab, et tema arstina teab kõige paremini, kas üldse ja kuidas minu nohu leevendada. Nimelt olen veel nii väike, et nuusata ma veel ei oska. Issi arvates on nohu isemööduv haigus ja mingisugune nina füsioloogilise lahusega loputamine vōi tati välja imemine pole vajalik ega too loodetud leevendust. Ema aga arvab, et nii palju kui vōimalik võiks seda teha. Eriti kui ma muidu löristan ja kogu aeg ninast muidu tatimullid ilmnevad. Esialgu tegi emme seda pumbaga, ent pärast paari magamata ööd otsustas ta proovida Nosiboo elektrilist tatiimurit. Ma pole sellest vaimustuses, aga kui mul juba tati neelu langemisest jube köha tekkis, siis nõustus issi emme tegutsemisega.

JUHTMED Issile ei meeldi, kui ma stepslitest asju välja kisun ja ütleb alati:”Ei tohi!” Aga ma teen ikka. Emme arvab, et keelamise asemel võiks pigem sellistele stepslitele ligipääsu piirata või lastagi uudistada nii kaua kuni sellest isu täis saan. Lahenduseni pole veel jõutud. Fakt on aga see, et emmega kahekesi kodus olles mind stepslid üldse ei huvita, sest emme ei reageeri kuidagi põnevalt, kui stepsleid uudistan, aga issiga koos olles torman esimese asjana stepslite juurde.

  • UUED MÄNGUD – KÄE-SILMA KOORDINATSIOON

Kuna sellel kuul oli issil eksamiteperiood ja emme tegeles tagantjärgi minu beebialbumi-märkmiku koostamisega, siis veetsime päris palju aega tubaselt ja uusi toategevusi avastades. Üldiselt ma üksinda pikalt veel ei mängi. Soovin, et emme või issi istuksid minu läheduses. Issi mängib minuga rohkem – laob torne, veeretab palle, keerab üleskeeratavaid loomi liikuma jpm. Emme mängib vähem, pigem ta aitab mind siis, kui mul on mänguideed juba täiesti otsakorral, aga enamasti piisab, kui ta on lihtsalt minu haardeulatuses. Siis saan ka ise mängitud. Ehk siis, kui mul on igav, siis käputan issi jala külge ja kui mul on kõht tühi-WC häda-uni, siis emme juurde.

Endiselt on mu vaieldamatuks lemmikuks torniketaste mahakukutamine, nt kivipõrandale. Samuti meeldib mulle panna palle ja muid esemeid hapukurgi purki. Aitasin sellel kuul teha ka emmel rabarberi kooki pannes tema hakitud rabarberitükid kaussi. Kasutasime seda retsepti siin.

4A96F5B9-99A8-4763-9BB4-741C334ED7F3.jpeg

Õppisin sellel kuul ka mänguautot edasi-tagasi sõidutama. Nagu ikka ilmnes see oskus üleöö. Ühel hommikul lihtsalt oskasin. Eriti lahe on see, et auto liikudes teeb see ilusat muusikat.

Meeldib ka üksteisele palliveeretamise mäng, kuigi mina kipun mängima Ameerika jalgpalli ehk siis palli kätte saades enamasti käputan palliga eemale. Kui pall peaks veerema diivani alla, siis nüüd oskan juba diivani alla vaadata.

Lõputult võiksin mängida veega kraanikausis. Viimasel ajal teemegi seda “mängu”, et pärast sööki pesen ise oma nõud puhtaks.

  • KEEL

Saan väga hästi jutust aru ning täidan lihtsamaid vanemate soove, nt tule siia (rooman emmeni), palun anna (lasen esemest lahti), pese käed (sirutan käed enda ette), lähme pissile (vaatan enda pissimise kehaosa), kuivatame nina, peseme hambad (teen suu lahti ja püsin paigal), paneme pluusi selga (aitan käsi õigest kohast panna), paneme rohtu ninna (füsioloogilise lahuse ninna pihustamisel püsin paigal). Oskan öelda emme kohta: “Emm.” Üldse olen hakanud päris palju jutustama, eriti õues olles kui näen koera või tuvi. Enamik asju on “Õõõ-d”. Kuigi emme kasutab minuga igapäevaselt mitmeid beebi viipekeele märke, siis oskan vaid märku anda, kui kõht on täis.

Samuti meeldib mulle raamatuid vaadata, kas vanematega või ise. Kuna mu tähelepanu on muutunud paremaks, siis jaksan juba kuulata ka iga lehekülje kohta paari lauset. Oma lemmikraamatu tegelastele teen musi.

  • LIIKUMINE

5B294B55-B969-4F70-A2E6-8345FEA8A841Kuu alguspoole oli mul käimise vastu väga suur huvi, tegin oma esimesed ilma toeta sammud, ent millegi pärast see huvi kadus. Nüüd pigem käputan kiirelt toas ringi. Samuti pepu-ees voodist allatulemine tuli mul vahepeal juba päris hästi välja, aga siis järsku nagu unustasin selle oskuse ära. Toeta kükkide tegemises olen juba päris osav. Koduseks musklitrenniks sain endale Pikleri kolmnurga. Sellest, kas see mulle meeldib, juba edaspidi.

Käisin sellel kuul ka viimases beebivõimlemise tunnis – harjutasime takistuste ületamist, läbi tuubi roomamist ja mööda matte üles liikumist – see oli minu jaoks lihtne. Oma üldmotoorika oskusi sain harjutada ka ujulates, kus sellel kuul päris palju käisime, nt Mustamäe Elamusspa-s (meie pere lemmik), Kalev Spa-s, Viimsi H2O-s ja mitu korda ka Tartu Aura veekeskuses.

Minu lemmikmänguks, mis ajab mind enim naerma, on see, kui emme või issi mängib kolli ja ajab mind taga ja siis saan teise vanema sülle põgeneda. Kui teist vanemat ei ole kodus ja nt emme teeb sama mängu, siis käputan rõõmsalt emme suunas, mitte ei põgene ära. Loogiline, eksole.

  • KUNST JA MUUSIKA

Sellel kuul oli ka hooaja viimane loovustund. Viimased jahuga mängimised ja tõsised meisterdamised.

C135271D-8450-4692-A39E-400B1C26CE7B.jpeg

Kunstitöödega jätkasime kodus. Pliiatsitega ma veel paberi peale joonistada ei oska. Värvisin pilte vee ja jogurtiga. Ja kui keegi ütleb, et toiduga ei mängita, siis millega ma peaksin siis joonistama õppima, kui mulle meeldib värve maitsta? Kas see kaks lusikatäit jogurtit on tõesti surmapatt?

FE370725-76A6-451D-8FFC-065CF7FB39F9

Lisaks on mul tekkinud suurem huvi muusikainstrumentide vastu. Enim paeluvad mind kastanjetid, sest ma ei ole suutnud välja nuputada, kuidas nendega heli teha- ei mõju ei tavapärane kõristi liigutus ega toksimine. Tõeline müstika.

  • ÕUES

Et mitte tuppa ära kopitada, oleme minu nohule vaatama, siiski ka õues käinud. Mulle väga õues meeldib. Eriti meeldib mulle kõike katsuda ja maitsta kuigi peab tõdema, et panen aina vähem asju suhu. Käisime nii Kadrioru pargis, Jaapani aias kui ka niisama jalutamas. Enamasti käisime sellel kuul väljas siis, kui sadas vihma või oli just vihma sadanud, sest siis mul nohu ei teki.

4EF482DE-4DBF-442F-B71D-EC458B960D7C
Emmega poodi (Tula Free to Grow Coast kandekotis)

 

  • VIIMANE MINISÜNNIPÄEV

Lõpuks see kätte jõudski. Kuna mul oli nohu ja paar päeva ka palavik, siis olime seekord kodused ja tähistasime perekesksis. Emme tegi rabarberi kooki (retsept siin), mida isegi mina sain väikese tüki maitsta. Mulle rabarber väga maitseb, isegi toorelt. Emme kogu aeg korrutab, kui hea, armas ja kallis väike poiss ma ikka olen. Kui kallis saab ühele emale ta laps olla ja ükskõik, mis vanus mul on, siis jään alatiseks oma ema väikeseks. Aga selline sai siis minu viimase minisünna kook:

ea0e9468-249d-4df4-b6c2-3f4beaf3e322.jpeg

Kui soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis pane Minuperspektiivi Facebooki lehele meeldib või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti. 

 

 

 

 

Advertisements

One comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s