Puhkus Iirimaal (suvetrip vol 3)

Reisi planeerimisest ja Iirimaale eelnenud Šotimaa reisist kirjutasin siin.

Kuigi lend Glasgow-st Dublinisse tundus mulle sama nagu lendaks Tallinnast Helsinkisse ja lend ise oligi ülimalt lühike (äkki 1h?), siis tegelikult „tänu“ lennu hilinemisele ja ilmatu pikale järjekorrale Sixti autorendis võttis meie reis alates Glasgow lennujaama jõudmisest kuni Dublini hotellituppa jõudmiseni aega 8h! Ja kui varem arvasin, et Šotimaa autorent on kallis, siis Iirimaal maksis väikse auto rent, millesse napilt kogu meie kohvrid ära mahtusid, koos kindlustusega ca 190 eurot päev!

Päev Dublinis (päev 1)

Meie väike aastane äratuskell äratas meid nagu kord ja kohus kell 7 ning üritas näljasena ära süüa küll mind, kõiki oma mõngleid ning tekke, andes meile ühtlasi märku, et on aeg sööma minna. Hommikusöök oli üks parimaid, mis siiani on minu arvates olnud. Sten sõi nagu tavaliselt muhvineid, mina šokolaadi saiakesi ja putru moosiga ning Väikemees putru moosiga vaheldumisi munapudruga. Ja mida teha pärast hommikusööki? Muidugi vanni minek!

Kuna meil oli Väikemehe esimese uinakuni veel aega ja ülejäänud reisiseltskond oli veel unenägudemaal, siis otsustasime minna Dublini kõige hinnatumale mänguväljakule. Nagu hiljem selgus, siis peaaegu iga matkaraja ja kuju juurde on iirlased teinud mänguväljaku, mis pole ka väga üllatav, sest nad on tuntud oma usklikkuse ja suure iive tõttu. 1970ndatel oli ühe naise kohta laste arv 3,85 ning 2017.aasta seisuga on see endiselt üks EU kõrgemaid – 1,77 pärast Prantsusmaad ja Rootsit.

253F7348-541F-4999-96B9-013F9C79B768.jpeg

Kui Väikemees oli oma esimese uinaku hotellis teinud ja kõht oli täis, siis oli tal aeg veeta aega vanavanemate ja tädi seltsis, sest selleks, et Iirimaa ja iirlaste kohta rohkem teada saada, olid meil ostetud Steniga piletid Dublini kesklinnas International Baaris toimuvale kahe komöödianäitleja poolt etendatud show-le nimega Ireland: A Survivor`s Guide. Teised reisikaaslased ei oleks sellest showst aru saanud, sest endalgi oli vahepeal iiri aktsendi tõttu tunne, et kas ma ikka sain kõigest aru, mis öeldi.

Saime 7 minutiga teada Iirimaa ajaloo. Kõigepealt olid siin kiviaja inimesed, siis viikingid, siis inglased, kes ehitasid kõikjale losse, keelasid iirlastel iiri keele rääkimise ning kehtestasid kõiksugu reegleid. Seejärel inglased võitlesid hispaanlastega Iirimaa eest ja võitsid, siis prantslased tulid, aga ilm oli kehv ja lahkusid, siis ebaõnnestunud kodusõda – veider fakt: iirlastel kulus oma kodusõjas 4 kuud jõudmaks Põhja-Iirimaalt Lõuna-Iirimaale, et võidelda inglastega, mille inglased võitsid, lõpuks vaikselt inglasi pettes õnnestus neil saavutada iseseisvus. Sekka veel ka kartulisaagi tuksiminekust tingitud tohutu näljahäda ja massiline väljaränne.

Saime teada 3 viisi tundmaks ära iirlase (nad kunagi ei kurda isegi kui teenindus on väga halb, nad ei suuda anda konkreetseid vastuseid ning peavad olema viimased, kes telefonis vestluse lõpetavad), Iiri mehe ja naise lühikirjelduse ning nende rahvusspordi tutvustuse. Seda kõike pisarsilmil naerdes.

Edasi jätkus meie päev juba intensiivselt üheskoos, sest ühe päevaga oli plaan avastada kogu Dublin. Sellel ajal, kui Väikemees autos oma teist uinakut magas, siis käisime Steniga korda mööda The Hungry Treed vaatamas (puu on pargipingi „ära söönud“) ning vaatasime The Spire of Dublinit (hambaorki meenutav hiiglaslik monument).

1C1FC4AA-C032-45A2-BEC2-7E086D6A80A8.jpeg

Erakordselt interaktiivne oli EPIC The Irish Emigration Museum, kus oli lisaks emigreerumisele ka üldiselt iirlaste pärandist maailmale ning mis oli suurepärane Iirimaad tutvustav ringkäik.

BE29FEBB-DD63-409A-B3C2-8A1C337FAE17

Eri aegadel kasutasid iirlased emigreerumiseks erinevaid vahendeid. Kullapalaviku ajajärgul kestis laevareis Austraaliasse ca 5-kuud.

Lisaks kuulasin veel ka audio guide ning sain teada, et:

– iiri arst sooritas maailma esimese keisri, kus jäid ellu nii naine kui ka laps.

– mitmed maailma presidendid on iiri juurtega, nt Ameerika presidendid Kennedy ja Bush.

– iiri kultuuri on üle maailma, nt Iiri pubid, stepptants, St.Patricku päeva tähistamine ja raamatud nagu „Tuulest viidud“, „Narnia päevikud“, „Draakula“.

– nälja aasta jooksul suri 1 miljon iirlast ja sama paljud emigreerusid.

– väga kaua (1990?) ei tohtinud naised töötada avalikes asutustes, valida endale ametit, teha aborti ning üksikemadelt võeti kas laps ära või saadeti nad oma lapsega nt Austraalisse asumisele.

Meeldejääv oli minu jaoks  The Famine Memorial ehk siis kujud väga nälginud inimestest. Kümne minuti jalutuskäigu kaugusel oli Oscar Wilde kuju (Dorian Gray autor) ning sealsamas oli ka tore hiiglaste temaatiline mänguväljak, kus Väikemees sai jalgu sirutada.

C9BE7C60-3429-4E6C-BD78-211F1CB3C366.jpeg

Eks see reis ole Väikemehe käima õppimisele paras pidur, mistõttu üritame teadlikult anda talle võimalikult palju võimalusi ringi toimetamiseks tehes kõndimistel meie jaoks istumispause ja tema jaoks kõndimispause.

Väikemeest köidab kunst – tänavakunst seinamaalingute ja skulptuuridega- ning hotellides erinevad maalid. Me ise ei panekski ehk nii palju neid liikudes tähele, aga tema alati juhib käega viibates ja „eehh“ öeldes kunstile tähelepanu. Vot sulle väikest kunstihuvilist!

Edasi jalutasime Trinity College campus piirkonnas, kus on tegelikult Harry Potteri filmi võimas raamatukogu, kuhu me sisse ei pääsenud, ning samuti kuulsas pubide piirkonnas nimega Tempe Bar. Seal panime oma päevale punkti õhtusöögiga Hard Rock Cafes. Toit on siin sarnaselt Ameerikale ülisuurte portsudega ning ka maksab vastavalt, näiteks pasta maksab ca 20 eurot ning on nii suur, et sellest jätkuks kahele inimesele. Ja sedasi on iga roaga.

Iirimaa maaelu avastamas (päev 2)

Ilm on olnud ootuspärane – kerge vihmasabin, mille peale ei viitsi vihmavarju välja võtta, ühtlaselt hall taevas ning ca 17 kraadi. Kogu aeg on dilemma, kas panna lisaks kampsunile ka jakk peale või mitte; kas avada vihmavari või mitte; kas panna Väikemehele müts pähe ja sall kaela või mitte. Ja samas vahepeal paariks minutiks tuleb päike välja ja siis on järsku nii kuum nagu õues oleks 28 kraadi.

Täna olid meil ambitsioonikad plaanid avastada Iirimaa maaelu. Teed olid sama käänulised kui Šotimaal, ent loodus on metsikum ja paljud teed on vanade puudega kaetud nagu siseneks Okasroosikese 100-aasta vanusesse lossi. Puud on nagu Eestis, aga lihtsalt suuremad. Muru ei ole nii ilus nagu Šotimaal ja järvesid on vähe. Lambaid on sama palju. 😀 Käänulistel teedel eelistasin ise roolis olla, et süda nii pahaks ei lähe. Veider, aga see vasakpoolne liiklus ei ole üldse nii hull nagu Uus-Meremaal sõites mäletasin kuigi teed on siin väga kitsad.

Kõik sõiduplaanid oli Sten ajaliselt välja kirjutanud, et kui kaua kuskile sõit aega võtab, et oleks võimalik planeerida pikemad sõidud Väikemehe une aegadele. Sest käänulistel teedel lapse lõbustamine väiksel alal ei ole minu meelistegevus ja millalgi peab ta ju ka magama. Need autouinakud on meil päris hästi õnnestunud. Seda ka täna. Ja vajadusel oleme lisaks sõidule ka näiteks 15 minutit töötavas autos istunud ja oodanud, et ta ikka oma unenormi saaks täis magatud. Tuleb arvestada kõige väiksema reisiselliga!

Meie esimene kultuurne sihtmärk väljaspool Dublinit oli 30 minuti kaugusel asuv Powerscourt House. Alguses mõtlesin, et ahh.. mingisugune lossiaed, aga see oli super ilus. ma ei ole mingisugune aianduse huviline, aga see oli küll võimas. Purskkaevud, kujud, Jaapani aed, torn, maailma puude aed, ent minu lemmikuks oli roosiaed. Aeg lihtsalt kadus kuskile.

105DD548-A3FA-476C-B7D8-B9CD29A522CE

Seal sõime ka väga maitsvat lõunat. Väikemehega elu ongi minu arvates kogu aeg üks söömine – kogu aeg on tal kõht tühi ja vaja otsida kohta, kus saaks põlle ette panna ja maasika või kanaliha tüki kätte anda.

8CF9A0B4-6F01-4B64-BA61-1B64A67F977D.jpeg

Lossi lilleaias, mis olles ümbritsetud müüridega omab omapärast kasvukeskkonda 800-le taimeliigile.

Seejärel sõitsime lähedalasuvat Waterfalli vaatama, mis oli võimas, aga Ameerika koskede vastu ei saa vist miski.

Edasi Victor`s Way kummaliste pronkskujude parki, kus ca 3km teekonna peale oli puistatud spirituaalse tähendusega erinevaid kujusid.

60B46D33-B892-46AA-A72A-D0F44B8609AE.jpeg

Siis suundusime 35 minuti kaugusel olevasse Greenan Maze Farmialale ning teel sinna tegime Väikemehega koos autos uinaku. Uidates seal olevas kõrge elupuu hekiga labürindis, käies taluelu ja esemete muuseumites, süües, jalutades matkarajal ning vaadates taluloomi, oligi 2h läinud. Enim meeldisid mulle sealsed kanad ja tibud, aga ka haned, siga koos oma 10 pisinotsuga ja paabulind, olid uhked. Väikemees kartis hanesid.

A7340F89-2260-4BAB-944E-39E07051DF2F

9AE7BE7B-9A72-4919-A2E0-48C7668F8622.jpeg

F9FA77D8-EBC3-4EBF-BF41-9EE18B7AA9E0.jpeg

Matkarajal olid haldjate kodud. Ka hiljem loomaaias olid ühes aedikus haldjate kodud. Iirlastel vist sellega mingi teema.

Vaatasime väikese autosõidu kaugusel olevat keset surnuaeda asuvat Rapuntsli torni meenutavat munkadele kuulunud The Round Tower of Glendalough-i

252D1167-3DF4-4848-A780-2A663CD26ED9

Selle tornil ei olnud ust. Sinna siseneti teise korruse kõrgusel oleva akna kaudu, redeliga.

2ABC0946-D1AC-425B-8727-BBCDF58880C3

“Mõnusad” kitsad teed ja vihmane ilm.

ning sõitsime 1h kaugusel olevasse Barbertowns castle-sse ööbima (Väikemees jäi teel sinna juba ööunne). See loss ei meenutanud välimuselt lossi, ent baldahiinvoodis magamine oli küll midagi uut. Suur losside ja vanade hotellide fänn ma ei ole. Ei meeldi mulle ei need kriuksuvad voodid ja põrandad, igas seinas olevad peeglid ega ka tumepruuni puiduga sünge mööbel, aga samas on see täpselt see, mis ma Iirimaa ööbimistest ootasin. Seega igati ootuspärane ööbimiskoht.

Iirimaa ainsas lõbustuspargis (päev 3)

Öösel magasin kehvasti, sest Väikemees magas öösel kehvasti. Jäädes õhtul kell 19.30 magama ärkas ta esimene kord suure nutuga kell 3.30 öösel ning nuttis lohutamatult. Küll käis Sten tal tekki sättimas ja pepule patsutamas, millele järgnes nii suur vihastamine ja beebi keeles roppused, et neid ma siia parem kirjutama ei hakka. Möödus 10 minutit vaikuses, kui Väikemees hakkas uuesti nutma ja nii kurvalt, et otsustasin ikka kergema vastupanu teed minna ja rinda pakkuda. See sobis hästi.

Nagu ikka magab ta meil hotellides vannitubades, et me teda oma õhtuste toimingutega üles ei ärataks. Sageli on aga vannitoad nii pisikesed, et voodi mahub napilt sinna ära ja öösel WC-sse pole võimalik minna. Seetõttu oli päris imeline, et üle pika aja mahtusin öösel WC-sse minema.

Meie väike äratuskell ärkas seejärel kell 6.45, mille peale võtsin ta meie voodisse, kus ta otsustas meiega koos põõnata kuni kella 8.15-ni. Tõeline puhkus, eksole. Ärkas selle peale, et olles end ristipidi keeranud ja minu juba voodi servale jalgadega puksinud, siis teisel pool olev Steni tal nii kerge liigutada ei olnud ja selle peale ta ärkaski. Ta on meil nagu väike tõuguke, kes rändab öösel mööda oma voodit ringi.

Lapsevanema hommikuse rõõmu juurde kuulub ka see, et Väikemees teeb ärgates midagi ka potti. Nagu ikka lendab aeg Väikemehega üliturbo kiirusel. Rullisime end voodis, käisime koos hommikust söömas, seejärel leidis Sten, et kindlasti peab minema Väikemehega koos vanni ning kui sain lõpuks Väikemehe riidesse oligi juba ärkamisest 3h möödunud.

Täna oli meil plaanis külastada Iirimaa ainsat lõbustus-ja loomaparki nimega Tayto Park. Sõidu planeerisime taas kord Väikemehe une ajale, ent kuna sõit oli lühike (30 minutit), siis sellest ei piisanud, mistõttu istusime ka natukene autos, et ta saaks võimalikult kaua magada. Magaski, aga ärgates tal kõige parem tuju ei olnud.

Oleksime pidanud piletid juba neti teel ette ostma, sest piletijärjekord oli seal ca 30 minutit. Ausalt öeldes ületasid mu ootused selle pargi suhtes tegelikkust. Võib olla oleme lihtsalt käinud maailmas liiga lahedates parkides ja latt oli liiga kõrgele seatud, aga lootsin sellest pargist enamat.

  • Mulle ei meeldinud sealne toiduvalik: ainult hamburgerid ja hot dogid. Ei mingit valikut veganitele. Tänapäevases lõbustuspargis võiks ikka rikkalikum toiduvalik olla!
  • Mulle ei meeldinud, et Väikemeest ei lubatud ei lasteloomaaeda ega ka ühelegi sõidule isegi koos lapsevanemaga va üks konnasõit, kus ta pidi istuma turvavöö peal oma istekohal, Sten tema tagareas, mis ilmselgelt talle ei meeldinud. Üldse olid kohati sealsed reeglid absurdsed, nt ei tohtinud sõidul olla sokkides (?).
  • Mulle ei meeldi ebaefektiivsus. Kuigi järjekorrad olid pikad (enamasti üle 30 minuti), siis sageli jäid vagunid tühjaks, sest töötajad ei võtnud vaevaks leida vagunitesse järjekorrast vastavat arvu inimesi.
  • Mulle alati meeldival kanuusõidul, kus osa seltskonnast saab alati märjaks, häiris mind see, et sõidul puudus täielikult “lugu” ehk siis laskumiste vahel aeglaselt mööda veerada loksudes ei olnud midagi vaadata.
  • Loomade puurid ei olnud just kõige avaramad.

Ainukeseks lahedaks asjaks oli minu arvates võimas puuraudtee Ameerika mägede sõit ning toredad lastemänguväljakud, mille toruderägastikud oli muljet avaldavad. Väikemees väga nautis multsiga mängimist, seintel olevate ketaste keerutamist ning Steniga koos liumägedest liugu laskmist kuigi nagu hiljem selgus, siis oli see keelatud (?!).

1FB07A77-5D75-4514-B19E-47D4B07CB022.jpeg

Üks neist lahedatest mänguväljakutest

17E663FE-C073-4383-995A-FBDD254FAA826E21BA08-1606-4BB4-B5C9-10DEDE1C5163

Pärast 5h pargis olemist oli Väikemees nii väsinud, et otsustasime tagasi hotelli sõita ja üheskoos puhata. Väikemees ja mina uinusime juba autos.

Õhtul sõime enda hotellis õhtusööki tähistades ühtlasi reisi jõudmist poole peale. Nii öelda ekvaatoripdu! 🙂

Kummituslik viimane öö

Uni tuli mul tõsiste raskustega. Lihtsalt vaatasin lakke ja und ei tulnud. Üldse ei meeldinud mulle seal toas magamine. Ja kui lõpuks uni tuli, siis oli see pindmine, sest mind väga häiris sealne tekk. Kes see veel tänapäeval paneb kareda teki kahe lina vahele?! Ilmselgelt öö jooksul hr. Siplejaga koos magades jääb mulle kare tekk ja tema saab linad. Kas tekipüüridest pole nad kuulnud?!

Ka Väikemees magas äärmiselt kehvasti. Muudkui ärkas iga paari tunni tagant ja nuttis. Sellist asja pole juhtunud juba mitu kuud. Nagu keegi või miski oleks teda üles äratanud. Lõpuks keset ööd oli mul kehv sisetunne ja tõstsime ta voodi meiega samasse tuppa ja siis ta uni paranes.

Hommikul oli kogu keha kange ja tundsin, et olen taas kord kehvasti maganud. Ka Väikemees nägi erakordselt väsinud välja kuigi oli maganud üle 11h. Muudkui läks oma reisivoodisse pannes pea padjale ja üritades ise magama jääda (voodil ühes servas on avatav luuk).

Iga toa uksel oli omaniku nimi, kellele see loss oli kunagi kuulunud. Ja hommikul uurima hakates, mis sa arvad, kas meie toa uksel ei olnud mitte mehe nimi, kes on selle lossi väidetav kummitus: Nicholas Barby. Märkasin ka seda, et meie toas olid seintel küll naelad piltide jaoks, ent kõik pildid olid seintelt eemaldatud (?). Ühesõnaga tundus mulle, et seal toas oli halb aura kuigi ma ei ole aurausku, aga muud moodi ma seda ebamugavustunnet seletada ei oska. Kõik teised reisisellid peale minu ja Väikemehe kiitsid sealset lossi und taevani ja tagasi.

Aga kõik olime päri, et hommikusöök oli seal super! Kõhud täis, hommikused vanniskäigud tehtud, suundusime juba lennujaama, et lennata meie reisi viimasesse riiki- Islandile! Sellest juba järgmises postituses.

Kokkuvõttes

Üllatusin, kui palju põnevat oli teha Dublinis. Oleksin soovinud seal ühe päeva veel olla. Külastanuks veel ka ajaloo teemalist näitemängu nimega The Vaults, käinud suveniiri poodides ning võtnud mõne bussituuri. Huvi oleks pakkunud ka Game of Thronesi tuur Iirimaa maapiirkonda, aga see poleks lapsega reisides vist võimalik olnud. Iirimaa loodus meeldis mulle Šotimaa omast vähem, kuigi siinne ilm oli päikeselisem, mis on enamasti minu jaoks ülitähtis. Enim meeldis mulle show iirlastest, Powerscourt House lossi aed ning muuseum iirlaste emigratsioonist. Meeldejääv oli ka nälginud pronskujud ning kõrge hekiga laburünt. Iirimaal saigi käidud! 🙂

Kui soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis pane Minuperspektiivi Facebooki lehele meeldib või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.

Advertisements

2 replies

  1. Palju Väikemehele riideid kaasa pakkisite? Kas vahepeal pesite neid? Endal dilemma, kas võtta kõik riided reisile kaasa või pigem vähe ja pesta käsitsi 😀

    Meeldib

    • Me võtsime talle kõik tema riided kaasa. Oleme alati võtnud. Kusjuures olen alati reisile minnes veel riideid juurde ka ostnud, sest isegi kui vahepeal pesta, siis ikka saavad need vahepeal otsa. 2,5-kuuselt reisides piima tõttu oli pidev riiete vahetus, nii 5,5-kui ka 7,5-kuuselt reisides oli ilavoolu ja tahke toidu tutvustamise tõttu pidev kostüümivahetus ning nüüd ka riided määrduvad nii ruttu. Niigi alati üritan nii kui särk saab mustaks, siis kohe võimalusel vee all pleki koha ära loputada, aga pluusi kuivamine võtab ju ka aega. Ja ringi käputamine määrib pükse ikka mõnuga. Kuna reis oli 3 nädalat pikk, siis korra lasime hotellis pesta. Ühesõnaga jah, kõik riided kaasa, mõned uued riided nii kodust kui ka reisilt ning vahelduva eduga ka käsitsi pesemist.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s