Islandile minnes ei olnud mul ei erilisi ootusi ega teadmisi selle riigi kohta, sest kogu reisi planeerimise tegi Islandisse armunud Sten. Isegi, kui ta meie pikast tulevast reisist Šotimaa-Iirimaa-Island kokkuvõtet tegi, ei suutnud ma seda kunagi lõpuni kuulata, sest see oli lihtsalt nii pikk ja põhjalik. Minutilise täpsusega kõik autosõidud välja toodud. Steni suure kirglikkuse tõttu selle maa vastu sai meie Islandi reis ka võrreldes Šotimaa ja Iirimaaga kõige pikem – 10 päeva. Minu ettevalmistused piirdusid sellega, et pakkisin Islandi suvele kohaselt kaasa ka soojad riided. Ettevalmistustest kirjutasin ka siin Šotimaa postituses.
Reis aastase lapsega vajas planeerimist, et päevakavas oleks võimalusi tal ka ise ringi uudistada, teha pause, sest selles vanuses laps ei ole nõus tegema pikki autosõite ega püsima matkadel süles. Ta tahab ise ringi toimetada, harjutada oma liikumisoskusi, et avastada enda ümber olevat maailma. Samuti oli vaja plaani, et võimaldada talle tema lõunauned (soovitatavalt autosõitude ajal) ning loomulikult pidevalt varustada teda toiduga. Ometi julgen väita, et ta oli üks neist, kes seda reisi enim nautis.
Olgu kohe öeldud, et tegu ei ole odava sihtkohaga. Tegu on Euroopa kõige kallima riigiga. Siin on 56% Euroopa keskmisest kõrgemad hinnad, mis ületab isegi Šveitsi (52%), Norrat (48%) ja Taanit (38%). Seda on tunda kõikjal. Nt väike supp maksab ca 16-20 eurot, salat 20-30 eurot, lihaga praad 40-60 eurot, karastusjook ca 4 eurot, suvaline burger friikartulitega ca 20 eurot. Kõrged hinnad on tingitud nii sellest, et ca 40% toidust islandlased impordivad, neil on kõrged palgad (miinimumpalk ca 2500 dollarit kuus, mediaanpalk ca 4000 eurot) ning nende rahaühiku, islandi krooni, kurss on dollari suhtes tugev.
Autorent ja ööbimised on samuti meeletult kallid ning juba pool aastat ette broneerides jahtisime ööbimiskohtade viimaseid saada olevaid tube. Pisikese autoga on põhimõtteliselt Reykjavikist kaugemal keelatud sõita. Peab olema nelirattavedu ja dziip. Rääkimata kallist autokindlustest, mis hõlmab näiteks liivatormi tõttu auto värvikahjustust. Eks need kallid hinnad võisid olla ka seetõttu, et tahtsime minna suvel, kui on tipphooaeg, sest siis on siin enam-vähem ilm. Samas ei tehta suvel jääaladele matkasid ning ka virmalisi saab näha septembrist-märtsini. Ja kuna Islandlaste turism on tõusuteel, siis ei tundu siin olevat turistide vaibumise märke, nt eelmisel 2018.aastal külastas Islandit ca 2,1 miljonit inimest. Ehk siis eks igal ajal ole omad plussid ja miinused.
Ainukesed odavad asjad on siin kuuma vee allikatest pärineva veega ujulad, kus sissepääs on enamasti ca 5 eurot. Ausalt öeldes on minu arvates tegu ideaalse kohaga, kus väikese lapsega reisida, sest enamik kohti on lapsele tasuta või poole hinnaga, pole ohtu päikese käes ära põleda ning samas on rohkelt kuuma veega basseine veega plätserdamiseks – mis lapsele ei meeldiks soojas vees mängida?!
Meie päevad olid Islandil tihedad, et ikka kogu täiega näha seda jää ja tule maad. Nägime laavat voolamas, käisime nii looduslikes kui tehislikes kuuma veega basseinides, sõitsime paadiga jääkamakate vahel, jalutasime jäätükkidega rannas. Sten käis äiaga igasugu ekstreemsetel tuuridel nagu 4 kraadises vees snorgeldamas, kitsas vulkaanikoopas kui ka jääkoobastes. Lisaks nautisime erinevaid show-sid nii islandlaste olemusest kui ka kultuurist. Käisime muuseumites, planetaariumis, matkadel ning nautisime islandlaste suurepäraseid kokandusoskusi nii tänavatoidu kui ka Michelini tasemel.
Aga kõigest sellest juba lähemalt järgnevalt:
Reis Islandile ja Reykjavikis peen õhtusöök (päev 1)
Meie reis Dublinist Islandi pealinna Reykjaviki kulges (jälle!) viperustega. Kõigepealt saime istuda lennukis lennurajal ummikus ca 30 minutit ehk siis meie 2h20minutit kestvast lennust sai sujuvalt ligi 3h kestev lend. Ilma lapseta kehitaks õlgu ja vaataks filmi, aga aastast last rõõmsal meelel purgis hoida, on päris keeruline ülesanne. Seetõttu oli seegi tore, et lennuki personal oli väga chill ja ei survestanud meid lapse turvarihma peale panekuga. Tavaliselt ollakse sellega paranoilised, käiakse, sunnitakse peale panema ja pingule tõmbama isegi, kui selleks on vaja laps üles äratada.
Lennureis läks aga muidu hästi, sest meie vahel olev istekoht oli vabaks jäetud ja Väikemees sai seal toimetada, lisaks oli ta väga heas tujus ning lennureisi lõpupoole magas ka planeeritult ca 1,5h. Jess!!
Icelandair üllatas mind lisaks chillidele stjuardessidele ka sellega, et juba lennukis oli võimalik lugeda erinevaid brozüüre kohtadest, kuhu soovitatakse Islandil minna. Oli võimalik isegi lennujaamast Reykjaviki bussipiletid ette ära osta kasutamaks lennukis olevat aega produktiivselt. Aga enim meeldisid mulle Islandi eri piirkondi tutvustavad promovideod! Ning samuti vaimukad lühiklipid sellest, kuidas Islandiks valmistuda: riietus, autoga sõitmine, pesemine enne kuumaveeallikatesse minekut, haldjatest jpm. Tabasin end korduvalt mõtteilt, et miks küll Eesti kohta turistidele nii vinget promotööd ei tehta. Eesti on ju ka igati vinge koht, kus on nii palju käia ja näha ja maitsta. Sellist turistile elu mugavaks tegemist kohtasin ka hiljem Islandil ringi uudistades.
Aga nagu selgus, siis kohale jõudes viperused alles algasid. Esiteks jäi millegi pärast iirlastel lennukile panemata Väikemehe hiiglaslik kiletatud elupakk (reisivoodi, madrats ja turvatool). See tähendas seda, et kuna meile lubati, et see tuleb kohe järgmise lennuga, siis ei hakanud me rendikohast mingit kehva turvatooli rentima. Etteruttavalt olgu öeldud, et kui juba ka kolmandal päeval lubati, et pannakse pakk kohe järgmisele lennule, ent pakki ei tulnud ega tulnud, siis lõpuks ikakgi võtsime renditurvatooli. Lõpuks saabus meie pakk Islandile 7ndal reisipäeval!! Kuna olime Islandi teises otsas, siis lõpuks saimegi selle kätte uuesti Islandi lennujaamast lahkudes. Uskumatu!!!
Teiseks oli äi kogemata broneerinud meile autod valesse lennujaama. Nimelt on Reykjavikis ka sarnase nimega kodulendude lennujaam. Õnneks oli neil Reykjaviki lennujaamas olemas täpselt samasugune auto nagu olime ette tellinud ning äi sai oma auto kätte ca 20 minuti kauguselt shuttle bussiga autol järgi käies. Nagu olingi arvanud, siis Islandil on kõik sigakallis. Autorent koos kindlustusega maksis 9 päevaks ca 2000 eurot ja see oli Budget autofirmast.
Meil oli kaval plaan. Et meie äiaga läheme autosid rentima (kuna meil oli kahest eri firmast autod võetud), et aega säästa ja samal ajal Sten, ämm ja meheõde tegelevad pagasi kättesaamisega. Loomulikult saabuvate lendude alast väljudes Väikemees kakas ja seal me olime- tagasi pagasi alale mähkme järgi minna ei saa ja loomulikult keegi telefoni vastu ei võta. Lisaks veel kadunud pagasist teatamine ja igasugu dokumendi täitmised, mis Sten pidi tegema, mis tähendas seda, et laps kakane me muudkui ootasime ja ootasime.
Ja kellele meeldiks kakane olla?! Väikemehele küll ei meeldi. Kõige ebameeldivam on tema jaoks kakase mähkmega istuda ja nii ta muudkui kõndis ja kõndis. Küll 10-sammu, siis 12-sammu ja siis juba 15-sammu ilma abi ja toeta. Vahepeal tegi küki, aga siis jätkas kõndimist ja pole siiani lõpetanud. Ei teagi, kas asi oli kakases mähkmes või Islandi õhus, aga Väikemees hakkas 10 päeva pärast oma esimest sünnipäeva käima!!
Esimene mulje lennujaamast väljudes oli, et oleme jõudnud Kuule: täielik tühermaa, ei mingeid puid ega muru! Milline vastand rohelusest pakatavate Šotimaa ja Iirimaaga! Ning lisaks veel ka külm tuul näkku puhumas! Milline eluks sobimatu keskkond siin on! Pole ime, et islandlased kutsuvad enda kodu: “The Land of Nobody-ks”.
Aga tühermaalt Reykjaviki linna jõudes muutus tuul juba pehmemaks. Sealne külmus on nagu Tartus: pehme ja värske külmus, mitte nagu Tallinnas, kus Tartuga samade kraadidega külmus näpistab ja poeb ebameeldivalt iga kondi vahele. Niiskuse erinevuste teema. Muideks sain teada, et talvel on siin ca 0 kraadi, suvel ca 16 kraadi ehk siis temperatuur suuresti ei kõigu. Seetõttu on ka nende teed erinevalt meist ideaalses korras. Ja väidetavalt igal aastal islandlased üllatuvad talvel alla sadava lume üle, olles justkui unustanud, et lumerehvid tuleksid kasuks.
Sõit lennujaamast Reykjaviki kestis ca 45 minutit, mille sisustasin autos lauldes. Nimelt oleme märganud, et Väikemehele jubedalt meeldib kuulata laulmist ja ka ise seejuures kaasa laulda. See on maru naljakas, kuidas ta tõsimeeli kaasa joriseb!
Reykjaviki Kvosini Downtowni hotelli jõudes tabas mind kergendus: lõpuks ometi midagi modernset! Ei mingit tumedat puitu, tuba täis peegleid ja portreesid! Lihtne skandinaavia disain, mõnus voodimadrats, pehme tekk ja padi ning hea lõhn. Ideaalne!
Hotellis tegi Väikemees oma teise päevauinaku ning seejärel suundusime ämma soovil peenesse restorani Matur og Drykkur.
Sten oli sinna broneeringu juba pikalt ette teinud. Ikkagi Michelini tähega 2019. aastal hinnatud söögikoht! Nagu oligi arvata, siis menüü oli pentsik, nt kes sööb poni liha (?!), ent kõik, mis ma maitsesin, oli imehea. Isegi hiidkala keel. Kunagi kui laps on suurem, siis tuleb kindlasti ka sellises kohas maitsmismenüüd proovida, aga hetkel ei tundu 2h 7-käigulist õhtusööki Väikemehega koos nautida reaalne. Kuigi toidud olid peened, siis ei saa öelda, et me seltskonnana väga peened oleksime, sest pooled meist ei püsi sekunditki paigal.
Toitu oodates tekkis eriti püsimatutel idee minna kõrval asuvases virmaliste muuseumissse nimega Aurora Lights. Virmalised tekivad, kui magnetpooluste ringidesse pääsenud päikesevalguse osakesed atmosfääri kinni jäävad ja seal imetabaselt ringi tantsisklevad. Me käisime selle muuseumi läbi 20minutiga. Parim oli hubane tuba, kus oli virmalistest film, mida sai vaadata pikutades ise põrandal olevatel lambanahkadel rahustava muusika saatel. Ülimalt zen.
See näiliselt zen olek näib olevat ka juurdunud islandlaste olekusse. Ilmselgelt ei saa siin elada paanitsejad, sest nad elavad ju sõna otses mõttes vulkaani plahvatuse kõrval. Nad on rahulikud ja rõõmsameelsed, ent sageli ka kergelt ülbed või kuidagi eemale hoidvad. Ei mingeid viisakusavaldusi nagu palun ja aitäh ega võltse naeratusi. Väga sarnased eestlastele.
Õhtul jalutasime ka veel Tjörnini järve ümber.
Islandlaseks saamine: kuumaveeallikates, jääkoopas, traditsioonilist toitu söömas ja showl (päev 2)
Imehea hommikusöök söödud (kusjuures see on siin Islandil alati lisatasu eest, ca 20-25 eurot lisaks), oli meil veel 2h Väikemehe esimese uneni aega, mistõttu otsustasime minna Lagafellslaug in Mosfellsbaer veealale, kus teised reisikaaslased juba eile käisid. See asus meie mõistes Peetri küla moodi asulas. Fun fact: tehti nii uhke spa, et see omavalitsus läks selle ehitamisega pankrotti, aga nagu ikka asjad lahenesid: riik aitas omavalitsuse pankrotist välja. See iseloomustab väga hästi islandlaste ellusuhtumist: kui juba teha, siis suurelt!
Pilet maksis vaid 5 eurot täiskasvanu ning rahvast oli kell 9 hommikul vähe. Õues oli ca 16 kraadi ning kuumades välibasseinides (ca 36-42 kraadi) vesi auras. Idüllile andis oma osa juurde ka taustaks olevad mäed ja rohelus. Kui see pole paradiis, siis ma ei tea, milline see paradiis välja peaks nägema. Väikemees oli lastebasseinist ja sellest soojast veest sillas- muudkui käis plätserdades ringi endal nägu kõrvuni. Ülimõnus!
Kodus tegi Väikemees uinaku ning seejärel võtsin lõunasöögi meie hotelli kõrval asuvas Reykjaviki 2018. aasta parima tänavatoidu tiitli saanud söögikohas Icelandic Street Food. Seal on alati palju rahvast. Tellisin endale saia sees oleva mereandide supi (ca 18 eurot). Islandile tavapäraselt oli pärast supi ärasöömist võimalik tasuta võtta veel lambaliha suppi või kartulipüreed salatiga. Lisaks ka tasuta värsked vahvlid. Kuna Sten ei söö ei kala, mereande ega loomaliha, siis tema seal süüa ei saanud, aga mulle toit väga maitses.
Meie päevaplaan nägi ette külastada Perlani muuseumit. Kuigi lennukis vaadatud promovideost ei tundunud see must-see, siis eksisin: see oli võimas! Kõigepealt suundusime Planetaariumisse. Olin kindel, et meil ei õnnesti seal eluilmaski 25 minutit Väikemehega koos filmi virmalistest lõpuni vaadata, aga kuna oli vähe inimesi ja istusime esiritta, et Väikemees saaks ringi liikuda, siis üllatuslikult saime kogu filmi ära vaadata. See film oli tasemel! Nii realistlikult tehtud ja huvitavaid fakte sisaldav ja lummav muusika Björkilt (tema laul Aurora lights). Mmmm.. pai mu hingele! Ma ei teadnud näiteks, et virmalisi esineb ka nt Saturnil või Jupiteri kuul. Kui Islandil on virmalised enamasti rohelist, harvem roosakat ja sinist värvi, siis nt Hiinas leidub ka punaseid virmalisi. See film oli imeilus!
Edasi suundusime jääkoopasse. Kõigepealt sain teada, et Islandile triivivad kord aastas jääkamakate peal jääkarud. Mingi elad mere ääres ja hommikul õue minnes jääkaru sööb su ära! See tundub päris hirmus. Ei tahaks siin mere ääres küll elada! Kui aga harva siia eksivad jääkarud välja arvata, siis erinevalt Austraaliast on Island igasugu elukate poolest kõige vähem ohtlik maa. Aga jääkoopas oli oi kui külm: -10 kraadi. Ilus oli!
Edasi avastasime muuseumi teistel korrustel olevaid väljapanekuid. Väikemehele ostsin sealt soojad sokid ja viikingi sooja mütsi. 🙂
Seejärel suundusime tänases päevaplaanis olevasse väidetavalt Reykjaviki nr 1 kuumaveebasseinidesse nimega Laugardalslaug. See oli nr 1 selles mõttes, et seal oli inimesi basseinis umbes miljon ja kahes kihis. Lisaks oli basseinides olev vesi jahedavõitu. Hiljem sain teada, et temperatuur võibki päeva jooksul natuke kõikuda kuigi kõigis teistes hot spotides oli soe vesi. Ainuke meeldivalt kuum vesi oli lastebasseinis, mis oli aga pikutavaid täiskasvanuid nii tihedalt täis, et polnud ruumi end liigutadagi. Ebameeldiv. Võib olla hommikul vara oleks seal olnud sama mõnus, kui selles hommikuses ujumiskohas, ei tea. Hommikune koht oli kuidagi hubasem. See oli selline konkreetne väliujula.
Pärast ujumist tormasime hotelli, et Väikemees saaks teha oma päevase teise uinaku ning siis oligi juba söögiaeg. Olime broneerinud Reykjaviki kõige kuulsama kiriku Hallgrimskirkja kõrval olevasse Islandi traditsioonilist toitu pakkuvasse söögikohta Kafe Lokisse laua. Seal olid igasugu põnevad traditsioonilised toidud, minu arvates üks maitsvam kui teine, sest mulle kalatoidud väga meeldivad. Siiski haikala liha ma süüa ei suutnud ei eetilistel põhjustel ega ka selle jubeda pissihaisu pärast, mille järele see liha lõhnab. See oli äia unistus väike tükk ära maitsta. Sõi ja piinles okserefleksi käes. Kusjuures kirikus jalutasime ka.
Meie õhtuplaaniks oli Steniga kahekesi minna vaatama showd: How to become Icelantic in 60 seconds. See toimus nende kõige uhkemas ja kõige kallimaks hooneks maksma läinud Harpa Reykjaviki kontsertmajas, mida nad kusjuures ehitasid kõige suurema Masu ajal. Väikemees oli samal ajal vanavanematega- olid mänguväljakul ja hotellis.
Show sarnanes meie kinoteatri etendustele, kuna vahepeal näidati väikeseid klippe suurel ekraanil ja kogu jutti ilmestasid muusikapalad. Kuna islandlasi on nii vähe, vaid 350 000, siis oligi show eesmärgiks muuta ka publik islandlasteks. Selleks tutvustas komöödianäitleja läbi huumori 15 reeglit, nt kuidas rääkida nagu islandlane (mõned sõnad, hääldus), kuidas kõndida, kuidas mõelda (suurelt ja mitte karta pankrotti), mida armastada (sh vanaks läinud toitu, haldjaid). Juttu tuli ka Islandi hobuste eripärasest kappamisviisist, islandlaste ajaloost, toidukultuurist, islandi meestest, naistest, tantsust kui ka kirjandusest. Ühesõnaga ülevaade kõigest läbi huumori. Meile VÄGA meeldis.
Kuldse ringi vaatamisväärsused (päev 3)
Täna oli meil ambitsioonikas plaan näha ära kõik Reykjaviki lähistel põhilisele vaatamisväärsuste trajektoorile nimega Kuldne ring jäävad imed ning käia veel paar kohta ka lisaks. Start oli kell 8.45 ning koju jõudsime alles õhtul kell 20.30. Tempot aitas hoida Sten.
Jama on see, et meie Eestist kaasa võetud turvatool on endiselt kuskil Dublini lennujaamas tähisega Loading problem. Seetõttu samal ajal kui meie Väikemehega sõime hommikusööki, käis Sten laenutamas Budgeti rendifirmast turvatooli. See oli küll tasuta, aga turvalisuse mõttes mõttetu pann. No, aga parem kui mitte midagi.
Kõigepealt sõitsime Reykjavikist 45 minuti kaugusel asuvasse Þingvellir National Parki.
Seal liituvad Põhja-Ameerika ja Euraasia manner, mille tulemusena on nende liitumiskohta tekkinud hiiglaslik kuristik. Seal sündis ka maailma esimene demokraatlikel põhimõtetel tegutsev parlament. Ilmselgelt kuulub see rahvuspark UNESCO maailmapärandisse. Väikemees jäi sinna sõidul magama ja jätkas oma päeva esimest uinakut jalutuskärus. Tegime seal mõnusa hommikuse jalutuskäigu.
Edasi oli meil broneeritud pagari tuur 30 minuti kaugusel asuvasse Laugarvatn Fontana Spa-sse ning samuti sinna samasse ka spa-sissepääsud. Seal on kindel ajavahemik, kui saad spa-sse minna, mille eesmärgiks on inimeste arvu spa-s piirata. Väga meeldiv igastahes, sest basseinis kellegiga külg-külje kõrval olla pole just eriti mõnus.
Aga leivatuur tähendas siis seda, et kõndisime giidiga kohta, kust ta kaevas välja liiva alla maetud podiseva veega loigust 24h tagasi sinna pandud kiletatud potti pandud leiva koostisained ning pani sinna uue potitäie leiba valmima. Seejärel sammusime spa-sse seda magusat leiba võiga sööma. See oli super maitsev! Lisaks veel ka seenesupp, mille kausi täitmine oli tasuta, ehk siis sinna olekski võinud sööma jääda.
Aga selle asemel rullisime end soojadesse spa välibasseinidesse, kus olid erinevad basseinid soojusega 32, 34, 41 ja 42-43 kraadi. Lisaks veel ka kolm eri aurusauna jubeda mädamuna lõhnaga ja üks tavaline haisuta saun. Spa-s käik oli suurepärane, sest jahe välisõhk hoiab pea selgena, ent samas keha on mõnusalt soojas. Enim nautis neid soojasid madalaid basseine Väikemees. Muudkui kilkas ja mängis seal erinevate veemänguasjadega. Aga me kõik olime VÄGA rahul. Milline puhkus!
Meie päev jätkus traditsioonilise vaatamisväärsusega- 25 minuti kaugusel asuva Geysir Geothermal Areaga. Seal käisime Steniga korda mööda, kuna Väikemees magas autos. Uus-Meremaa keisrid olid võrreldes sellega nothing. Iga 7-9 minuti tagant moodustus podiseva veega augus hiiglaslik helesinine mull ja sellele järgnes ca 30m kõrgusele paiskuv kõva veemürtsatus. See oli woww- efektiga. Suu lihtsalt vajus woww-ks. Omaette vaatamisväärsus olid ka purset ootavad inimesed: kõigil kaamerad filmimiseks valmis.
Lisaks oli seal lähedal veel ka kristallselgest veest paistev lummav sinine koobas. Võimas!
Kolmas kuldse ringi vaatamisväärsus on Gullfossi võimas kosk. Juba poolel teel koseni tundus nagu hakkaks sadama, sest seda vett pritsis ikka igas suunas.
Söök oli meil broneeritud 25 minuti kaugusel asuvasse Fridheimar Tomato and Horse Farmis. Milleks sedasi toidukohti ette broneerida? Seda seetõttu, et sealsed parimad toidukohad ongi kõik täis broneeritud ja muidu ei saagi süüa. Ei tasu unustada, et turistide arv, kes seal piirkonnas süüa tahavad, on suur. Tegu on aga sealse piirkonna tomatifarmi restoraniga, mis paiknes kasvuhoones. Maitsesime tomatikastmega juustukooki, tomatijäätist ning veel erinevaid tomatiga toite. Oli maitsev ja huvitav. Pärast sööki uudistasime sealseid rahulikke ja hobuseid, mis meeldisid eriti Väikemehele. Islandlaste hobused tunduvad tavalistest hobustest väiksemad.
Seejärel sõitsime 12 minuti kaugusel asuvasse Slakki loomapaitamise loomaaeda, kus elavad kodutuks või mingil põhjusel sinna toodud loomad (nt saadi laps ja papagoi otsustati ära anda). Osadele neist leitakse ka uued kodud. Seal olid kõiksugu lemmik-ja taluloomad. Sülle sai võtta jäneseid ja kassipoegasid. Vaadata nii närilisi, hanesid poegadega, sokkusid kui paljusid teisi. Väikemehe lemmikuks oli aga autopark, kus oli suur valik erinevaid autosid, millesse saab peale või sisse istuda. Oi, tal oli seal palju tegevust!
Meie päev lõppes kuldse ringi neljanda vaatamisväärsuse, 20 minuti kaugusel asuva, Kerið kraatriga. See oli suur kraater, mille keskele oli tekkinud järv. Kuigi ilm oli meid terve päev erakordselt hoidnud, pakkudes päikest ja sooja (st sai olla kampsuni väel), siis sinna jõudes hakkas horisontaalselt vihma sadama. Aga kuna kuskilt paistis ka päike, siis nägime suurt vikerkaart. Viimane on vist siin üpris tavaline.
Tagasisõiduks panime Väikemehele juba ööriided selga ja autoga ca 1h tagasi Reykjaviki sõites jäigi ta ööunne.
Veel üks päev Reykjavikis (päev 4)
Hommikul oli Stenil ja äial broneeritud snorgeldamise tuur Snorkeling in the Silfra Fissure. 40 minutit olid nad 2 kraadises klaarselges vees kaljusid ja kaljukoopaid imetlemas. Kuigi kalipsod ja kindad olid seljas, siis väidetavalt külmus nägu ja huuled nii ära, et veest väljudes olid nende huuled nagu Botoxit täis. Kahju, et ma seda ei näinud, sest me olime samal ajal hotellis, oleks nalja saanud.
Käisime koos Väikemehe ja 10-aastase mehe õega koos linnas lõunat söömas ja käisime läbi umbes 8 toidukohta, sest üheski ei olnud midagi, mida mehe õde sööks. See pani mind mõtlema, et mida ma teeksin vanemana, kui minu laps oleks toidu suhtes nii valiv: ei sobi burger, kus on väike nire balsamico kastet, ei sobi burger, kus on magus sibul, ei sobi pizza, kus on ananass, ei sobi hot dog, sest sealne sai on liiga magus, salatit ei taha, saiakest ei taha, kalasuppi lõhn ei meeldi, kanatiibasid ka ei taha. Lõpuks leidsime söögikoha, mis sobib: American pub.
Seal olid küll peamiselt õlut joovad mehed, aga vähemalt leidis laps sealt endale sobiva toidu: veiseliha ribi ja friikad. Nimelt tellides endale vegan burgeri saabus ebameeldiv üllatus: see oli paksult kaetud sinepiga, mis mulle üldse ei maitse, sest muudab kogu toidu nii kibedaks! Sõin seda pikkade hammastega, sest midagi peab ju sööma, aga päris lõpuni süüa ei suutnud. Ehk siis dilemma, kas tuleb süüa toitu, mis ei maitse?! Loodetavasti, kui Väikemees on suurem, siis ehk kunagi jõuan järeldusele.
Seejärel suundusime lähedalolevale mänguväljakule ja üheskoos juba Vaalade muuseumisse (Whales of Iceland). Seal olid elusuuruses vaalad. Ma poleks eales arvanud, et nad on nii võimsad ja hiiglasuured! Ja nad olid hästi mõnusast pehmest materjalist tehtud, ent samas nägid väga realistlikud välja. Ühe kõrvaga kuulasin audiogiidi ja teise kõrvaga päris giidi, kes juhuslikult alustas meie saabudes tuuri. Ülilahe! Kusjuures vaid 2% islandlastest sööb regulaarselt vaalaliha ning koguni 80% ei pea vaalaliha söömist eetiliseks. Ka turistina ei tohiks see olla miski, mida süüa soovida, sest vaalaliha nõudluse tekitavatki just turistid mitte islandlased ise.
Edasi suundusime Nokude muuseumisse (Phallological Museum). Mul olid millegi pärast sellele muuseumile väga kõrged ootused, ent tuba täis erinevate liikide sh vaala, jääkaru ja inimese nokusid, ei olnudki nii huvitav nagu ette kujutasin. Oli lihtsalt palju erinevaid nokusid, paksemaid ja peenemaid, pikemad ja lühemaid.
Seejärel tegi Väikemees hotellis oma teise lõunauinaku ning pärast seda suundusime sööma Sushi traini ehk siis kohta, kus sushi liigub taldrikutel mööda linti ringi. Kuigi seal oli vähe inimesi ja ringi keerleva sushi valik tundus väike, siis tegelikult olid need tõeliselt head ja värsked sushid! Kuigi odavam oleks vist olnud minna kuskile tavalisse sushi restorani.
Kuna need kuumaveebasseinid meeldivad meile väga, siis leidis Sten meile õhtuks veel ühe, mida proovida: Vesturbaejarlaugi basseinid. Oli väga mõnus. Väikemees oli järjekordselt basseinis olles sillas, muudkui plaksutas käsi ja jorises veemänguasjaga mööda basseini ringi liikudes kõval häälel. Ent kui oli aeg pesema minna, siis klammerdus mu külge kõigi nelja jäsemega, sest kartis nii väga nii ujumisriiete kuivatamise masina heli kui ka riietusruumis fööni. Eks see tõeline väljakutse ole kõigepealt ennast ja teda pesta ning seejärel riidesse panna samal ajal kui ta minu külge paaniliselt klammerdub. Aga see soe vesi ja pead selgena hoidev jahe õhk on sõltuvust tekitav ning pole ime, et islandlased ka ise seda nii naudivad.
Veel hüppasime läbi IKEA-st. Ei me ei ostnud sealt endale mööblit koju.
Lastepark, Blue lagoon, Sagade show (päev 5)
Meie tänane hommikupoolik möödus kolmekesi koduloomade loomaaias ja pisikeses väikelaste lõbustuspargis nimega Husdyragardurinn. Me olime seal juba kell 10.30, mis oli ideaalne aeg, sest kella 12 ajal oli kõikjal juba nii palju rahvast ja lapsi, et sõitudel olid järjekorrad. Kõige ägedam oli see, kuidas siga koos notsudega karjatati oma öömajast aedikusse. Notsud oli nii ootusärevil, muudkui ruigasid ja kui uksed avati, siis nagu pardid reas jooksid rõõmustades aedikusse. See oli tõsiselt armas.
Väikemehele meeldis ka väga. Eelkõige kitsed, soojas majas kilpkonn, lastesõidud, kus nad Steniga käisid (autorada, vee peal paadiga) ning muidugi liumäest allalaskmine. Ka kriitidega joonistamise ala meeldis väga, sest seal oli palju teisi temavanuseid lapsi. Kuigi alguses protestis, siis hiljem täitsa nautis sõitu järelveetavas kärus. Neid oli seal muidugi käputäis ja me saime viimase.
Edasi jätkus meie päev juba märksa tõsisemalt turistitööd tehes. Nimelt oli meil broneeritud piletid kindlaks kellaajaks Blue lagooni. Nagu selgus, oli Sten kogemata ostnud piletid kuu varasemaks, aga õnneks lasti meid ikkagi sisse. Väikese lapsega edasi tagasi sõita pole just eriti meeldiv. Tundub, et hind pole määrav, sest vaatamata ülikõrgele piletile (49 eurot), mis sisaldas küll basseinis jooki, savimaski ja rätikut, olid neil järgmised 5h täielikult välja müüdud.
Kõigepealt läksid ämm, äi ja meheõde ning pärast 45 minutit tuli äi välja ja võttis Väikemehe, et ka meie saaksime sinna unelmate vette minna. Meie sissemineku ajavahemik oli 1h ehk siis selle aja jooksul pidi pileti realiseerina. Meeldiv oli see, et basseini ääres oli istumisala tehtud, kus vajadusel saaks siis beebiga olla ja kasvõi korda mööda vees käia. Alla kahe aastastele pole seal ujumine soovitatav, kuna vesi sisaldab rohkelt räni ja seda vett pole hea alla neelata, mis pisipõnnid kahtlemata teevad. Mind üllatas, et seal ei olnud nii palju inimesi või vähemalt kõik hajusid suurde alasse mõnusalt lajali. 2000m sügavuselt tulev vulkaaniline vesi on aga hea nahale, nt kuulub seal suplemine psoriaasi ravitaktikate hulka. Ja kuumas ilusas helesinises vees olla endal savimask näos ja mokteil käes on ju päris mõnus.
Seejärel sõime lähedalolevas söögikohas, käisime veel ühes kuuma veega ujulas kere soojaks saamas ning suundusime veel ka Seltun geotermaalalale jalutama. Viimane oli väike jalutuskäik mädamuna haisuga rajal, kus kõikjal midagi tossas. Aga sinna sõidul oli see äge, et mere ääres oli kõikjal nagu kuumaastik, ent siis 2 minutit kõrvale mägede vahele sõites ilmnesid järsku laiad rohelised lagendikud. Tõelised kontrastid!
Päeva või õigemini küll õhtu tipphetk oli minu jaoks aga järjekordselt Reykjaviki uhkes kontsertsaalis toimuv show nimega The Icelandic Sagas – The Greatest Hits. Saagad on Islandlaste viikingite ajast (ca 900-1300.aastal) pärinevad 40 juttu, nagu meie Kalevipoeg, mis lisaks ajaloole aitab neil ka defineerida, kes nad on rahvana. Kuigi tegu on väidetavalt igavate paksude raamatutega (nt 40 peatükki kirjeldusi peategelase sugupuust), siis kaks näitlejat tõid selle kõik meieni ülimalt interaktiivselt kaasates loo jutustamisesse ka kohalolijaid. Sain nii naerda kui ka nutta, ent peamiselt jälgisin põnevusega ja üritasin kõiki lavastuses olevaid peendetaile tähele panna. Minu jaoks oli see reisi tipphetk! Nii haaravalt ja põnevalt tehtud!
Veel üks päev Reykjavikis (päev 6)
Hommikul läksid mehed Thrihnukagigur Volcano tuurile, mis tähendas tühja vulkaanimäe sisse laskumist. Tuur kestis ca 5h ja väidetavalt laskub sinna koopasse iga päev 120 inimest! Lõbus oli see, et nende tuurijuht oli sama naisnäitleja, kes esines eilses Sagade shows. Aga kuna islandlased armastavad töötada ja neil olevat igalühel 3-4 ametit, siis on see siin väga tavaline. Päris veider, kui nt Jan Uuspõld oleks veel ka nt rabamatka juht. Suhtumise küsimus!
Meie olime hotellis, ämm suutis hilist hommikusööki tehes tuletõrjealarmi käivitada, mis ühtlasi aktiviseeris alarmi kõigis hotelli tubades ning seejärel olles 1h Väikemeest toitnud otsustasime lõpuks Reykjaviki kesklinna mänguväljakule minna.
Ilm on olnud terve reis super. Ilmateade lubab kogu aeg vihma, aga taevas pole ühtegi pilve ja päike paistab. Ainult ühel ōhtul sadas kergelt. Temperatuur on muidugi karske ja tuul jahe, aga mahedalt. Selline meie kevad. Aga valgust on palju. Pimedaks läheb siin kella 23 ajal ja valge on taas 4 ajal ehk siis 5 tundi enam vähem pimedamat aega. See valgus annab kuidagi palju energiat ja isegi kui Väikemees ärkab järjekordselt liiga vara, siis ei olegi hommikul väga kehv olla, kuna Päike juba paistab ja õues on nii valge.
Täna käisime Viikingite muuseumis (Saga museum), mis oli tehtud sagade põhjal. Seal olid väga realistlikult tehtud vahakujud ja kogu muuseum oli süngetes toonides. Kuulasin ka audiogiidi, ent tänu eilsele showle olin juba enamiku jutuga kursis. Kui valida, siis läheksin pigem Sagade showle, aga see oli tore ringkäik.
Kui kodus sai üheskoos Väikemehe lõunauinak tehtud, siis suundusime Reykjaviki kohalike seas populaarsesse ja väidetavalt Reykjaviki parimasse hamburgerikohta nimega Hamburgorabulla. See kett sai alguse Reykjavikist ning on tänaseks kanda kinnitanud kogu Islandil, aga ka nt Berliinis ja Londonis. Olid tōesti head burgerid: oli nii salatilehte, kurki, tomatit ning kanaliha oli sellise maitsega nagu grillil küpsetatud.
Ka tänasesse oli meil planeeritud üks ujumine. Seekord siis Reykjaviki perede lemmikujulas: Arbaejarlaugis. Kuigi autode järgi parklas tundus, et me vette ei mahu, siia tegelikult hajus rahvas basseinide peale ära. Vōi hakkame me vaikselt inimeste tihedusega basseinis harjuma, ei tea. Aga see kuum vesi (36-44 kraadi eri basseinides) ja jahe õhk on tōesti sõltuvust tekitavalt mõnus. Kuna päike paistis, siis inimesed ka päevitasid. Oleme isegi päris pruuniks saanud, nagu oleks kuskil soojamaa reisil käinud.
Olles nüüdseks käinud seitsmes erinevas (!) Reykjaviki lähiste hot springsis pean mainima, et aurusaunad on siin väga mädamuna lõhnased ja seal tundub mulle võimatu hingata! Enim meeldisidki mulle leivatuuri ja blue lagooni spa, aga ka kõige esimene basseinide ala, mida külastasime. Väga populaarne on kõikjal basseinis tünn 8-12 kraadise veega. Seal istuvad sageli päris pikalt just meessoost teismelised. Enamasti võtavad islandlased madalamas basseini kohas koha sisse, sulgevad silmad ja naudivad päikest. Seejuures ei liiguta nad varba otsagi. Lihtsalt mõnulevad soojas vees. Isegi kui päikest ei paista.
Matkad, munasöömine, geiser, kosed, (päev 7)
Tänaseks oli meil planeeritud reisi kõige karmim päev, millele Väikemees andis öösel oma panuse korraldades meile kõige rajuma öö. Et ikka täiega oleks. Lisaks ütles mulle hommikul tere nohu. Selline tilgun-kogu-aeg nohu. Imeline päeva algus! Lahkusime Reykjavikist ning alustasime oma sõitu saare lõunaosa avastama.
Kõigepealt oli meil üheskoos matk vulkaanikoopasse: King of Caves Express tuur. Ma ei tea, mida ma sellest ootasin, aga tegu oli tunneliga, kus kunagi oli laava sees voolanud. Jah, laes oli kuumusest tingitud punakat värvust, jah, seinad olid terava laavakihiga kaetud. Samuti vaatamata 4 kraadile ja sellele, et kogu aeg vett laest tilkus, olin ka sobivalt soojalt riides. Aga šoti aksendiga giidi veidrad naljad ei olnud päris minu jaoks ja ma nagu ootasin sealt midagi muud. Tegelikult oli seal ju ilus.
Ju ma võrdlesin seda koobast Tais nähtud pimeduse koopaga, kus olid igasugu põnevad pimeduse elukad, aga see koobas oli nii … eluvaene.
Sten oli super tubli, sest suutis kandekotis Väikemehe lõunaunne kiigutada ja seejuures sammuda kehvas valguses ilma kukkumata mööda niiskeid treppe ja märgasid kivisid.
Siis külastasime Hveragerdi geotermaalala, kus pidime küpsetama ühes podisevas loigus islandlaste moodi munasid. Olid täitsa tavalise muna maitsega! Aga, head! Tegu tundus olevat kellegi suuremat sorti aiaga, sest seda ümbritsesid inimeste elumajad. Üllatuslik oli aga see, et lisaks erinevatele podisevatele loikudele oli üks loikudest seal geotermaalalal eriline: nimelt täpselt iga 20 minuti tagant ilma eelneva hoiatuseta käis selline veeplahvatus, et pidin hirmust kangena pikali kukkuma. See oli uskumatult võimas ja ootamatu, sest kuuma vett pritsis igas suunas!
Seejärel sõitsime mööda lõunarannikut lääne suunas edasi, et jõuda matkarajale, mis viib kuuma veega jõeni (Reykjadalur Spring). Ma ei teagi, kas asi oli minu ülituuma väsimuses, nohus või lihtsalt kehvas tujus, aga kõik ärritas mind selle matka juures. Esiteks pidi see olema VÄIKE matk, ent tegelikult venis kogu matk 3h-ks ettevõtmiseks. Ja lisaks oli õues mega rõve ilm: selline 14 kraadi ja kerge tuul, aga samas miljon väikest kärbest tükki ära hammustamas ükskõik, kust nad aga ligi pääsevad. Lisaks oli mul matka alguses pissi häda ja lõpuks pidin seda 3h kinni hoidma, sest WC kohta ei tulnudki. Kõht oli vist ka tühi.
Kui lõpuks peale pikka ronimist, laskumist ja veel ronimist ja laskumist jõeni jõudsime, siis ei olnud mul mingit isu hakata end ujumisriiete vahetamiseks paljastama kärbestele 14 kraadise sügisilma keskel. Isegi, kui kuuma vette (ca 38-44 kraadi olenevalt sellest, kus jõuosas olla) ja aurava vee juurde väidetavalt kärbsed ei tulnud. Väikemees tegi aga skinni-dippingut ja oi, kui väga tema seda vett nautis! Ma arvan, et ta poleks vist ise sealt kunagi välja tulnud.
Meie päev jätkus kiire subway käiguga, pikkade autosõitude ja koskede vaatamisega. Kõigepealt mingisugune kosk, kus veevool oli nii võimas, et vett pritsis ka kose imetlejate peale ning lisaks ka sinna saamine oli üks jõge mööda kividel ronimine. Õnneks mul olid spetsiaalselt selleks hetkeks kummikud pandud ja ei pidanud mööda kive turnides põdema, et äkki lähevad jalad märjaks.
Järgnes selle kõrval olev Seljalandsgossi kosk, mille tagant sai jalutada. See oli imeilus, sest samal ajal paistis vikerkaar.
Ja lõpuks veel ka Skogafossi kosk.
Kusjuures enamiku autosõitudest magasin, sest ärkvel olles oli mul raske mitte Steni peale ärrituda, kui spidomeetrilt vaatasid vastu nii suured numbrid, mis erinevad oluliselt lubatud kiirustest (lubatud kiirus 90). Miks peab nii kiiresti sõitma ja kõigega riskima?! Mis see paar minutit meile juurde annab!? Ja ilmselgelt, kui kiirus on nii suur, siis peab ju kogu aeg mööda sõite tegema. Ja isegi, kui korra pahandan, siis selle mõjul väheneb kiirus ca 10km/h ja sedagi paariks minutiks. Jah, teede olukord on väga hea. Jah, nähtavus on väga hea, sest ümber on vaid lagendikud ja loomi ei ole. Aga ikkagi, ei ole normaalne nii kiiresti sõita. Miks üldse meie auto nii kiiresti sõitmist võimaldab?!
Veel autosõitu, mingi vees oleva kivikaare vaatamine ja puffinite kojulennu vaatamine Dyerholey kaljule. Nimelt elavad nad kaljude peal ja siis ca kella 19.30 ajal hakkavad nad merelt pesadesse lendama ja siis saab neid seal näha. Ilusad linnud, aga mu isa oleks kindlasti nende nägemise üle rohkem elevust üles näidanud kui mina.
Väikemehe lemmikuks olid seal teeraja piirdepostid. Muudkui treenis nende najal oma uhiuut reisioskust: tantsimist (põlvede rütmilist kõverdamist).
Ööbisime Icelandair Hotel Vikis, kus sõime ülihead õhtusööki ikka korda mööda, sest Väikemees juba magas ja üksinda ei tahtnud me last magamistuppa magama jätta.
Unustamatu laava voolamine (päev 8)
Täna ööl tegi Väikemes taas kord tsirkust, ent kella 9.30-ni magamine natuke kompenseeris seda. Vaatamata raskele eilsele päevale otsustas Sten, et ta peab ikkagi ära nägema selle rannas oleva Justin Bieberi muusikavideos kasutatud lennukivraki nimega US Navy DC-3 Wreckage Solheimasanduri, mis oli ta hommikuseks treeninguks (33 minutiga ca 7km).
Edasi läksid äi, Sten ja meheõde jääkoopa tuurile nimega The Ice Cave Beneath the Volcano. Ma isegi ei mäleta, miks reisi planeerides mina ei mõelnud kaasa minna, sest ämm oleks ju saanud Väikemeest vaadata. Aga neile meeldis seal väga.
Meil oli Väikemehega ka väga mõnus hommik. Sõime üheskoos hommikust: Väikemees maitses nii juustu, kodujuustu, arbuusi, muna, sepikut kui ka paprika. Kuigi ta on suureks lusika huviliseks saanud, siis pidin teda kodujuustu söömisega natukene ikkagi aitama. Nagu ikka lendasid paljud toidud tooli kõrvale maha. Edasi läksime tuppa, kus mina lugesin ühte Montessori lapsekasvatamise raamatut ja Väikemees tegeles oma asjadega. Seejärel uinaku aeg ja oligi juba kell 12.30.
Pakkisime taas kord kohvrid ja suundusime 5 minuti kaugusel asuvale Icelandic Lava Show-le. Tegu on uhiuue show-ga, kus ainukordselt maailmas saab kontrollitud tingimustes näha päris laava voolamist. Tegu on 1918.aastal vulkaan Katla laava ülessoojendamisega. Alguses rääkis show omanik sellest, kes ta on, miks ta seda teeb ja kuidas seda tehakse. Rääkides põgusalt ka sellest, mis juhtub ja kuhu koguneda, kui vulkaan Katla täna purskama hakkaks. Järgnes väike lühifilm ning seejärel nägime, kuidas keset tuba olevale alale voolas laava. Hetkega täitus tuba kuumusega ja see oli tõesti võimas! Oma silmaga laavat voolamas näha!
Ka Väikemees ei suutnud oma vaimustust varjata! Kuigi temperatuur küündis sauna kuumusteni, mistõttu käisime Väikemehega vahepeal ennast toast väjas tuulutamas, siis tahtis ta sinna ikka tagasi minna ja uuesti näha, et mis imetrikke mees laavaga teeb. Küll näitas, mis juhtub paberiga, kui see laava peale panna (läheb põlema), või mis juhtub jääga (laava paisub sellest kohast). Demonstreerides kõvastusmisprotsessi. Oehh.. see oli ülihuvitav!
Ilm oli sügisene. Vihma sadas ja õues oli ca 12 kraadi. Sellele vaatamata läksime matkale, sest ega reisiplaani tuleb ju teha ja meil on karm giid Sten, kes väga halastust ei anna. Kuigi seda matka koseni (Skatefell matk Svartifossi) kirjeldati, kui laugel teel 3,5km kulgemist, siis tegelikult oli tegu ikka mäkke matkaga. Ei tea, mida need islandlased, siis veel päris mäeks peavad. Meil vedas, et teel sinna vihmasadu vaibus ja tõsist paduvihma saime ainult tagasiteel (meil oli kolme peale üks vihmavari).
Meie Fosshotell Glacier Lagoon ööbimine oli väga lähedal ja seetõttu pikalt märgade riietega olema ei pidanud. Keskmisest uhkemale hotellile vaatamata oli see täiesti välja müüdud. Kuidas me teame? Ikka seetõttu, et kuna meil oli plaan võtta sinna enda reisivoodi, mis meieni ei jõudnudki, siis ei teinud me ka võrevoodile broneeringut ja oli paras seiklus see välja võidelda, sest hotell oli lastega peresid täis. Isegi õhtusöögile pidime tegema broneeringu, sest see oli täiesti pilgeni rahvast täis. Kusjuures veel väga kallis ja uhke restoran, aga mis sa teed, kui kilomeetrite kaugusel pole ühtegi muud söögikohta.
Jääliustikud, politsei tagaajamine ja kaotatud asjad (Päev 9)
Paar tundi pärast pilgeni rahvast täis hommikusööki, oli järsku hotell haudvaikne. Ka varem kahes kihis autoparklasse oli jäänud vaid paar autot. Seda seetõttu, et meie hotell asub kohas, kus ümber pole mitte midagi ehk siis selline läbisõidu hotell. Kilomeetrite kaupa mäed ja siledad laavaalad või lagendikud, mille kõrvalt jookseb üksik asfaltee.
Lihtsalt heal juhul rohelise aasad, tohutu tuul ja vihm ning mõned üksikud vihmast räsitud eksinud lambad. Siin Islandil käibki neil nii, et lambad uitavad omapead mööda maad ringi ja siis sügiseti otsitakse nad jälle üles. Sellised vabapidamise lambad.
Meie startisime hotellist keskpäeval pärast lõunasööki ja Väikemehe esimest lõunauinakut, et jõuda jääliustike tuurile. Nimelt suundusime me Jökulsarloni järvele, kus hulbivad Euroopa suurimast jääliustikust Vatnajokullist lahti murdunud jääkamakad. Meil vedas, et tuuri ajal ei sadanud vihma, aga pagana külm oli küll ehk siis saime lõpuks oma kaasa võetud talveriideid kohe mõnuga nautida ja kõik kaasasoleva sooja varustuse korraga selga tõmmata.
Minu jaoks esmakordne kogemus oli see, et paat oli ratastel ehk siis olles nii öelda suurele kaubikule läinud veeres see ise maalt vette. Kui paat oli juba vees, siis võis paadil ringi jalutada, mis oli suhteliselt meeldiv, sest muidu ei oleks me Väikemehega suutnud seal olla kuigi tuur kestis vaid 30 minutit. Kuigi juba kaldalt oli võimalik jääliustike näha, siis paadiga sõites jõudsime neile eriti lähedale. Stenile meeldis, et saime ka jääd maitsta.
See järv suubub sealsamas ka merre, mistõttu oli seal lähedal ka jääliustike järgi nimetatud Teemantide rand (Diamond Beach). Vaatamata sellele, et hetkel on Islandil suvi, võis mustal rannaliival tõesti näha jääkamakaid ja rannas jääliustike. Päris ilus!
Olles jõudnud meie Islandi reisi kõige kaugemasse punkti, oligi aeg hakata tagasi sõitma.
Kuna meie hotelli oli 4h sõit ning ärkvel oleva Väikelapsega ei oleks see sõit inimlik olnud, siis jupitasime sõidu väiksemateks tükkideks. Kõigepealt sõitsime tagasi meie tuldud hotelli, sest reisikaaslased olid sinna unustanud sokid, mütsi ja juuksekoolutajad. Seejärel sõitsime ühe hooga 2h, millest Väikemees magas 1,5h pärastlõunast und (jess!!).
Täpselt siis, kui Väikemees oma lõunaunest ärkas ja meil oli jäänud esimese peatuskohani veel 10 minutit sõita, siis pani vastasuunast tulev politseiauto vilkurid tööle, pööras ringi ja hakkas meid taga ajama. Ma ei uskunud, et ta tõesti meie järgi sõidab, aga Sten oli kindel, et need vilkurid on meie jaoks ja pidas auto kinni. Selgus, et politseitädi oli vastassuunast mõõtes saanud meie auto kiiruseks 144km/h (+/- 5km/h). Ja, me ei teinud sellel hetkel möödasõitu.
Kuigi Sten tunnistas end igat pidi süüdi, siis tema kaitseks pean tõdema, et teede olukord on siin võrreldav Saksa kiirtee omadega, selle vahega, et lubatud on vaid 90km/h. Kusjuures kõigil autodel on siin vist spidomeeter sedasi ära timmitud, et näitab küll 90km/h, aga tegelik kiirus on 10km/h aeglasem ehk siis võite kujutada ette seda frustratsiooni, kui üliheal teel on vaja sõita kiirusega 80km/h.
Oleks olnud kiiruseks 150km/h, siis oleks Stenil kohe load ära võetud, aga võite kujutada ette politseitädi üllatunud nägu, kui Sten teatas, et tal polegi juhilube kaasas. Nimelt oli ta unustanud oma rahakoti (nagu ütlesin, siis kord nädalas kaotab ta seda) koos juhilubadega Laava Show keskusesse, kuhu oli meil veel sõita täpselt 10 minuti tee. Kuna politseitädi soovis siiski Steni juhiluba näha, siis sõitsimegi meie ees, politseiauto kohe meie järgi, rahakotile järgi. Rahatrahv oli korralik, Islandi maksimaalne, mis on võimalik kiirust ületades saada.
Laava Show keskuses vaatas Sten veel ühe korra laava voolamist, sest ta oli sellest nii vaimustuses, käisime söömas, hängisime suveniiripoes, külastasime Viki linnakeses musta liiva randa ning olimegi suutnud 3h Väikemehe ärkveloleku aega ära sisustada, et saaksime viimased järgijäänud 2h sõita juba Väikemehe ööune ajal (ta magas sellest 1,5h – järjekordne jess!!). Magava lapsega on nii lihtne sõita!
Ööbimine oli meil natuke kummalises butiik hotellis kuskil põõsaste vahel, mis meenutas natuke uhket kodumajutust. Kui Väikemees magas, siis reisikaaslased valvasid Väikemehe und ja me käisime Steniga hotelli spa osas (saunas ja basseinis). Kuna mul oli endiselt tõbine tunne, siis jäime erinevalt oma reisikaaslastest magama juba päris varakult.
Reis koju (päev 10)
Hommikusöök söödud, käis Sten Väikemehega veel spa basseinis ujumas ning seejärel sõitsime kolmekesi uude Laava ja Maavärinate keskusesse. Seal vaatasime lühifilmi Islandi võimsamatest Vulkaanidest ning avastasime interaktiivset muuseumi. Sõime lõunasööki seal asuvas söökla moodi toidukohas: kaks väikest suppi, laste ports toitu Väikemehele ja jook läksid maksma ca 35 eurot. Tavalised hinnad Islandil.
Lennujaama 2h kestvast sõidust magas Väikemees 1,5h (järjekordne jess!). Seal saime ka kätte enda nädala kadunud olnud Väikemehe reisivoodi, madratsi ja turvatooli. Nagu selgus ei olnud Islandi lennujaamal kiletamise teenust ehk siis kui see kott poleks olnud juba kiletatud, siis ma ei teagi, kuidas me need pakkinud oleks. Aga nagu ikka, siis ei läinud ka meie tagasisõit viperusteta.
Pidime lendame Islandilt Stockholmi (3h), paus 35 minutit ja seejärel Stockholmist Tallinna (1h), aga kuna meie lend oli natuke siin seal hilinenud, siis lühenes aeg 15 minutini. Ehk siis oli meil aega 15 minutit jõudmaks Stockholmis Tallinna lennule. Ja loomulikult istusime me lennukis kõige taga ja lennuk oli täiesti välja müüdud ehk siis ettepoole me ka istuda ei saanud, mis võimaldaks lennukist kiiremini välja saada. Rääkisime stjuardessidega läbi, äiale leiti üks koht lennuki eespool, panime maandudes juba kotid käeulatusse ja vaimu turbojooksuks valmis.
Ja siis lennuk maandus ning selle asemel, et inimesed hakkaksid lennukist väljuma, siis selgus, et esimeses klassis vajas keegi meditsiinilist abi ning lennukisse sisenes arst. Ootasime, aeg muudkui tiksus ja nii kui lennukist välja jõudsime hakkasin jooksma, laps süles ja kott seljas. Aga joosta polnudki vaja, sest imekombel oli meie Tallinna lennu värav täpselt meie värava kõrval ja lisaks lend hilines, sest pilooti ei olnud. Lõpuks siiski piloot jõudis vabandades, et tänane liiklus Euroopas on olnud väga tihe, ning koju me saimegi!
Kokkuvõte
Island on jää ja tule maa ning me tõesti nägime seda igast oma küljest. Ma vist olen jube linnainimene, aga tsiviliseeritud Reykjavik meeldis mulle vist rohkem kui metsik Islandi loodus. Reykjavikis nähtud show-d meeldisid mulle väga ning sealne ilm oli tunduvalt meeldivam, kui tuuline ja vihmane külm suveilm Reykjavikist väljaspool. Ma olekski võinud seal hot spotides istuda, erinevaid kalaroogasid süüa ja kultuuri nautida.
Island meenutas mulle väga Uus-Meremaad oma suurepärase toidu ja hot spotidega. Kuigi ka Islandi loodus oli ilus, siis Uus-Meremaal oli rohkem lopsakust ning Islandi loodus jättis metsikuma ja ohtlikuma mulje, sest vaadates ümbritsevat puudevaest maastikku oli tõesti tunne, et sõidame pigem Kuul kui Maa peal. Sealses kliimas jäävad tõesti ellu vaid väga tugevad. Aga Island oli omanäoline ja ilus riik, millesse on kerge armuda ja kuhu tõenäoliselt läheme kunagi uuesti!
Kui soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis pane Minuperspektiivi Facebooki lehele meeldib või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
