Selle aasta alguses andsin endale lubaduse võtta rahulikumalt, sest eelmine aasta oli hullumeelne ja olen inimene, kes kipub kuhjama enda taldrikule miljon põnevat asja ja siis .. ma ei tea, kas mu tervis ja pere seda toimetamist kõike vastu peab.
Sain vahepeal 33 ja näen, et mu tervis ei pea vastu, kui magan mitu päeva alla 8h või söön ebatervislikult. Nt iga kord, kui söön magusat, tunnen end järgmine päev uimasena, väsinuna. Mu keha on muutunud tundlikumaks ja pean rohkem oma tervisele mõtlema, et ennetada terviseprobleemide teket. Ma tõesti ei viitsi olla haige. Ma ei viitsi, et mul pea valutab või uimane on olla. Ma ei taha, et mul oleks nahk kole võ kuskilt sügeleks. Aga see toitumise ja une eest hoolitsemine ei tule iseenesest. See vajab aja ja otsuste planeerimist, eesmärkide seadmist.
Ühesõnaga olen otsinud sellel aastal elus tasakaalu. Et mis on see töö-laste-enda unevajaduse-abikaasa-sõpradega olemise ajahulk, mida oma ellu soovin. Tahan ju erialaselt teha uusi põnevaid asju, olla olemas oma laste jaoks, viia neid trennidesse, õpetada neile asju koduõppe käigus, samas hoolitseda tervisliku ja mitmekülgse toidulaua eest, ise piisavalt magada igapäevaselt (!), abikaasaga leida aega kahekesi olemiseks ning seejuures ka olla koos sõprade ja pereliikmetega. Äkki isegi trenni teha ja telekat vaadata. Soovisin, et oleks neid hetki, kus saangi lihtsalt olla, hetkes. Et mu elu iga vaba hetk poleks kohustustega ära broneeritud. Niigi läksin ju Suurbritanniasse ülikooli ortodontiat (hammaste rivvi saamist) õppima ja iga uus asi on aeganõudev.
Olen aru saanud, et kõike korraga ei saa ehk alati on miski, millest tuleb loobuda. Ei saa kõiki kive korraga mäest üles lükata, eriti kui tahta iga kivi saada suht kõrgele, mõni peab ootama. Hetkel olen võtnud vähemaks unenõustamisi, kirjutamist ja sotsiaalmeedias turundust. Ka erialase töö vallas hoian tööpäevade arvu kolme-nelja päeva juures, mis omakorda tähendab väiksemat sissetulekut ja väiksemat investeerimise määra. Tunnen ennast kohutavalt, et ma pole inglise keelset raamatut veel poodi müüki saanud, mustandite kaustas on mitmed avaldamata postitused ja mul pole jõudu käia piisavalt tihti erinevalt teistest sugulastest oma vanaema ta kodus hooldamas/seal koristamas/süüa tegemas. Rääkimata trenni tegemisest (kuigi kevadel isegi kuu aega olin päris tubli). Tahaks, aga kõike ei jõua. Või jõuaks, aga siis läheksin tasakaalust välja. Või äkki ühel hetkel jõuan.
Üleüldse pere ja töö kõrvalt ülikoolis õppimine on minu jaoks nii teistmoodi kogemus kui siis, kui mul polnud mingeid kohustusi ehk oli lõputult aega. Kogu aeg selgub, et on mingi asi, mille ma olen maha maganud. Nt eile avastasin, et mul on ülikooli meiliaadress, mida tuleks päriselt kasutada ehk et mul on meil, kus on hunnik lugemata kirju alates jaanuarist, nt lisa loengud, info juba tehtud eksami kohta, mida oleks pidanud teadma enne eksamit. Oeh… lisaks tunnen, et olen nagu mingi Karksi-Nuia viieline, kes läheb suurlinna kooli õppima. Iga väike ülesanne, mida teeme, on hindeline, hullumeelselt karmid nõuded kõigele, mida teeme või kirjutame ehk pole nagu seda.. õppimise hetke. Kohe tulebki kõik sooritada perfektselt kuigi sa pole võib-olla kunagi sellist ülesannet näinud ega teinud. Aga ma loodan, et äkki need karmid nõuded õppides teevad elu hiljem lihtsamaks, nt kui meil tulevad eksamid, kus on ülikoolivälised eksamineerijad.
Ma ei kurda. Olen rahul, aga on raske, sest tuleb välja, et ortodondid on üks eriti religioosne grupp, kus sees on vastakaid arvamusi parima võimaliku ravi tulemuse ja raviviiside osas ehk kui küsid kolme ortodondi arvamust samale situatsioonile, saad tõenäoliselt kolm erinevat raviplaani. Ja kui ma ei oska tudengina neid kolme varianti näha, isegi kui üks neist on minu arvates täielik lollus, siis parimat hinnet ei saa. Elame näeme, küll ma kohanen.
Kodus on hetkel seis rahulik. Tegime suurpuhastuse ja täitus mu suur soov: poisid said endale meisterdusnurga ehk asjad pole enam kappides peidus vaid nüüd neil on kõik kergesti kättesaadav. Näeb võib-olla välja nagu segadus, aga selline üks korralik meisterdusasjade nurk olema peabki ju?
Väiksem on mul suur meisterdamise fänn ja nüüd saab ta tundide viisi seal asjatada. Suurpuhastuse käigus leidsid ka koduõppe asjad endale paremad kohad. Olen aastate jooksul ikka päris palju raamatuid, puslesid ja õppemänge kokku ostnud. Millal siis veel neid kasutada, kui mitte nüüd?!
Olen võtnud sihiks paar korda nädalas õhtuti teha poistega lugemise-tähtede, numbrite, kujundite ja mõistatustega seotud tegevusi. See on nii äge vaadata, kuidas nad muutuvad aina targemaks. 6-aastane loeb täitsa okeilt juba sõnu kokku ja 4-aastasel on enamik tähti selged. Kuna nende püsivus pole eriti pikk, siis saamegi iga päev teha natukene, aga sedasi natukene aga järjepidevalt kogu aeg tehes tulevadki edusammud.
Olen tõsisemalt viimasel ajal käsile võtnud ka laste õhtuse unerütmi, kuna suvega kippusid nende õhtused magamajäämised märkamatult liikuma kella 22-23 juurde ning hommikul vara ärkamised muutusid laste jaoks aina raskemaks. Varem õhtul magama jäämiseks on olnud esimeseks sammuks planeerida varasem õhtusöök ja teiseks võimaldada piisavalt aega rahulikele tegevustele enne und. Hetkel on kujunenud sedasi, et kõigepealt loeb mees lastele raamatu-kaks ja siis loen mina neile midagi. Seega nüüd, kui uinumine on seal kella 20-21 vahel hakkame raamatuid lugema juba 1h enne, hiljemalt kell 19.30.
Seega emana tasakaalu leidmine pole lihtne. Proovingi aktsepteerida seda, et kõike korraga ja maksimaalselt ei saa. Üritan võtta väiksemaid samme korraga ja loodan, et ühel hetkel tekib rohkem aega.
Kuidas sul emana läheb kõige vahel tasakaalu leidmisega?
