See aasta oli minu arvates vaimselt väga raske aasta ning tavalisest aastast suurema võnkega. Kui üles, siis kõrgele, ja kui allasuunas, siis väga alla ning sedasi pidevalt vaheldumas. Tagasivaadates pean tõdema, et suure osa raskusest tekitas sellel aastal see, et tahtsin muutust paremuse suunas ja uued asjad ongi ebamugavad ja rasked.
Eelmise aasta lõpus istusin maha ja panin kirja enda 2024 aasta eesmärgid. Enamik eesmärke olid sellised, et ma ei teadnud aasta alguses, kuidas ja kas ma nendeni jõuan. Täna aastale tagasi vaadates tundub uskumatu, kuidas paljud eesmärkidest on täidetud või vähemalt uskumatult suured sammud nende suunas tehtud. Kas just ideaalsed sammud, aga vähemalt tehtud. 💪🏻
Sellel aastal täitus mu mitu suurt elu unistust.
Aastavahetuse ja aasta alguse olime USA-s, Bahamal ja Puerto Ricos. Käisime New Orleansis, Orlandos Disney ja Universal Stuudio lõbustusparkides ja täitus mu elu unistus sõita Kariibi merel Disney kruiisil. Jep. Ei pea olema 7-aastane, et omada sellist unistust. 🥰 Kuigi Puerto Ricos oli ilm ilus, siis ilmaga meil kruiisil ei vedanud. Sellele vaatamata oli kõik kruiisil suurepärane! Loodan, et see ei jää mu elu viimaseks Disney kruiisiks, kuna ilusaid mälestusi on sealt nii palju! Bahamal:
Reisidega seotult täitus ka mu teine elu unistus: näha Hiinas “Avatari rippuvaid mägesid”. Kogu mehe planeeritud ja korraldatud Hiina reis oli väga meeldejääv ja muidugi meeldisid mulle kohutavalt ka kõik käidud lõbustuspargid! Meie Hiinas käigu panin kirja ka siia blogisse.
Lisaks USA-le ja Hiinale käisime sellel aastal ka kevadel Norras suusatamas ja suvel Türgis ja Kreekas puhkamas. Erialased reisid olid üksinda kaks korda UK-sse ja ühepäevane koolitus Lätti. Seega sain sellel aastal korralikult kiiritust tehes üle 25 lennusõidu. 💪🏻
Täitus ka kolmas elu unistus: minna õppima ortodontiat. Sellest aastast muudeti Eestis Tartu Ülikooli ortodontia õpe Tartumaiseks ehk iganädalaselt tuleb Tartus viibida 40h nädalas ja seda kolm aastat. Kuna mu elu on Tallinnas, peret kolima ma ei hakka, lastest lahti ei ütle, siis pidingi otsima õppimisvõimalusi mujal. Leidsin endale sobiva 3-aastase kaugõppe UK ülikoolis.
Sissesaamiseks pidin tegema lisaks vestlusele ja soovituskirja esitamisele ka akadeemilise IELTS-i testi. Selle inglise keele testi tegemine ei olnud päris niisama. Ma mitu nädalat õppisin selleks: harjutasin tulpdiagrammide kirjeldamist, vestlusosa, kirjandi kirjutamist ja kuulamisülesandeid. Teised USA lennul magasid ja ma harjutasin samal ajal inglise keele teste. Endale suureks üllatuseks sain testi tulemuse 8,5 punkti ehk oleksin saanud selle inglise keele tasemega kandideerida isegi Cambridge.
Üliõpilase tunde tekitas see, kui saabus mu tudengikaart, mis annab mulle kõikjal soodustusi nagu ühele korralikule üliõpilasele. Päris veider on UK söögikohtades või Apollo kinos tudengikaarti näidata, sest ma juba enda arvates nii .. vana? Lisaks sain ka üliõpilase meiliaadressi, tunniplaani, kohustusliku kirjanduse nimekirja, ligipääsu kõigile top ortodontia ajakirjadele, teadusartiklitele ja e-raamatutele. Küll oleksin soovinud sellel aastal rohkem kirjandust läbi lugeda. Minu selle aasta lugemisvara piirduski peamiselt ortodontia alase kirjandusega. Lugesin läbi vist viis ortodontia raamatut. 🤔 Mulle väga meeldivad USA ortodontide kirjutatud ja USA Ortodontide Seltsi soovitatud raamatud, nt see mu üks lemmik:
Siiski, siiski. Jõudsin sellel aastal ette lugeda kolm “Harry Pottery” osa ja neljas raamat on poole peal. Loen seda õhtuti lastele unejutuna. Ülipõnev on!
Ühest küljest olen tänu õpingutele saanud endale mega toreda pundi kursakaaslaseid, kellega suhtleme peaaegu igapäevaselt. Olen teinud teadmistes mega suure hüppe, õppejõu ravifilosoofia väga kõnetab mind ning tema filosoofiast lähtuvad ortoravi tulemused on suurepärased. Teisest küljest on olnud väga mitmes mõttes vaimselt raske.
Õppes sees püsimine on osutunud üllatavalt keeruliseks, sest eksamite latt on võrrelded Tartu Ülikoolis nõutuga ülihull. Ma arvasin, et ma olen perfektsionist, aga enda Tartu Ülikooli arstiteaduskonna cum laudega tunnen ennast seal nagu mingi Karksi-Nuia viieline. Päris nutnud ei ole, aga see tunne, kui läksin pärast 10h praktikapäeva koju märkmeteleht täis märkmeid, kus iga teine sõna on täis arusaamatuid breketitega seotud kontseptsioone, tekitas küll kehva tunde. Kogu see breketi maailm on mulle uus. Kapedega palju loogilisem kõik. 😅
Keeruline oli planeerida aega õppimiseks. Võimatu ülesanne oli leida tasakaalu töö-õppimine-lapsed ja muu elu vahel. Õppimine töö ja laste kõrvalt on ikka hoopis midagi muud, kui siis, kui saadki keskenduda ainult õppimisele. Kohe õppima minnes üritasin endale selgitada, et mul polegi nii palju aega, kui ainult tudeng olles, aga ega päris lõpuni ma seda ei tahtnud uskuda. Sügisel tegin endale rohkem vabu ainult õppimiseks mõeldud päevi, kui saatsingi lapsed lasteaeda. Probleem oli aga see, et ortodontiaga kandub meeletult palju tööd koju. Väga suur osa ajast läheb andmete analüüsimiseks ja raviplaani kirjutamiseks. Patsientide vastuvõtu osa on nii väike osa päevast. Seega sain küll panna enda teadmised kohe praktikasse, aga mida rohkem teadmisi, seda pikemaks ja komplitseeritumaks läksid analüüsid. See, mida meilt UK-s nõutakse ravi planeeringul, on ikka kõrgema taseme ajugümnastika. Ma pole elu sees tundnud, et pärast tööpäeva mu aju oleks nii väsinud, mõtlemisest. Või lihtsalt ongi tõsi, et mida vanemaks saad, seda raskem on õppida uusi asju?!
Sellega aga vaimsed raskused ei piirdunud, kuna ka Eesti seadusandlus pakkus väljakutseid. Nii palju aega selle asemel, et õppida, kulus mul hoopis selleks, et lugeda seaduseid, Terviseametiga vestelda ja kindlaks teha, mis dokumendid peavad mul olema üliõpilasena eriarstiabi osutamiseks. Meeskonda olid kaasatud ka juristid. Üks tore anonüümne ortodontia kolleeg Eestis vihjas Terviseametile, et see mind põhjalikumalt uuriks. Õnneks sai Terviseametiga selleks hetkeks mul kõik korda, sest õiged lepingud said allkirjastatud. Aga kindlasti pole see saaga veel läbi.
Lihtsamaks ei teinud õpinguid ka pere. Mees oli väga vastu, et üldse läheksin õppima. Soovitas mul oodata kolm aastat, sest tal praegu tööl kiired ajad ja ta ei taha, et minu õpingute tõttu panustaksin kodus vähem ja tema peaks endale võtma minu ülesandeid. See tõi peaaegu kaasa meie lahkumineku, sest olen üpris kangekaelne ja kergelt enda soovidest ei loobu. Pärast kolme kuud mees mõistis, kui oluline see õpe minu jaoks on. Siiski iga kord UK-sse minnes pidin leidma lastele mitmeks päevaks hoidja: osaliselt hoidis mu õde, ema ja ka palkasin lapsehoidjat. Kogu see laste organiseerimine ja mehe veenmise osa olid minu jaoks väga stressirohked. Mitu korda olin juba vajutamas meili saatmisnuppu peatamaks ülikoolis enda õpingud.
Ortodontia õppimine oli olnud üheks mu karjäärialaseks eesmärgiks ja ma ei tea, kas UK-sse õppima minek oli ideaalne samm, aga see oli samm, mis sellel elu hetkel oli ja on minu jaoks tehtav. Kuna aga ortodontiline ravi toob endaga kaasa päeva jooksul meeletult palju lühikesi visiite ja pidev aju ümberlülitamine patsiendilt patsiendile on minu ajule meeletult kurnav, siis tundsin, et pean seda tasakaalustama enda jaoks rahulikumate ja tuttavamate hambaravi valdkondadega, mis mulle samuti väga meeldivad. Et hoida end jätkuvalt kursis uute suundadega, siis liitusin RipeGlobal ülemaailmse hambaravi õppe platvormiga, kus läbisin selle aasta lõpus mitmeid proteesimise ja esteetilise hambaraviga seotud koolitusi. Suur samm oli ka see, et läksin aasta lõpus tööle uude kliinikusse, kus mulle pakuti võimalust spetsialiseeruda vaid enda erihuvidele. Töötan hetkel kolmes hambaravis ja igas kohas on oma võlud ja valud. Aga see on nii äge, kui kolleegid suunavad mulle täpselt neid kõige põnevamate probleemidega patsiente, mida enim soovin ja oskan lahendada! 🥰 Aitäh, teile!!
Aasta polnud aga ainult reisimine ja karjäär. Mul olid ka mitmed lastega seotud eesmärgid, mis võtsid tegelikult enda alla suurima osa mu ajast.
Minu üheks aasta eesmärgiks oli see, et suurem laps (sellel ajal 5,5-aastane) saaks selgeks lugemise ja enam-vähem ka kirjutamise. Minul esimesse klassi minnes need selged ei olnud ja mäletan, kui raske mul oli ja kui halvasti end seetõttu tundsin. Kõigepealt tegime koos Kumakese ristsõnasid, et ta saaks aru, kuidas sõnad moodustuvad tähtedest. Tundide viisi olin kõrval ja häälisin talle tähti ette. Tähed selged, suundusime igapäevaselt lugemise harjutamise juurde. Sügisest hakkas ta käima ka eelkoolis, kus talle meeletult meeldib. Lasteaia detsembrikuusel arenguvestlusel öeldi, et ta loeb juba väga hästi ja sain ka ise sellele kinnitust, kui ta jõuluvana kingipakkidelt nimede lugemisega aitas. Arvutamine kümne piires tuli kuidagi iseenesest. Uuel aastal ootavad koolikatsed ja esimesse klassi minek.
Teiseks eesmärgiks oli see, et väiksem 4-aastane laps saaks tähed selgeks. Harjutasime igapäevaselt ja suveks sai ta need 90% ulatuses selgeks.
Kolmandaks eesmärgiks oli see, et poisid hakkaksid käima rohkem trennis. Kui eelmisel aastal käisime koos lastega korra nädalas trennis, siis soovisin, et sellel aastal oleksid nende treeningud intensiivsemad ja sagedamini. Hakkasin neid viima üldkehalise treeningusse, mis toimusid kaks korda nädalas ja iga kord trennist tulles olid neil korralikult näod punased. See tähendas, et pidin oma tööpäevi ja graafikuid sedasi sättima, et jõuaksin neid trenni viia ehk vähem tööl käima. Jälle prioriteedid, eksole. Esialgne plaan oli poiste trenni ajal ka ise trenni teha, aga mis te arvate, mitu korda see mul õnnestus? 😀 Täpselt null korda. Tegelikult maikuus isegi kodus olles tegin päris regulaarselt trenni, aga haigeks jäädes trennivaim kadus.
Neljandaks eesmärgiks võtsin tegelemise oma laste hammastega. Käisime müofunktsionaalse terapeudi juures, tegime harjutusi, osteopaadi juures, kõrva-nina kurguarsti juures, suurem laps käis adenoidi lõikusel, mõlemad lapsed said endale suhu aparaadid. Omaette saavutus on äkki see, et kummagil lapsel pole siiani olnud ühtegi hambaauku! 🥰
Aga et mitte liiga uhkeks minna, siis “aasta emana” ei olnud ma sellel aastal piisavalt usin Eliisi lasteaiakeskkonna kasutaja ja jäi märkamata tunniplaani ilmunud emadepäeva kontsert. Ilmusin rõõmsalt lastele lasteaeda järgi siis, kui pidu oli läbi ja esinemised tehtud. See tegi mind kurvaks. Ja pärast seda tegin seadistustes nii, et iga Eliisis tehtud kiri või sündmus kohe mu mobiili esiekraanile popsataks. #traumeeritud
Viiendaks üritasin veeta lastega koos aega. Soovisin neile iganädalaselt lisaks nädalavahetusele teha lasteaiavabu päevi. Tihtipeale said mu õppimiseks mõeldud päevadest päevad, kui ma ikkagi lapsi lasteaeda ei viinud ja tegime koos midagi toredat. Need olid päevad, kui olime kodus, käisime uutel ja vanadel lemmikutel mängumaadel, mänguväljakutel, sõbrannadel külas, loomaaias, turul või kusiganes koht parasjagu põnev tundus. Usun, et just need vabad päevad hoidsid üldjoontes lapsed tervetena ja pikemaid haigestumisi oligi vaid suuremal lapsel 👇🏻
Aasta algus oli siiski suurema lapse tervise tõttu pingeline. Suurem laps sai kruiisilt jalale nahahaava, mis ei tahtnud ära paraneda. Hiljem selgus, et ta sai mingi ägeda bakteri sinna sisse, kes ei allunud tavalistele Eesti antibiootikumidele, mida lastele kirjutatakse. Vahepeal läks jalg nii hulluks, et läksime isegi EMO-sse, laps võeti haiglasse ja pandi kohe veenisisene antibiootikum peale, lõigati haav kirurgiliselt lahti ja veetsime mitu ööd koos lastehaiglas. EMO-sse sattusime selle jalaga korduvalt, hiljem käisime nahaarstide juures ja kuigi lõpuks mingil määral aitas mitme erineva toimega kreemide määrimine, siis lõpliku paranemise tõi adenoidi lõikus (ehk laps sai hingata paremini, immuunsüsteemi kaitse paranes ja võimaldas nahahaaval ära paraneda). See saaga kestis 9 kuud!! Lisaks oli keeruline aeg ka lapse ja minu kopsupõletikus olemine kevadel.
Kurb hetk oli sügisel 95-aastaseks saanud vanaema lahkumine siit ilmast. Ükskõik, kui vana on vanaema, ikka on selline sündmus kurb. Seega raskeid hetki siia aastasse ikka jagus.
Lõbusal noodil jätkates käisime sellel aastal mitu korda teatris. Iga kord oli keegi teine meile piletid organiseerinud. Väga meeldisid Draamateatris etendused “Pangalaen” ja “Cafe Theatral”. Lastega käisime nuku-ja noorsooteatris vaatamas “Palle üksinda maailmas”, mis meeldis väga-väga nii suurtele kui ka väikestele!
Minu selle aasta lemmik lauludeks olid:
- Rootsi eurovisiooni laul
- Eurovisiooni võidulugu
- Dua Lipa “Training Season”
- “I Adore you”
Lemmikud selle aasta filmid olid multifilmidest “Metsik Robot”, “The Wish” ja “Inside Out 2” ning täiskasvanute filmidest “Fall guy”, “Road House”, “Blink Twice”. Viimane oli häirivalt meeldejääv. Telekast vaatasin kogu aasta jooksul lisaks Eurovisiooni finaalile ainult ühte saadet “Su Nägu Kõlab Tuttavalt”. 😀 Seega ma pole üldse kursis, mis saateid telekast näidatakse.
Sellel aastal võtsin tõsiselt ka sünnipäevade tähistamisi. Mõlemad lapsed said endale korralikud teemapeod: väiksem piraaditeemalise piraadi mängujuhiga ja suurem maiuste teemalise õhupalliloomade meisterdajaga. Ka enda sünnipäevaga jäin ülirahule, sest meelelahutusprogrammi valmistas ette mu mees ja sõbrad olid kohal!
Une valdkonnas tegelemiseks mul enda arvates energiat palju ei jätkunud. Olin tubli, et tegin aasta alguses beebide unenõustamise sertifikaadi ja täiskasvanute unenõustamise sertifikaadid lõpuni. Oli see ju tähendanud eelmisel aastal meeletult palju kodutöid ja loenguid. Kergelt need paberid igatahes ei tulnud. Lisaks pidin mõlema sertifikaadi saamiseks tegema lõputööd, mõlemad lõputööd olid üle 50lk.
Mulle väga meeldis sealne lähenemine unele. Sain uusi mõtteid eriti just täiskasvanute une kohta. Liitusin ka sellel aastal Eesti Unenõustajate Seltsiga, kus oli huvitav kohtuda ja kuulata kopsuarstide ja kõrva-nina-kurguarstide vaatepunkti unele.
Käisin esinemistel, kuhu mind kutsuti, nt Terevisioonis, Ülemiste Tervisekonverentsil, firmades, Eduakadeemias, lastekaitsepäeval Harjumaal ja tegin unenõustamisi peredele, kellega olen ka varem töötanud. Minu kontaktid leiab lehelt: stoneagesleep.com
Lisaks igakuiselt kohtumised uneprogrammis olevate peredega. Kuigi üheks mu aasta eesmärgiks oli saada inglise keelne uneraamat Amazoni müüki, siis see mul ei õnnestunud. Aasta lõpus end kokku võttes õnnestus vähemalt nüüd koos disaineriga raamatu formaat sättida paika Amazonile sobivaks. Uus jõud tegutseda järgmisel aastal?
Une vallas professionaalselt ülimalt aktiivne olemisele tõmbas mul hoogu maha ka see, et üritasin hoolitseda enda une eest. Ma ei taha magada ise 6h ja siis teistele rääkida, kui tähtis on uni. Aga keskendumine õppimisele, hambaravile ja perele võttis enda alla piisavalt suure aja, et rohkem tunde mul ööpäevas üle ei jäänud. Juba ema olemine on täiskohaga töö! Kõik muu, mida jõuab teha selle kõrvalt, on juba boonus! 🤣
Kui siin enda aastat reflekteerin, siis avastan, et see aasta on mul olnud ikka täielik juurdeõppimise aasta. Aasta lõpupoole liitusin juustehooldusega seotud kursusega. Seega olen nüüdsest veidrik, kes valmistab ise kodus shampoone ja palsamit, sest poes müüdav on liiga keemia. #raskeelu Sain teada palju uut kuigi mul on veel osa mooduleid kuulamata. Kui jõuan lõpuni, siis kindlasti kirjutan sellel teemal. See on põnev!
Plaanis on kirjutada uuel aastal ka investeerimisest ja rahajuttu. Saab mul ju kolm aastat investeerimisest!
Kokkuvõttes oli õppimist täis aasta. Suutsin võrreldes eelmise aastaga rohkem teadlikult pause teha ja peatuda.
Nüüd Lapimaale uueks aastaks energiat koguma, et oleks jaksu edasi liikuda. Kui õnnestub seal kaugel külmas virmalisi näha, oleks jälle üks elu unistus täidetud. ❤️🙌🏻
Head uut sulle! Aitäh, et oled minuga!
