Selles postituses räägin uuest bioloogilisest lähenemisest unele.
Pole vist palju neid, kes pelgab uut last saada, sest kardab sellega kaasnevat unepuudust. Terve raseduse aja lugesin kõike beebi unega seotut, et leida võimalusi beebi halva une ennetamiseks. Eelkõige siis seda, mis saab alguse beebi 12ndal elunädalal – 4nda kuu uneregressiooni.
Ma pole ainus. Väga paljud, kui mitte kõik emad tõdevad, et kuskil 12nda elunädala paiku beebi öine uni tuntavalt halveneb. Varem pikki öiseid uneblokke maganud beebi võib hakata ärkama heal juhul 1,5-2h tagant, aga ka palju-palju tihedamini. Miks see juhtub? Kas seda saab ennetada? Kuidas lahendada?
Teise beebiga tegin sünnist peaaegu kõike, mida targad unenõustajad soovitasid teha, et ennetada 4nda kuu uneregressiooni. Võtsin unekursuseid, lugesin raamatuid. Hoidsin stabiilset päeva rütmi. Harjutasin beebit iseseisvalt uinuma ilma imemiseta. Tegin seda ilma nututa, sest olen mega pehmeloomuline ema, kes ei talu beebi nuttu isegi 5 sekundit. Kasvatasin beebi unesurvet. Aga kuigi öise une blokid muudkui pikenesid (7t-ni), siis täpselt 1 päev enne 3-kuuseks saamist hakkas beebi öösel ärkama iga 1,5-2h tagant. Heal juhul. Kuigi tegin kõike täpselt samamoodi nagu enne. Need “head harjumused” ei aidanud 4nda kuu uneregressiooni ennetada. Miks?
1,5-aastat ja 600 teadusuuringu lugemist hiljem tean. Sest 12ndal elunädalal toimuvad beebi ajus muutused ja ta muutub targemaks. Ja uni on tihedalt seotud aju arenguga. Beebi ajus hakatakse selles eas tootma aina enam glutamaati ja dopamiini, mis aitab õppida. Seejuures on lapsevanemana halb see, et rohkem glutamaati ergutab ajurakke ning vähendab une sügavust ja hulka. See tähendab, et beebi ei magagi enam nii hästi ja palju kui varem. Seega tegu on beebi normaalse aju arenguga, mis peabki juhtuma.
On tehtud beebidega uuringuid, kus saadi teada, et 12nda elunädala paiku beebi une ehitus järsult muutub: suureneb pindmisema une osakaal ja väheneb sügava une hulk. Kusjuures tegelikult juba 10nda elunädala paiku hakkavad vaikselt ilmnema muutused päevaunedes: tekivad ärkamised 33 minuti möödes. Sügava une hulk hakkab uuesti öises unes ilmnema alles 6nda-7nda elukuu paiku. Kuni sinnamaani beebi on üks printsess hernetera, keda kõik häirib. Seega pärast raskeid kuid paistab lootuskiir: peagi hakkab beebi jälle paremini magama, sest ta aju muutub täiskasvanuga aina sarnasemaks.
See juhtub kõigil beebidel. Muidugi esinevad erinevused. Näiteks mõjutab 4nda kuu uneregressiooni toimumise hetke aju arengu aste. Aju areng on nagu ettekirjutatud sammud, mis igal beebil järjest vajutatakse sisse. Mõnel kiiremini, teisel aeglasemalt. Näiteks enneaegsel beebil võib see muutus ajus toimuda paar nädalat hiljem. Seega mida ebaküpsem on aju, seda hiljem see muutus unes toimub.
Vahemärkusena on sellise muutuse ajus ära tabanud ka “Imelised nädalad” autorid. See on nime all kolmas arenguhüpe. Minu arvates oli aga ohtlik see, et kui esimesel lapsel oli une vallas raske või laps käitus päevasel ajal virilalt, siis tõlgendasingi kõike selle arenguhüppena normaliseerides ebanormaalset olukorda. Seega tõsi on see, et toimub aju arengus muutus, aga tähelepanuta ei tohi jääda tervise tegurid, mis sellega kaasnevad või ilmnevad. Võ arvata, et iga asi möödub isegi, kui midagi ei muuda. Mônikord tõesti teedki neid õigeid samme ise seda teadmata ja uneprobleem laheneb, aga milleks kombata pimeduses ja kannatada?
See, kui tugevalt see muutus unes väljendub (loe: kui hulluks uni läheb) on mõjutatud beebidel nii sisemise kui ka välise keskkonna poolt. Nii nagu täiskasvanugi puhul. Mida see tähendab?
Sisemine keskkond
Esiteks hakkab beebi enda immuunsüsteem tugevamalt reageerima stressi tekitavale ehk kõigele, mis beebi sees toimub. Kui beebi sees on halbade mikroobide ülekaal ja heade vähesus, siis ilmnevadki nii nahal lööbeelemendid (atoopia) kui ka tekivad seedevaevused. Need häirivad und veelgi. Ja kuna beebidel pole erinevalt täiskasvanutest uni veel nii kvaliteetne, et stressi vähendada, siis muudavad seedevaevused une veel hullemaks. Järelikult aitab beebi seedevaevuste leevendamine ja vajadusel ka atoopia lahendamine unel paremaks muutuda.
Teine oluline komponent, mis mõjutab beebide sisemist keskkonda on ema. Imetava ema enda stressi tase mõjutab seda, kuivõrd vähe/palju beebi ajus närvirakke ergutavat glutamaati ja dopamiini vabastatakse. Põnev fakt on see, et esimese lapsega on emal igal juhul kõrgem stressi tase, sest see on vajalik rinnanäärmetes toimuvateks muutusteks. Aga ema stressi taset mõjutavad kõiksugu komponendid alates ta unest, ärkveloldud ajast, toidust, vaimsest stressist kuni igapäevaselt saadava valguse hulgani. Seega, kui emal on stress, siis saab selle ka beebi. Ja mõne rahulikuma ema beebid magavadki rahulikumalt. Järelikult aitab ema stressitaseme vähendamine muuta beebi und selles eas paremaks.
Olgu siinkohal ka kohe öeldud, et mõnikord on stress hea. Näiteks on leitud, et rinnapiima saavatel beebidel on kehas 40% kõrgem stressihormooni kortisooli tase, kui rpa saavatel kusjuures vanuses 2-12-elukuud ema rinnapiimas oleva kortisooli tase muudkui suurenes. See võib-olla üks põhjus, miks imetamise lõpetades hakkab beebi rahulikumalt magama. Ei tasu arvata, et küll oleks tore, kui beebi ei saaks üldse ema kaudu stressi. Kuigi stress toob endaga kaasa rahutuma une, siis on see seotud parema ruumilise mälu arenguga, kiirema juurde võtmisega, poisslastel julgema ja hilises elus paremini stressi taluva temperamendiga, tüdrukutel kartlikuma temperamendiga. Seega kuigi kehv uni on emana raske, siis võivad sellel teatud määral olla evolutsioonilised eelised targema järglase näol.
Siinkohal tuleb ka lisada, et kui uni on ikka ebanormaalselt rahutu, siis tõenäoliselt pole see tervisele parim. Kõhuvalude või kõhukinnisuse tõttu hakitud uni pole hea stress. Unel ja aju arengul on tagurpidi U-kujuline seos. Äärmused pole head.
Kolmandaks närvirakkude erutamise ja rahutu une mõjutajaks on geneetika. Mõne inimese aju ongi rohkem erutunud, ongi valmis rohkem õppima ja rahuneb uneks halvemini. See tähendab, et mõne inimese beebid magavadki halvemini. See ei tähenda, et pole võimalik omalt poolt kuidagi parema une suunas kaasa aidata vaid seda, et mõnikord hea une suunas tulebki mõne lapsega astuda rohkem samme.
Väline keskkond
Inimese und ei mõjuta vaid tema sees toimuv. Oluline on ka valgus ja pimedus, mida päeva jooksul ja enne uinumist saada. Samuti muutuv temperatuur kutsub esile vastavalt ärkamise või uinumise. Ja ka helid/vaikus saavad une mõjutajana aina olulisemaks. 12ndal elunädalal hakkavadki need keskkonnale tundlikud süsteemid beebidel paremini tööle.
Valgus/pimedus- beebi ei maga enam vankris/süles pikki unesid, sest isegi, kui beebil on silmad kinni, siis valgus annab ta ajule signaali, et on päev ja päeval ei peaks nii palju magama. Öö on magamiseks. Tulemusena suureneb öise une hulk ja väheneb päevase une hulk. Beebi ei magagi enam valges keskkonnas päevasel ajal tundide viisi. See võib lapsevanemana tekitada suurt segadust.
Väldi päevasel ajal pimeduse kasutamist uinakute ajal, sest see võib häirida beebi normaalset ööpäevarütmide arengut. Beebi ise proovib koondada und öö peale, mistõttu ära ürita beebit saada päevasel ajal liigselt magama. Veel parem. Ära muretse lõunaunede pärast. Beebi keha kannab hoolt, et ta magaks piisavalt. Eestis talvisel ajal võib-olla vajalik beebi lõunaund isegi piirata, et beebi ei magaks päeval liiga palju.
Helid/vaikus- beebi ei maga päevasel ajal rahvarohkes keskkonnas enam tundide viisi, sest maailm vajab avastamist! Palju und ei tasu ka enam loota ega muretseda selle pärast.
Üks põnev fakt seoses 4nda kuu uneregressiooniga on see, et kuna une kvaliteet läheb halvemaks, siis seetõttu ei jaksa beebi ka enam kuigi pikalt päevasel ajal ärkvel olla- isegi, kui varem suutis. Praktikas tähendab see seda, et isegi, kui laps oli varem kolme lõunaune peal, siis alates 4nda kuu uneregressioonist ei suuda ta enam olla rõõmsameelselt kolme une peal. Võibki juhtuda, et paariks kuuks tuleb uuesti minna nelja lõunaune peale. Miks nii? Sest enne 12ndat elunädalat beebi ööpäevarütm veel hästi ei toiminud ja seetõttu võia hommikul hiljem ärkamine toimida. Aga siis enam ei toimi. Tuleb hakata beebiga koos varem ärkama, enne kella 7.30, ja see toob ka muutused ärkvelolekuaegades. Ühesõnaga on võimalikud muutused lõunaunede arvus ja see on normaalne.
Kokkuvõttes said teada, et:
⁃ 4nda kuu uneregressioon viitab igati oodatud muutusele beebi aju arengus
⁃ See võib toimuda beebidel eri vanuses olenevalt sellest, kui arenenud beebi aju on
⁃ 6-7nda elukuul läheb beebi uni igal juhul paremaks
⁃ Une kvaliteeti mõjutavad mitmed sisemised (beebi sees olevate mikroobide tasakaal ja tema enda stressitase, ema rinnapiimas stressitase, geneetika) ja välised tegurid (temperatuur, helid, valgus/pimedus).
Järelikult soovides selles eas aidata beebil magada nii hästi kui on bioloogiliselt võimalik, siis on siinjuures täiesti ebaolulised uinumise viisi muutmine ja beebi üksinda/iseseisvalt magama harjutamine. Pigem tuleks keskenduda nendele bioloogilistele teguritele.
Nende mõjutamisest on põhjalikult juttu minu raamatus “7 sammu lapse parema uneni: Saa sõbraks mikrobioomi ja ööpäevarütmidega”. Saad raamatu osta Apollost, Rahva Raamatust või mu kodulehelt: www.stoneagesleep.com
Usu mind, igas eas lapse uni pakub väljakutseid, seetõttu on need teadmised kasulikud kogu elu. 😉
Või kui soovid individuaalset lähenemist, siis vaata teenuste alla.
Minu tegemisi saad jälgida instagrammis (anetteariana, une_ekspert), facebookis (minuperspektiiv) või liituda meili listiga (liitudes minuperspektiiv uudiskirjaga).
Kas siis päeval ei peaks üldse tuba pimendama? Mul on hirm, et ta ei uinu muidu.
Ei peaks jah päevasel ajal tuba pimendama. Loomulikult tunned Sa oma beebit kõige paremini ja pead katsetama, kuidas Su beebi kõige paremini uinub, aga üldiselt peaks see pigem tekitama öise unega probleeme. See võib soodustada beebit päevasel ajal liigselt magama. Okei, kui uinumise hetkel teed toa pimedaks, aga siis kui laps juba magab, siis peaks ikkagi võimaldama loomulikku valgust.
Hirm, et ei uinu? Päevaunede pärast ei peaks üldse muretsema. Mõtle, kas Kiviaja ema oleks muretsenud oma beebi lõunaunede pärast? Miks Sina peaksid muretsema? Uni on elu baasvajadus. See on sama nagu muretseda, kas inimene pissib. Ju ta ikka pissib, kui tal on pissihäda. Sama on ka unega. Loomulikult on siin omad nüansid, sest meie elukeskkonnas on mõned tegurid teistmoodi, aga üldpõhimõte on see, et päevaunede pärast muretsema ei peaks.
Aitäh Sulle! Tüüpiline ema, kell 7 juba teeb tööd. Lihtsalt tahaks sind tänada, et sa oled nii äge ja sellist informatsiooni jagad! Olen ise ämmaemand ja ka teaduspõhise info fänn ja tahaks nii väga, et oleks rohkem inimesi, kes ka sarnaselt mõtlevad. Kohe aju puhkab kui Su postitusi lugeda!
Uneregressioonid pidavatki olema sleep training industry väljamõeldised, et õigustada, miks nende unetreenimisprogrammid ei tööta. Et kui nn treenitud laps äkki enam ei maga, siis saab selle järjekordse “regressiooni” kaela ajada, mitte selle, et äkki beebide pikaajaline “treenimine” ei olegi võimalik (ning on meelevaldne), sest nende ajus ja arengus toimub esimestel aastatel nii palju, et uni pole lineaarne ja see on normaalne.
Ma arvan, et öö- ja päevaunede balanssi on siiski hea jälgida, sest nagu sa ka ise mainid, siis mõndasid beebisid peab päeval äratama, et nad kogu oma und päevasele ajale ei jätaks ja siis öösel üleval ei oleks. Üle- ja alaväsimus ei ole kumbki hea une soodustajad. Ma ei ole range päevase ajakava pooldaja, aga samas esmaskordse emana mind need soovituslikud ärkveloleku ja päevaune ajavahemikud aitasid palju, sest ma poleks osanud võib-olla oma beebi väsimusmärke ära tunda ja teda õigel ajal magama sättida. Võib-olla lapsekandmise puhul (kujutan ette, et see oli ka nii kiviajal) ei ole jah päevauned olulised, sest beebi seal põues tukub, chillib või isegi nosib ja saab nn ise endaga hakkama 🙂 Aga enda ja oma tutvusringkonna pealt on küll näha, et mingigi korrapärase päevase ajakavaga beebid magavad ka öösel paremini, kui nn vabakava beebid/lapsed.
Tere, Mann! Aitäh niivõrd sisuka kommentaari eest. Olen täiesti nõus. Ainult uneregressioonide osas ma usun, et lapsevanemad lihtsalt märkasid, et lapse uni läks halvemaks ja seetõttu pidasid seda une regresseerumiseks. Sellest, miks minust sai unetreeningu vastane kirjutan peagi. Päevakava pean ka mina väga tähtsaks. Kuigi esimesel poolel eluaastal on pigem tegu rütmi kui kavaga, siis olen nõus, et regulaarne rütm on une vundamendiks. 🙂
See postitus tuli minu jaoks täpselt õigel ajal – minu beebi sai ka äsja 4 kuuseks ja tõesti juba mõni nädal enne seda märkasin just päevaunedes erinevusi : beebi ärkas tihti, ca 35-40 min takka ja ka magama jäämine muutus raskemaks.🤔 Selles osas oli kohe meeldiv siit postitusest nüüd ka lisainfot ammutada sellel teemal.🙏
Esmakordse emana otsisin ka mina muidu kõikjalt sellele muutusele seletust ja tõesti, palju on vastukäivat informatsiooni. Lõpuks usaldan aga oma kõhutunnet või loodust, et kui beebi ikka peale 45 min kussutamist/laulmist/silitamist tuttu ei jää, siis järelikult polegi ta väsinud ja võtan ta üles. Usun samuti, et beebi on piisavalt tark, et ise lõpuks magama jääda, kui ikka ära väsib.☝️😴
Ja suur aitäh selle blogi eest – terve rasedusajagi sain siit palju infot ja tuge.🙏🤗
Suur tänu selle postituse ning uneteema uurimise ja teistega jagamise eest. Sellest on mulle, värskele esmakortsele emale, palju kasu. Ootan põnevusega ka raamatut.