Põgenemistoad – päris toad ja mängu

Põgenemistoad reaalse toana kui ka kodus “lauamänguna” on üks põnev meelelahutus, mida oma kaaslase, lähedaste, sõprade ja/või kolleegidega mängida. Millegi pärast olin alguses just põgenemistoa lauamängude suhtes skeptiline, et kas need ikka on nii põnevad ja annavad samasuguse tunde nagu päris põgenemistoas olles, aga eksisin täielikult. Need annavad hoopis teistsuguse põneva tunde ja on väga meelelahutuslikud!

Oleme mehega mänguhimuliste inimestena suured põgenemistubade fännid, kuna meile meeldib mõistatuste lahendamine, põnevad süzeed ja alati rõõm taas kord avastamisest, kui hästi me üksteist koostööd vajavates situatsioonides täiendame. Väga sageli on nii, et osa lahendusest mõtlen välja mina, osa Sten ja liites meie kaks poolt, jõuamegi koos vastusele, milleni üksinda kumbki pool poleks jõudnud. Välja arvatud morsekoodid, millest mina midagi ei jaga. Ka kolleegide või sõpradega põgenemistoas olles on mulle hästi meeldinud see avastamisrõõm, mis tekib, kui näed oma kaaslast jõudmast eriti keerulise mõistatuse lahenduseni – selline hästi positiivne respekti tunne peaaegu nagu oleks ise selle lahenduseni jõudnud. 🙂

Koos oleme mehega külastanud ligi 30 reaalse põgenemistoa, millest 20 on asunud Tallinnas ning teised Maltal, Austraalias, Lätis, Ameerikas ja Jaapanis. Lauamänguna oleme mänginud samuti üle 30 põgenemistoa. Nii veider kui see ka ei tundu, siis iga päris kui ka mängu tuba on suutnud meid oma mõistatustega üllatada.

Hind? Üldjuhul saab ühte põgenemistoa mängu mängida ühe korra, sest järgmisel korral lihtsalt juba tead, mis olid mõistatuste lahendamise vastused ning puudub üllatusmoment. Olenemata mängijate arvust jäävad päris põgenemistoad enamasti sinna 45-60 euro kanti ning mängu põgenemistoad 5-55 euro kanti. Lauamänguna põgenemistoa puhul peab sageli mängu käigus osa esemetest ära lõhkuma või paberitele joonistama, mistõttu pole enamasti võimalik ühte mängu mitu korda mängida.

Ilmselgelt, mida rohkem on mängijaid, seda odavam kokkuvõttes hind tuleb, AGA eriti lauamängu põgenemistubade puhul on parim lahendada mõistatusi kahekesi, sest sageli on mõistatus paberil kirjas ja läheks väga keeruliseks, kui tuleks seda lehte mitme osaleja vahel üksteisele edasi-tagasi ulatada. Päris põgenemistubade puhul on samuti enamasti parim kahekesi mõistatusi lahendada, kuna rohkemate osalejatega võib tekkida olukordi, kus mõnel liikmel polegi nagu midagi teha ning tekib selline kõrvalseisja tunne ja sageli ei saa “täit” elamust. Loomulikult on tubasid, kus piirarv ongi 3 või 4 ning siis on tõesti iga liige hädavajalik, aga selliseid tubasid on Tallinnas pigem vähe.

Reaalse toana.

Üldiselt on kõik Tallinnas käidud põgenemistoad mulle meeldinud, ent üpris hästi on võimalik eristada eri firmade “käekirja” tubade tegemisel. Lemmikuks ongi osutunud just need toad, mis on jätnud kõige tugevama emotsiooni, olgu selleks, siis üllatus, hirm , põnevus või mõistatuste võime end täielikult loosse kaasa tõmmata.

Minu top 5 Tallinna põgenemistoad:

1. Baker Street 221B (firmalt Claustrophobia) on mu kõigi aegade lemmik Tallinna põgenemistuba, sest seal olid nii üllatavad mõistatused ja lahenduste mehhanismid (ei olnud lihtsalt otsi võti sellele lukule) ja tundsin ennast põneva loo tõttu tõelise detektiivina. Claustrophobia tubadele on iseloomulik: pole tavapäraseid lukke, alati tekib tunne, et toa loomisel on nii mõistatustesse kui ka üldse mehhanismidesse kõvasti investeeritud nii raha kui ka aega, toas pole liigseid asju, mis ajaksid segadusse. Olen käinud veel ka Gravity, Psühhiaatrihaigla ja Tormise ookeani tubades, millest viimane on mul samuti üheks lemmiktoaks, ent kuna seal aega on vähe ja mõistatused keerulised, siis sinna on mõistlik minna mitmekesi.

   

2. Shambala (firmalt Imaginaris) võlus mind sarnaselt Claustrophobia firmalegi oma üllatavate võti-luku mehhanismidega (võiks ju arvata, et pärast ca 30 tuba olen juba suhteliselt kõike näinud, aga ei!) ning müstiliselt põneva atmosfääri tõttu. Selle firma toad on meil viimase aja üks parimaid leide. Käisime ka Suu toas, mis oli tõesti hirmus, ent oma mõistatuste, muusika kui ka dekoratsioonide ja loo ühtesulanduvuse poolest väga lahedalt tehtud.

   

3. Töövestlus (firmalt Affect Laboratories) on olnud minu jaoks kõigi aegade hirmsaim põgenemistuba, kuna seal tekib väga reaalne ohutunne, vähemalt mul tekkis. Mõistatused on pigem keerulised ning sinna tuppa ei saagi minna vähem kui kolme inimesega, sest osalejad eraldatakse üksteisest ning siis on iga liige ülioluline. Seal toas üllatasid mind paljud asjad: esiteks lugu ise ja loo püant, teiseks huvitavalt tehtud mõistatused ning kolmandaks see, kuivõrd oli toa ehitamisel vaeva nähtud. 
4. Hullu Doktori tuba (firmalt Exitroom) võlus mind oma põneva süžeega, kus sarnaselt Baker Street 221B Sherlock Holmsi loole pidi kahtlusaluste seast süüdlase mõistatama vihjete järgi, mis on minu jaoks alati põnevam kui lihtsalt tuba, kust peab ebamäärasel põhjusel põgenema. Exitroomile on iseloomulik, et hästi suur rõhk on teemakohase õhustiku loomisel ning lukud avanevad enamasti võtme või numbrikombinatsiooniga. Raskeks teeb mõistatamise mittevajalike toas olevate esemete rohkus ning miinusküljeks on mõnikord vajalik lahenduse leidmiseks kogu tuba läbi kompida või raamatud läbi lapata. Olen käinud Exitroomi tubadest veel Dracula, Protseduuride, KGB ja Pehmes toas. Ära märkimist väärib kindlasti Protseduuride tuba oma verise ja samas meditsiinilise õhustiku tõttu – see on kindlasti meeldejääv.
5. Verine pulm (firmalt Escape Room Factory) ühe mu lemmikuna pole päris põgenemistuba vaid pigem teatraalne põnevusmäng. Seal pole otseselt mõistatusi ning kogu mängu juhivad päris näitlejad. Kindlasti on vaja tavapärasest rohkem julgust, kuna kohati oli ikka päris hirmus mööda pimedaid käike teed otsida samal ajal kui keegi näitleja pimedusest Sind ehmatab või Sinust kinni haarab. Hea, et olime neljakesi, sest siis oli lootus, et ehk kogu aeg ise ei ehmata. Näitlejate poolt etendatud lugu ja kogu see elamus kokku olid vägagi meeldejäävad, mistõttu ka koht minu top 5-s! Varem oli sellel firmal palju tubasid, millest sai külastatud nii Vanglast põgenemise, Muumia, Tapamaja ja Mahajäetud tehase tuba. Uutest olen käinud Pimedal Eksperimendil, kus kõik toimus täielikus pimeduses ning juhinduma pidi vaid oma kompimis-, kuulmis-ja lõhnameelest. Alguses oli väga klaustrofoobiline olla täielikus pimeduses, ent toimetama hakates hirm kadus, sest põnevad mõistatused viisid hirmumõtted mujale. Viimati käisime Tormi müsteeriumil, mis leidis aset päris laeval (Lennusadama juures) ning kus pidi leidma meeskonna hukkumise põhjuse. Kuigi iseenesest oli õhkkond väga autentne ning tänu videotele lugu väga esil, siis mõistatused olid minu jaoks sellised tavapärased.

Teistest Tallinnas olevatest põgenemistoa firmadest oleme külastanud veel ka Adventure Roomsi. Mina olen käinud Musta Kuninganna toas, kus loo temaatika ja dekoratsioonid mulle väga tugevat emotsiooni ei jätnud, ent sealsed mõistatused olid väga põnevad.

Lauamänguna.

Meie tellime (õigemini Sten tellib) mänge neti teel, mistõttu on meil kindlasti põgenemistoa mängudest natuke laiem ülevaade, kui lihtsalt need mängud, mis Eestis on müügil.  Eestis on need mängud väga uus asi – jõulude ajal nägin esimest korda lauamängupoes müügil firma Exit The Game mänge, mis tõelise kiirusega lettidelt ära osteti, ning nüüd on lisandunud ka Unlock! mängud. Aga isegi, kui poes mängu pole, siis internetist tellime on nii lihtne ja kiire, et see mõned eurod kohale toomise tasu ei tohiks kedagi murda (põgenemistoad lauamänguna on niigi palju odavamad kui “päris” põgenemistubadesse minek).

Meie mängitud lauamängu põgenemistoad alustades lemmikust, kuigi pean tõdema, et kohtadel 3.-7. olevad mängud on kõik väga toredad ja raske oli neid mingisugusessegi pingeritta seada:

1. Unlock! mängude seeriast oleme avastanud kahte mängude kombot  (Unlock – Escape Adventures, Unlock – Mystery Adventures), kuhu kokku kuulub kuus mängu. Iga mängu saab osta ka üksikult. Iga mäng vastab ühele kaardipakile, milles olevate mõistatuste lahendamiseks on aega 60 minutit. Lemmik põgenemistoaks on see minu jaoks seetõttu, et sealsed reeglid on jaburalt lihtsad, ent saadav rõõm tohutu. Mulle meeldib, et mõistatused on väga erineva raskusega, vajalik on ka tähelepanu (nt mõnikord peab kaartidelt leidma peidetud numbreid), ei pea inglise keeles väga proff olema ja ühele heale mängule omaselt on kõik ka visuaalselt väga ilus. Seda mängu saab kunagi uuesti mängida, kui mõistatuste vastused ununenud. 🙂 

   

   

   

2. Exit The Game seerias on ilmunud palju mänge, millest meie lauale on jõudnud: The Secret Lab, The Abandoned Cabin, The Pharaoh`s Tomb, The Forbidden Castle, The Polar Station, The Forgotten Island.  Iga mänguga on kaasas juhiste leht, dekodeerimise ketas, mõistatuste raamatuke, konkreetseks mänguks vajaminevad lisa jubinad ja kolm kaardipakki (vihje-, mõistatuse-ja lahenduskaardid). Mängu mehhanism on hästi lihtne, ei pea olema inglise keele proff ning mulle eriti meeldib selle mängu mõistatuste raamat, mille puhul ongi mõeldud, et mängu lõpuks on seal osad leheküljed katki lõigatud, ära volditud või täis igasugu mõistatamiseks vajalikke märkmeid.  Ilmselgelt ei saa seda mängu mängida mitu korda, ent tegu on oma kvaliteetsete mõistatuste ja huvitavate teemade tõttu ühe meie lemmikmänguga. The Pharaoh`s Tomb oli meie jaoks üks kõige raskemaid. Lemmikuks on olnud mul The Secret lab ja The Polar Station. Aega on arvestatud 1-2h, mis enamasti ongi umbes nii meil ühe mängu peale läinud. 

   

   

3. Escape The Room mängudest oleme avastanud mänge Secret of Dr.Gravely`s Retreat ja Mystery at the Stargazer`s Manor. Mõlema mängu puhul on mulle väga meeldinud mõistatused ja viis, kuidas mängu mehhanism on üles ehitatud. Mängus on neli ümbrikut, mis sisaldavad mitmesuguseid mõistatusi ja veel väiksemaid ümbrikke. Lisaks on mänguga kaasas ka spetsiaalne ketas, millel tuleb kontrollida mõistatuse lahendust iga ringi õigesti keerates ning kui kõik õige, siis saad avada järgneva ümbriku ja sedasi see lugu aina edasi kulgeb. Hästi lihtne ja loogiline mehhanism, pole vaja profi tasemel inglise keelt ning mõistatused on olnud ka väga leidlikult välja mõeldud. Ainukeseks negatiivseks küljeks on olnud see, et nende mängude stsenaariumid ja temaatika on olnud minu jaoks liiga fantastilised. Aega lahendamiseks on 90 minutit. Saab uuesti kunagi mängida. 

   

   

4. Escape Room mängude seeriast oleme mänginud põhimängu The Game (sisaldab nelja mängu) ning mitmeid laiendeid: Welcome to Funland, Murder Mystery, Virtual Reality Expansion Pack Edition. Viimane sisaldab kahte mängu ning kaasas on virtuaalreaalsuse prillid, mis tuleb ühendada mobiili ja äppiga. 

   

   

   

   Laiendite mängimiseks on vajalik põhimängu olemasolu, kuna sellega tuleb kaasa kirstu moodi kodeerimismasin ja spetsiaalsed sinna sobivad “võtmed”. Iga mäng sisaldab endas ümbrikuid vajaminevate mõistatuste, kaardilaua ja esemetega ning lisaks on ka vihjete kaardid, mida võib avada siis, kui teatud aeg on juba täis tiksunud.  Virtuaalreaalsuse mängude puhul jäi hinge kraapima tunne, et lahendus antud mõistatusele pole loogiline järeldus eelantud vihjetele või polnud me lihtsalt piisavalt nutikad nende mõistatuste lahendamiseks. Teised mängud on olnud tehtavad ja alati väga kaasahaaravad, kuna mõistatused on väga teemakohased.  Saab uuesti kunagi mängida.

5. Escape Room in a Box – The Werewolf Experiment Game – sealsed mõistatused olid enamik väga põnevad, ent paar ülesannet nõudis väga head inglise keele oskust (no selline sünonüümide mõistmise tase) ning seetõttu olid meil paari mõistatusega tõsised raskused. Samas mulle väga meeldis see mäng, sest kõik oli iseenesest väga uhke, mõistatused omapärased ja neid erinevaid asju oli seal ikka tõeliselt palju. Ajalimiit on nõrkadele, sest me lahendasime neid mõistatusi ikka väääga kaua. Ei saa uuesti mängida, kuna sodisime kõik ära. :/ 

6. Deckscape mängude seeriast oleme mänginud The Fate of London, Test Time. Tegu on kaardipakkidega, kus tuleb järjest kaarte võtta – loed läbi ja lahendad mõistatuse, siis pöörad kaardi ümber ja kui vastasid õigesti, siis jätkad, ent kui vastasid valesti, siis saad X-i, mis mängu lõpus annab lisa aega vms. Iseenesest hästi lihtsate reeglitega mäng ning mõistatused on meie jaoks ka hästi parajal tasemel – peab mõtlema, kuna pole liiga kerge, aga samas ei teki ka ahastust, et oleks liiga keeruline. Kuna kaardid pole nii ilusad kui Unlock mängudes, siis ei teki ka sellist teemasse sisse elamise tunnet. Samas aina edasi tiksuv aeg (60 minutit kokku) ja kahtlus, et me ei jõua aja sisse, on selle mängu seeria puhul olnud kuidagi eriti meeldejääv. Saab kunagi ehk uuesti mängida.Viimati mängisime samast seeriast Heist in Venice. See oli nii lahe! Kui varasemalt on minu jaoks teemasse sisse elamine olnud Deckscape puhul vaevarikas, siis seal pidi kõigepealt valima 6 rolli seast endale tegelase ja siis iga tegelane oskas teatud mõistatust lahendada ja üheskoos mindi Veneetsiasse panka röövima – selline filmi “Italian Job” temaatiline. Mõistatused olid mõnusalt rasked. Ohh.. see oli suurepärane!
7. Escape Team`i poolt tehtud treening missioon ja viis missiooni on erilised selle poolest, et esiteks on need väga odavad (esimene missioon ja treening on tasuta ning järgnevad missioonid maksavad alla 1 euro tükk), teiseks on need ülesanded võimalik ise kodus välja printida ning kolmandaks, ja kõige tähtsamaks, on sealsed mõistatused väga kaasahaaravad ja põnevad. Voltimine, lõikamine, sobitamine ja nutikus tulevad kõik kasuks. Kahjuks pole selle põgenemismängu temaatika väga haarav ja vaatamata mobiiliäppist kostuva hääle püüetele meid kui mängijaid pommipanija takistamise temaatikaga kurssi viia, jääb mängu teema siiski tahaplaanile. Saab seda mängu kunagi ehk uuesti mängida.
8. Unfinished Case of Holmes – kuigi aega oli mänguks arvestatud 90-120 minutit, tekitas see mäng minus frustratsiooni. Mänguga oli kaasas 12 mõistatuste lehte ning lisaks igasugu ümbrikud. Esimese ülesandena pidi need mõistatuste lehed panema järjekorda, ent ometi mängu ajal pidi neid ikkagi suvaliselt järjekorrast võttes kasutama, mis ajas mind eriti segadusse. Iseenesest olid mõistatused kõik toredad, aga lihtsalt kogu see mängu mehhanismi ülesehitus, õigete vastuste kindlaks tegemine (kord vaja numbrit, kord sõna, kord ei saagi aru, mida ja kuhu on vaja vastata jne) ja segane kujundus, tekitas rohkem küsimusi kui vastuseid. Mänguga kaasas käiv mobiiliäpp oli keeruline. Lugu ise oli enam-vähem. Saab uuesti kunagi mängida. 

Vot sellised põgenemistubade muljed siis minu poolt.

Milline on olnud Sinu lemmik külastatud põgenemistuba? Milline põgenemistoa lauamäng on enim meeldinud?