REISIKS ETTEVALMISTUSED JA SÕIT AUSTRIASSE
Miks Austriasse? Sest seal olev SkiWelti suusakuurort asus piisavalt “madalal”. Austria Saalbachi suusakuurort on ka madalal, aga seal alles käisime. Pelgasin liiga kõrgele mägedesse minekut, sest see võib põhjustada beebil kehva enesetunnet ja virila beebiga reisil olla on väga kehv. Samas tahtsime ööbida võimalikult tõsteliftide lähedal, et ei peaks suusatama minnes raiskama aega autoga mäele sõitmiseks, kui niigi aeg minu suusatamiseks on piiratud.
Miks peaks keegi üldse beebiga mägedesse suusa reisile minema? Sest meile meeldib mägisuusatamine, meil on tore reisiseltskond ning oleme iga-aasta viimased neli aastat käinud (va eelmine aasta kui olin rase) ehk siis on see ka mingit moodi traditsioon.
Jõudiski jälle kätte meie järgmine reis. Pärast jubedaid üleelamisi Tenerifelt tagasilennul 1,5kuud tagasi (Tenerife tagasilend siin) ei olnud ma uuesti reisile ega lennukile minemisest üldse vaimustunud. Tundus loogiline, et kui ma selle peale ei mõtle, siis see nii pea ka ei tule. Nähes minu eiramist, võttis Sten reisiks valmistumise suures osas enda peale.
Mis me siis kaasa pakkisime?
- Erinevalt 2,5-kuusega reisimisest kulub 7,5-kuusel riideid ikka tunduvalt vähem, sest toidu üles tulemist enam ei ole. Jah, eks vahepeal riideid saavad märjaks ila tõttu, aga riided kuivavad ju ära. 🙂 Nüüd määrduvad riided pigem söömise ajal. Igaks juhuks ostsime natuke riideid juurde (suuruses 80 – väikese kasvuvaruga), et 7-ks päevaks oleks vähemalt 10 komplekti.
- Ostsime reisieelselt ka reisivoodi (+madratsi). Ega see mingisugune kohustuslik asi ei ole, sest enamasti saab hotellist võrevoodit rentida, aga kuna ka edaspidi on palju reise plaanis, siis on lapsele ehk parem, et on üks kindel turvaline pesa. Uneasjadest said kaasa veel tema tekid, Myhummy, valgust reguleeriv lamp, unekaisukas ja pidzaamad.
- Turvahälli. Jälle on võimalik see kohapeal autorendiga rentida, aga enamasti on need turvahällid nii kehva kvaliteediga, et tundus mõistlik enda oma kaasa võtta.
- Igaks päevaks üks püree, näputoidu mõnglid, beebi sööginõud, põlled. Ostsime ka kohapealt püreed juurde.
- 2- päeva jagu tavalisi mähkmeid, ujumismähkmed. Ostsime kohapealt tavalisi mähkmeid juurde.
- Kui eelmistel reisidel 2,5- ja 5,5-kuuselt võtsime kaasa ka mängukaare, siis nüüd, kus Väikemees roomab/käputab, siis võtsime kaasa lihtsalt igasugu mänguasju ja raamatuid.
- kandevahenditest võtsin endale lennujaama minekuks ja seal toimetamiseks kandelina (endal käed vabad ja laps igal juhul rahul). Külma ilma tõttu kandejope ning igaks juhuks sai reisile kaasa ka kandekott. Vankri kaasa võtmisel ei näinud ma mõtet, sest 1) rõdule/üksinda kuskile õue ma võõras kohas last magama ei jätaks (ühendatud rõdud), 2) jalutamisharjumust ma tekitanud ei ole (ta jääb lõunaunne hästi ka voodis ning siis saan omi asju teha) ja 3) õues pikalt magamine pole ka meile sobiv, sest siis magab ta oma “päevaune tunnid” päeval täis ja ööseks enam und ei jätku, pluss pikalt järjest üleval ta ka olla ei jaksa ehk siis eelistame pigem 3x1h uinakuid.
Sõit. Hommikul saime kaua magada ja teha veel viimased pakkimised, sest lennujaamas pidime olema alles kell 13.30. “Vankri” ehk siis kilesse pakitud reisivoodi ja turvahälli, saime ära anda tasuta. Lendasime Tallinnast Varssavisse, kus meil oli 1,5h aega süüa ning seejärel lendasime juba Münchenisse. Lennud läksid hästi ruttu (kumbki ca 1,5h) ja olid ideaalse ajastusega, sest mõlemad jäid täpselt Väikemehe lõunaunede ajale. Kuna seekord oli Väikemehel oma istekoht, siis magas ta oma toolil, mis muutis jälle (minu) reisielu kergemaks.
Münchenist autoga Austriasse oma hotelli poole teele asudes läks jälle kõik lihtsalt, sest autos jäi Väikemees täpselt oma ööunne. Magava lapsega ON lihtne reisida. Hotelli jõudsime hilisõhtul.
SUUSAKUURORT
Suusakuurort SkiWelt on maailma üks suuremaid ja modernsemaid suusakeskuseid – võitnud erinevaid auhindu, skiresort.de andmetel on 431 suusakuurortist just see kuurort maailma parim.
Suusavarustuse rentisime meie külast minevate suusaliftide kõrval suurest Interspordi rendipoest. Jama oli see, et jõudes esimesele laskumisele sain aru, et jalanõud liiga loksuvad jalas, mistõttu pidime mu saapad kitsamate vastu ümber vahetama. Loksuvate saabastega võib ju siniseid radasid sõita, aga järsematel mustadel mägedel on kindlama suusa tunnetamise jaoks tähtis, et saabas oleks tihedalt jalas ja oleks võimalik seeläbi suuska kontrollida. Õnneks läks see saapavahetus väga ruttu, sest rendipood oligi kohe lifti juures, kus plaanisime läbi sõita.
Mina käisin suusatamas kahel päeval ca 4h korraga, koos Steni ja äiaga, samal ajal kui ämm ja meheõde Väikemeest valvasid. Paremaid reisikaaslaseid annab otsida! Jõudsime selle 4h-ga päris palju radasid läbi sõita ning lisaks veel ka mäestiku restoranis süüa. Kuigi oli plaan, et ühel päeval hoiab Väikemeest Sten, siis olin sellel päeval nii suures nohus, et otsustasin mäele mitte minna. Siiski tunnen, et 2 päeva intensiivset sõitu, oli minu jaoks täiesti piisav.
Radasid oli eri oskustele (sinised, punased ja mustad), ent minu arvates olid enamik olenemata tähistusest punased ehk siis tegu pole kuurortiga, mis oleks väga hea algajale sõitjale. Mulle meeldis, et kuigi rahvast jagus kõikjale, siis ei olnud laskudes sellist inimtühja tunnet ning samas ei olnud ka ülerahvastatust, et peaks liftide järjekorras pikalt ootama. Enamik radasid olid väga heas seisukorras: täpselt paraja kõvadusega – ei olnud lumi liiga pehme, et suusk koperdaks kuskile lumes oleva mügariku taha ning samas polnud ka liiga jäine, et üldse pidama ei saaks – täpselt paras. Aga muidugi mida küladele lähedamale, madalamale, kus liikus rohkem suusatajaid ja kus oli ka temperatuurilt soojem, olid osad rajad ikka täielikud mügarikest seasonklad.
Nagu ühe puhkuse ajal ikka, on ilm väga väga tähtis. Meil vedas, sest seitsmest päevast pooled olid päikeselised ja lund sadas vaid ühel päeval (lumega on kehv sõita, sest ei näe, kus on lumemügarikud ja kus mitte). Lumi ja sellelt peegelduv päike pani oma eredusega silmad vett jooksma, mistõttu ükspäev mäele reisikaaslastega koos lõunat sööma minnes, ostsime Interspordist ka Väikemehele päikeseprillid. Hea, et Eestist ei ostnud, sest sealne valik beebidele oli tõesti üllatavalt suur.
Nagu hiljem selgus, siis 95% söögikohtadest ongi suusamägedes ning all külas olevate söögikohtade valik on väga kehva. Aga mägitoit on maitsev. Kuigi enamasti olid söögikohtades kõiksugu pidi tehtud sealihast road nagu Viini šnitsel ja vorstid, siis harvadel juhtudel, kui leidsin mõne kanaliha toidu, oli see parim kana, mida olen elus söönud. Ükspäev jalutasime mööda oma küla peatänavat, ent 1,5h pärast pöördusime ikkagi oma hotelli lõunat sööma, sest kõikjal oli lõunatoidu valik väga kehv – kõik suusatajad ju söövad üleval mägedes! Tõeline suusakuurort. 🙂
MEIE HOTELL
Elasime suusakuurorti kõrval olevas külakeses nimega Brixen im Thale. Sealsamas lähedal on ka Sölli küla, mis on suusasõpradest eestlastele ehk rohkem tuttav. Meie hotelliks oli Brixen im Thale Sporthotell ja võib öelda, et panime väga kümnesse: väga rikkalik hommikusöök, maitsev ja suure salati valikuga mitme käiguline õhtusöök (isegi mina oma piiratud menüüga sain süüa), kiire internet, tennisekeskus, suusaliftidest max 1km kaugusel, hea teenindus, spa-alal sooja veega bassein ja mullivann (lapsega reisides miski, mida jälgin!) ja eraldi sauna-lõõgastusala, kus oli 4 sauna.
Kuigi hotelli magamistubade ja söögisaali osa on pigem vana, siis olid toad väga ok. Meie tuba oli vannitoaga. Vanni me reisi jooksul ei läinudki, sest kasutasime seda “lisatuba” Väikemehe magamistoana ehk siis kogu tuba oli täis tema reisivoodit. See võimaldas meil õhtul toas toimetada sedasi, et me teda ööunest üles ei ärataks. Nii mõnelgi õhtul olime reisikaaslaste kahetoalises sviidis. Elutoas mängisime koos lauamänge ning teises toas magas Väikemees hotelli poolt antud võrevoodis ööund. Kui mängud mängitud ja jutud räägitud, siis viisime ta ükshetk enda tuppa edasi magama. On see siis mägede õhk ja/või mõnus voodi ja tekk, aga uni oli seal hotellis väga hea. Kordagi polnud seda muret, et und ei tuleks – uni tuli ja oli väga magus. Nii mõnelgi õhtul läksime juba kell 21 magama – seda ei juhtu Eestis mitte ilmaski! Väikemees tegi seal ühel ööl oma elu unerekordi ärgates 12h jooksul söömiseks VAID ühe korra!
Lisaks mäesuusatamisele tegime ka muud trenni: korra käisime Steniga tennist mängimas ning kolm korda tegime koos minu treeningkava harjutusi. Ostsin endale hiljuti treeningprogrammi ning videote järgi teen siis igasugu jube raskeid harjutusi, et suveks “emakõht” ära saada! Loomulikult tegelesime puhkusel ka lõõgastumisega. Võtsin massaaže (aroomi- kui ka kuumade kividega) ning paar korda käisime ka spa-s. Austerlased on oma sauna traditsioonides meie mõistes veidrad. Nimelt tuleb nende saunades olla paljas ja ilmselgelt pole lapsed sellistesse “porno” aladesse lubatud. Kusjuures laps on austerlaste silmis kuni 14-aastane. Kui keegi teab mõnda põhjust, miks on hea olla võõraste vastassoost inimestega koos paljas, siis oleks tore teada. Minul isiklikult on veider minna sauna, kus võõrad mehed, jalad lajali “lõõgastuvad” ja ilmselgelt iga sauna sisenejat pilguga “tervitavad”. Millegi pärast on enamasti aurusaunad inimestest tühjad, eelistatakse ikka sellist Soome sauna, kus kõik on “näha”. Õnneks anti meile vähemalt oma hotelli spa-s ujumisriietes olemine “andeks” (käisime saunades, kus teisi ei olnud) ning isegi beebiga õnnestus saunas käia ilma, et töötajad pahandaksid. Oldi mõistvad, mis oli tore.
BEEBIGA VEETORUDES
Ükspäev käisime pärast suusapäeva 10 minuti kaugusel kõrval külas, Kirchbergis, Aquarena spa-veepargis. Olin hästi skeptiline ja ei tahtnud minna, sest meie hotelligi spa oli väga mõnus ning lisaks oli mul olnud eelmine päev tugev nohu. Siiski suutis Sten, õnneks, mind ära rääkida, sest see oli suurepärane. Saunade ala oli Austriale kohaselt vaid täiskasvanutele ning seal pidi olema paljas. Vaatamata paljas olemisele olid saunad väga mõnusad (hamam, Soome saun, erinevad aurusaunad). Lisaks oli ujuda võimalik ujulabasseinis, lastebasseinis ning väga sooja veega suplusbasseinis. Olid ka kaks liutoru. Kui mehe õde oli kinnitanud, et tegu on väga leebete torudega, siis läks Sten koos meie Väikemehega oma esimesele veetoru sõidule. Mina läksin peale neid, igaks juhuks, et keegi neile otsa ei sõidaks, kuigi seal olid fooridel reguleeritud väga pikad vahed. Ma pole vist elu sees nii aeglase vooluga torus käinud, sest päris suure osa ajast pidi endale hoogu juurde lükkama, ent samas olid seal torudes pimedad alal, kus torude laes olid ilusad valgusmängud – tõesti väga tore!
SWAROVSKI KRISTALLIDE MAAILM
Ükspäev sõitsime Innsbrucki, et külastada Tripadvisoris väga hinnatud Swarovski kristallide kunstimuuseumi. Võtsime selle 1h pikkuse teekonna ette, sest teadsin, kui väga Väikemehele meeldivad igasugu valguskiired, klaasmunad, sädelevad asjad jms. Ilmselgelt ei olnud mul sellele muuseumile väga kõrgeid ootusi, ent tegu on kõige huvitavamalt ja interaktiivsemalt tehtud kunstimuuseumiga, kus olen kunagi käinud! Seal oli eraldi nii õuealal tehtud atraktsioonid kui ka majas olevad visuaalsed vaatemängud. Oli kasutatud nii muusikat, lõhnu kui ka robootikat kristallide näitamiseks. Mulle üllatavalt selgus, et see on lastega perede meelispaik – näiteks oli seal lastele tehtud eraldi nelja korruseline turnimismaja, lisaks veel ka õues olev lasteala. Aga muuseumis seda sädelust ja kristalle ikka jätkus! Külastasime ka sealset restorani, kus oli imemaitsev toit: sai ruttu toidu ja polnudki peen koht nagu olime tühjade kõhtudega peljanud. Parim reisi vegan toit! 🙂
HELLABRUNI LOOMAAED
Kuna meie lennuk läks alles hilja õhtul ja samas pidime hotellist keskpäeval välja checkima, otsustasime minna Müncheni Hellabruni loomaaeda (Münchenis on mitu loomaaeda, see on kiidetum). See oli uskumatu! Sakslastele omaselt oli kõik väga organiseeritud ja kompaktne. Kõik loomad olid nii hoitud, kõigil nii ilusad “pesad”. Kahjuks oli meil seal ainult 1h aega, ent jõudsime näha nii kaelkirjakuid, hunti, suuri ja väikeseid ahve, käia akvaariumis kui ka troopikamajas. Väikemehele seal VÄGA meeldis – suu ammuli vaatas nii loomi, taimi kui ka teisi inimesi. 🙂
BEEBIGA REISIL
Väikemees oli nii tubli reisisell. See 1h ajavahega kohanemine käis ka kuidagi eriti kergelt ilma et päevakavasse oleksid tulnud mingisugused suured anomaaliad. Eks mida reisi lõpu poole, seda rohkem virisemist ja katkendlikku ööund oli, sest kodust väljas on mul väga raske 100% jälgida, mida toidu sisse pannakse. Püüan küll jälgida, et poleks võid ja piimatooteid, muna, aga ega tegelikult 100% ei saa alati. Üldiselt oli ta aga super tubli – sõi isukalt nii püreesid kui ka näputoitu (alates arbuusist, makaronidest kuni kala ja kanalihani), magas ilusti ning oli heatujuline, kui ämm teda hoidis ja mina suusatamas olin. Selles mõttes on ikka mitmekesi väikese lapsega reisimine lihtsam.
TAGASISÕIT
Meie lennud Münchenist Varssavisse ja sealt edasi Tallinna olid küll Väikemehe ööune ajal, ent päris head ööund tal ikkagi seal ei tulnud. Pigem magas 30-45 minutit ja siis oli jälle 2,5h üleval. Aga ta oli tõesti suurepärane reisikaaslane. Lennukis uudistas oma mänguasju, suhtles inimestega ning oli enamjaolt rõõmsameelne.
Kokkuvõttes olen nii rõõmus, et reisile läksime. Nii hea vaheldus ja kõige parem, et sain Steniga kogu aeg koos olla. Kodus saame ka koos olla, aga seal ei olnud tal mingeid kohustusi. Heast kogemusest innustatuna olen juba täitsa põnevil, kuidas meie järgmine pikem Euroopa reis välja kukub, siis juba aastase Väikemehega. 🙂
