Hispaanias suusatamas

Ettevalmistused reisiks ja sõit Hispaaniasse

Vahetult enne, kui Eestis koroonaga seis hulluks läks käisime me Lõuna-Hispaanias mägedes päikest püüdmas.

Hispaaniasse suusatama? Jep. Lõuna-Hispaanias asuvasse Sierra Nevadasse. Tegelikult oli meil esmane plaan minna suusatama mägedesse Austriasse, aga koroonapiirangute tõttu muutus meie sihtkoht hoopis Hispaaniaks. Mägedes suusatamas oleme käinud iga aasta, aga eelmisel aastal jäi meie perel minu raseduse tõttu reis vahele.

Ettevalmistused ja reisi planeerimise tegi äi, sinna hulka koroonatestide tegemiseks ajad. Nimelt pidime tegema testid nii, et lennukile minnes ei oleks testid vanemad kui 72h. Inimesi oli testimas väga palju ning ainuüksi meie broneeritud kellaajaks oli kohale tulnud üle 10 inimese. Seekord oli hea proovi võtja ja ei olnudki väga hull. Kahjuks selgus, et paar päeva tagasi õel tekkinud palavik oli ikkagi koroonaviirusest tingitud, mistõttu õde ja vend kaasa ei tulnudki. 🥺 Õe klassis paljud olevat haigeks jäänud. Seetõttu oli meie reisiseltskond planeeritust väiksem.

6,5-kuusele Rõõmupallile võtsime kaasa kandekoti, püstise isteosaga vankri, poti ja ujumismähkmed. Lisaks paari päeva jagu tavalisi mähkmeid. Olles Hispaanias varem käinud, siis teadsin, et siinsed mähkmed on väga okeid. 2,5-aastasele Väikemehele võtsime ka kaasa poti ja tema reisivoodi ning madratsi.

Sekeldused lennujaamas

Lend läks välja Tallinnast hommikul kella 6 ajal ning olin väga üllatunud, et kogu lennujaam oli paksult rahvast täis. Ja ma arvasin, et koroona ajal keegi ei reisi. 🤔

Lennule registreerides pidi näitama oma negatiivset koroonatesti tõendit, millega oli paljudel suur jama, sest sobis vaid inglise keelne spetsiaalne tõend labori templiga või mingis testimise keskkonnas mobiiliga sisse logides tõendi näitamine. Kuna õe ja venna asemel tuli reisile kaasa meheõe sõbranna ja tema oli oma koroonaproovi tulemuse saanud alles öösel kell kolm, siis temal seda spetsiaalset tõendit ei olnud. Samuti ei sobinud ise digiloo keskkonnast väljaprinditud tõend, sest seal tõendil ei olnud kõik 100% inglise keeles. Lõpuks sõitis inglise keelse tõendiga kohale meie tuttav perearst ning saime ikkagi lennule. Veab, et meil on tuttav perearst, kes on valmis kiirreageerides keset varahommikut appi tulema!

Lendasime Tallinn- Frankfurt-München-Malaga ning jõudsime Hispaaniasse alles kella neljaks pärastlõunal. Lennusõidul mina tegelesin beebiga ja Sten Väikemehega. Olime lennukisse kaasa võtnud mänguasju, raamatuid jne, ent beebile pakkusid enim huvi lennuki evakuatsiooni brožüürid, mis olid kilesse pakendatud. Võttis neid sealt istmesahtlist välja ja ma panin tagasi, sedasi umbes miljon korda. Münchenis oli pikem lendude vaheline peatus, kus ühes toidukohas oli võimalik süüa osta. Üldiselt lennujaamad nägid nukrad välja: poed kinni, vähe inimesi, kõik maskides. Iga jätkulennu ajal pidime lisaks piletitele näitama oma koroonatõendeid nii lennukilt väljudes kui lennukile minnes.

Väikemees magas Steniga koos Müncheni-Malaga 2h45min pikkuse sõidu. Beebi magas lendude vahel, ent mitte lennukis. Samas oli ta väga tubli, vaataski suvalisi asju ja ma väga aktiivselt talle tegevust ei pidanud leidma. 🙏🏻 Kuna olin ise mega väsinud (lahkusime kodust ju juba hommikul kella 4.30 ajal), siis õnnestus mul 10minutit üks lend magada samal ajal kui ämm beebit hoidis. Ma nii väsinud, et uinun alati paari sekundiga. Lennujaamas rentisime autod. Kui tavaliselt on rendiauto järjekorrad pikad, siis seekord oli inimtühjus.

Hispaania ja koroona

Hispaanias on kohustuslik kanda kogu aeg maski. Või vähemalt inimesed ise kannavad. Isegi õues olles ning kodanikutunne on neil tugev. Isegi väli suusaliftile ei lasta, kui mask pole ees. Kummaline on see, et siin kannavad maske isegi väikesed lapsed.

Üldiselt on ikkagi kurb vaadata, kuidas ärid põhja lähevad. Näiteks plaanisime minna hotelli kõrval olevasse restorani sööma ja hommikul oli uksel silt, et nad on pankrotti läinud. Samuti on näha, et hotellis väga palju inimesi ei ole, ent bufeelaud on ikkagi toidust lookas – enamik läheb ju raisku. Samuti on kurb, et õhtuti mängib elav muusika ehk laulja ja muusik esinevad, aga mitte keegi pole neid kuulamas, kuigi naine laulab väga hästi ja lood on tempokad. Ei ole seda “elu”.

Söögikohtades menüüsid ei ole. Tuleb QR-kood mobiiliga sisse skännida ja siis vôib-olla avaneb mingi menüü- mega tüütu!

Meie hotell

Meie Melia hotell asus 2200m kõrgusel tõstukite lähedal, et oleks võimalik kiirelt jalgsi mäele minna. Sõit autoga Malagast Sierra Nevadasse kestis 2h ning oli käänulise tee tõttu minu jaoks õuduste õudus, ent kuna sõitsime laste ööune ajal ja enamiku sõidust ma magasin, siis elasin selle üle.

Kõige hullem oligi enesetunne hotelli jõudes, sest kõrgusest käis pea ringi, valutas ja oli selline tunne nagu liikuda on võimalik vaid käpuli. Õnneks Sten tõi kõik asjad tuppa, pani voodid valmis ja magavad lapsed ei pannud midagi tähele. Hommikuks oli kõik juba korras. 👍🏻

Mägedes uni on muidugi meeletult hea. Ükskõik kui palju magada, ükskõik kui palju öösel ärgata, siis ikka on nii hea sügav uni ja hea hommikuti ärgata põhjuseks nii temperatuuri jahedus kui ka mägede õhk. Naljakas on ka: piisab paarist kiiremast liigutusest maa peal, kui juba ajab hingeldama. Lapsed magasid nii päeval kui ka öösel kauem kui Eestis. 👍🏻😁

Hotell oli suur. Hommiku-ja õhtusöök bufeelauana head. Isegi mina oma piiratud toiduvalikutega sain midagi süüa. Lõunal sõime enamasti kas toidupoest ostetud kraami (pirnid, õunad, banaanid, maasikad, mustikad, sai, vegan juust, vegan piim, krõbuskid) või käisime tõstukiga mäel söömas. Mäe peal olev Poke bowl oli imemaitsev!

Hispaania elurütm

Kõige enam häiris mind Hispaania söögirütm. See tähendas, et hommikusöök oli algusega kell 8 ja õhtusöök alles kell 20, mis tähendas, et laste unerütm lükkus palju hilisemaks, näiteks Väikemees uinus alles kella 22 ajal, ööund oli hommikusöögi alguse tõttu vähem kui tavaliselt ning lõunaund koguni 2-2,5h. Aga lapse kehale sobimatu rütm tähendas ühte pahurat last. Eriti pärast lõunaund vajas ta pikalt aega, et meel rõõmsaks saada.

Peaaegu iga päev käisime ka enda hotelli spa-s ujumas ja saunades. Isegi minu jaoks oli seal basseinides soe vesi. Ühel päeval käisime ka kahekesi kõrval hotelli spa-s, mis oli mõeldud vaid täiskasvanutele. Koroona tõttu olid kõikjal vajalikud broneeringud ning korraga lastakse spa-sse imevähe inimesi. Seetõttu enamasti olemegi spa-s vaid oma reisiseltskonnaga.

Sierra Nevada suusakuurortina

Suusakuurortina olid mäed igati tasemel, rajad hästi hooldatud ning lund oli piisavalt. Varustuse rentisime kohapeal nagu tavaliselt. Mina käisin kahel hommikupoolikul sõitmas ning tõesti oli mega mõnus mööda lund vuhiseda ja kauneid mägesid silmitseda. Ämm ja äi hoidsid samal ajal lapsi. Rahvast oli palju nädalavahetustel, ent radadel hajus rahvas nii ära, et radadel ei pidanud väga jälgima, et kas keegi sõidab otsa või et keegi poleks endal ees.

Iga kord tõstukiga mäkke sõites oli mul kõrgusest natuke kehv olla, iiveldas, aga see sõitma hakates möödus. Kõige kõrgemaks kohaks, kus käisime oli 2800m.

Sten käis kahel päeval 2,5-aastase Väikemehega sõitmas. Väikemees oli tal jalgade vahel. Suusatamine talle suurt muljet ei jätnud, aga ümbritsev elu küll: talle meeldis mäe peal jäätist süüa, lasterajal haikalasid ja muid tehtud mereelukaid otsida ning mänguasjadega suusamäe maketti vaadata.

Kuigi ilmateade muutus iga päev ja lubas lund ja pilves ilma, siis ju nad ei oska siin mägede vahel ilma ennustada, sest iga päev paistis hommikuti päike ja oli imeilus ilm.

Eriti head olid suusamäed hommikuti. Pärastlõunal oli juba ilm soojem, rahvast rohkem, rajad vesisemad ning mülkasse sõidetud. Punased ja mustad rajad olid paremini korras, sest enamik inimesi sõitis sinistel radadel. Mäe peal oli umbes 6 kraadi ja mäe all 10 kraadi- ideaalne suusailm.

Ameerika mäed

Üllatuslikult oli meie väikeses külakeses ka Ameerika raudtee moodi sõit, millel sõites sai ise enda sõidu kiirust reguleerida. Väga põnev sedasi ise sõidu kiirust kontrollida. Väikemehele nii meeldis, et ta käis küll minu ja küll Steniga sõitmas 7 korda! Tahtis muudkui “veel” ja “veel”.

Alhambras/Granadas

Käisime Alhambra kindluses, aedades ja Nazarise palees – nagu meie vanalinn, aga moslemite stiilis. Kuna kuulsime, et seal on palju rahvast, siis ostsime piletid ette. Piletid olid millegi pärast nimelised ja ID kaardiga seotud ja kuna pileteid kontrolliti seal umbes viis korda, siis pidi iga kord ka ID kaarte näitama. Mõnes kohas ka paari meetrise vahega. Tüütu. Enamik inimesi olid sealsed töötajad ja turvamehed. Lisaks meile mõni üksik turist. 

Aiad olid imeilusad: kõikjal purskkaevud ja ilmaga vedas– oli pilves 15 kraadi. Kuna beebi oli mul kandekotis, siis oli selline ilm ideaalne, et ei hakkaks liiga palav. Tobedus on muidugi õues maski kandmine, mida sealsed töötajad rangelt nõudsid. Ja treppidest üles ja alla kõndida 10kg-ne beebi süles, puusal, seljas oli paras piin.


Pärast kindlust ja aedu sõitsime Granadasse teaduskeskusesse. Enamik saale oli kinni, ent bioderma kolm korrust vihmametsa ökosüsteemi oli muljetavaldav. Esimesel korrusel olid akvaariumid, teisel putukad ning kolmandal loomad vabalt liikumas. Sellist asja, et laiskloom ripub käeulatuse kaugusel polegi varem olnud.

Samuti üllatas loomade julgus ehk see, et väike ahv kasutas korduvalt mu õlga hüppamaks ühest kohast teise. Ma polnud ka kunagi näinud seda, kuidas tehakse loomatopiseid ning kuidas kümme eri topist olid üksteisega ühenduses.

Viimase öö broneerisime hotelli Malagasse, et saaksime pikema sõidu teha laste ööune ajal. Seetõttu kui Alhambra kindluses ja Granada teaduskeskuses käidud, siis jalutasime veel Granada suurimas pargis. Seal olid toredad mänguväljakud ning tegime autopikniku, sest söögikohad olid selleks ajaks juba kinni. Toit on Hispaanias odav. Ostsime suure kotitäie toitu ja maksis vaid 20 eurot.

Malagas 

Ööbisime Ilunion Malaga hotellis. Jõudsime öösel. Sten pani toa valmis (tegi check-ini, viis magamisasjad tuppa) ning seejärel viisime lapsed tuppa. Voodi oli veel kõvem kui mägedes ööbides. Broneerisin selle hotelli, sest seal pidavat olema uhke buffee hommikusöök, ent koroona tõttu toodi lauda vähem kui lootsin. Siiski kõhud saime täis. 

Sten käis Väikemehega ujumas samal ajal kui olin beebiga toas, sest ta tegi oma päeva esimest uinakut. Seejärel käisime illusioonide muuseumis.

Jõudsime ka Malaga randa jalutama. Oli tuuline, aga soe. Väikemees nautis väga liivaga mängimist. Viimasel hetkel jõudsime ka sööma. Kuigi olime ainsad külastajad, sest turiste ei ole ja kohalikud tellivad pigem toitu kaasa, siis teenindus oli niiiii aeglane ja manjana, et isegi kiires hiinakas süües ootasime toitu 30minutit.

Tagasilend oli Malaga-Frankfurt-Tallinn ehk õhus olime umbes 5h. Kui Tallinnast tulles pidime näitama oma koroonatesti negatiivse tulemusega paberit kõikjal, siis koju lennates ei küsinud keegi midagi. Ei mingit koroonatesti. Tagasilennul oli üks purjus mees meie taga, mis oli ebameeldiv.

Beebi karjus mõlemad õhkutõusud, sest just sellel hetkel tuli tal meelde, et on aeg kakada. 🤦🏼‍♀️ Olime terve päev seigelnud ja ju polnud paremat hetke päeva jooksul olnud. Kui sai hädad tehtud, siis oli üks rõõmupall. Esimese lennu suures osas magas. 🙏🏻

Kokkuvõttes oli kahe väikese lapsega reisimine päris hull, aga mäed ise ja kogu kevadine valguse ja soojuse kombo imemõnus. Ühest küljest igatsesin kodu, sest kodus on nii maitsev söök ja saame elada sellises rütmis nagu meile sobib, pluss kogu aeg maski kandmisest oli kopp ees, aga teisest küljest on Eestis jälle nii kõrge nakatumiste hulk ja kõik on kinni ka. Järgmine kord välisreisile (Soome Muumimaale) alles suvel.


About the author

Comments

  1. Ma lugesin lugu ja mõtlesin, et vau, kui hästi ja lihtsalt kahe lapsega reisida saab, kui siis lõpus oli ikkagi reality check 😁

Jäta kommentaar