Lapse potil käimine (vol1)

12 päeva tagasi sai meie kodus alguse tõsine õppimine teemal: “Lapse potil käimine”. See tähendas siis seda, et mina üritasin selles vallas targemaks saada ja Väikemees sai õppida läbi praktika olles päevasel ajal mähkmevaba.

Ehk on see postitus abiks neile, kes on mõelnud, et mis oleks, kui alustaks lapse potile panekuga, näiteks homme või siis hakkaks vaikselt lapsele potil käimist tutvustama selle asemel, et oodata. Samuti on mul endal hea, kui kõik potitamisega vajalik, on mul ühes kohas koos. See on üks pikk postitus, seega tasub võtta jook kõrale ja vaiksesse nurka pugeda.

Kõigepealt sellest, mida arvab ühiskond ja teadus (varasest) potitreeningust ja seejärel juba sellest, kuidas me üldse alustasime, kuidas meil viimased päevad on kulgenud, mida üheskoos teada saime ja millal kuhu omadega jõudsime.

Varase potitreeningu kasud

Väikemees on 14,5 kuud vana, mis tekitab nii mõnelgi juhul diskussiooni teemal, kas potil käimiseks pole ehk mitte liiga vara. Väidetavalt sõltub õige aeg alustamiseks lapsevanemast, lapse iseloomust ja sellest, mis on kogu potitreeningu eesmärgiks.

Paljudes maailma riikides alustatakse poti treeninguga juba sünnist ning sageli polegi  seal beebidel mähkmeid. Nendes riikides peetakse mähkmeid rõvedaks ning jälgides beebi häda märke õpib beebi peagi häda kinni hoidma ja tegema oma asja vanema märguandel siis, kui selleks on õige aeg ja koht. Sellist omavahelist suhtlust nimetatakse elimination communication-iks.

Seega kuna beebi teeb oma häda sinna, kuhu lapsevanem soovib, siis võikski nagu öelda, et need beebid on “potil käijad”. Päevane beebide “kuivus” saavutatakse seal vanuses 6-12 elukuud. Et perspektiivi laiendada, siis tegu on poolte maailmas elavate lastega.

Siit ka kohe üks müüt nagu beebidel poleks põie-ega sfinkteri kontrolli. Kuigi beebid pissivad sageli ja võib olla üpris keeruline aru saada, millal nad seda teevad, siis tegelikult ei pissi nad juhuslikult vaid nad on võimelised saavutama päevase kuivuse. Ilmselgelt ei käi aga alla aastased beebid ise veel potil.

Puudub tõestus nagu varane potitreening last kuidagi hilisemas elus kahjustaks: ei põhjusta see mingisuguseid psühholoogilisi häireid ega kõhukinnisust (link siin).

Alati on neid, kes pelgavad, et aga äkki hiljem võib tekkida tagasilööke, aga selle eest pole “kaitstud” ka need, kes alustavad potitreeninguga hilisemas vanuses. Hirm ebaõnnestuda on päris võimas tegutsemise pärssija, aga minu arvates potitreeningu puhul ei ole “lapsevanema” ebaõnnestumine võimalik. Seda ei tohikski võtta sellisena. See on ikkagi lapse keha, tema vajadus olla puhas ja kontrollida oma häda. See on tema “oskus”, mida ta vaikselt harjutab. Kui kaua kulub lapsel kõndima õppimiseks? Ka läheb ju aega. Ometi eeldame me, et potitreeningu peab selgeks saama paari päevaga.

Samuti ei tasu arvata, et tegu on ka imevahendiga, mis muudab lapse kuidagi paremaks inimeseks: selle kohta uuringuid pole tehtud. Varakult potitreenitud laps ega vanem ei ole teistest paremad.

Samas on mitmed teadusuuringud siiski jõudnud järeldusele, et varane potitreening on lapsele kasulik: pole mähkmelöövete ja -põletike ohtu ning see on võimalus vältida lapse kusesüsteemi põletikke. Samuti esineb varakult “potitreenitud” lastel  (enne 24 elukuud) uuringute järgi vähem hilisema elu kusepidamatust. Rääkimata mähkmeteta elu puhul mähkmete kokkuhoiust.

Minu jaoks on aga kõige olulisemaks varase potitreeningu kasuargumendiks see, et pikaajaliselt mähkmetes olles õpib laps oma keha signaale eirama ja peab hilisema potitreeningu käigus õppima neid uuesti märkama. Olles harjunud kandma määrdunud mähkmeid võib ta hiljem muutuse vastu streikida (“kohutav kahene”). Samuti haiseb vanemate laste uriin ja “õnnetuste” puhastamine on ebameeldivam.

Miks seda potitreeningut edasi lükatakse?

Selline hädast beebi ja vanema vahel teada andmine on ka läänemaailmas vaikselt populaarsust kogumas. Ütlen rõhutatult vaikselt, sest arvestades tänapäeva maailmas sageli vähese toetussüsteemiga lapsekasvatamist, on selline pidev beebi häda märkide jälgimine ESIALGU väga ajakulukas kui ka suurt segadust tekitav (oht, et esialgu beebi pissib ka mujale kui vanema poolt soovitud kohta).

Ilmselgelt pole mähkmed kõige “loomulikum” valik ning mõte sellest, et laseme oma beebidel ennast täis pissida ja kakada on tegelikult tõesti väga rõve. Pole ime, et beebid on nii rõõmsad, kui neil mähet vahetatakse. Aga selline meie ühiskond on ja nii kaua kuni pole emadel (üksteise) toetust ega ka infot, et alternatiiv mähkmetele on olemas, siis ei saa kedagi ka selle pärast hukka mõista. Eks see ole ka mõtteviisi küsimus.

Tänapäeval on lääne maailmas tavaline, et rohkem kui pooled lapsed pole ka veel 32-kuuselt täiesti õnnetustevabad. Uuringud on näidanud, et kui laps ei alusta potitreeningut enne 24-elukuud, siis ei pruugi ta seda selgeks saada enne 3ndat eluaastat (info siit). Samas kui meie enamike vanemad ja vanavanemad olid potitreeningu juba lõpetanud hiljemalt 18 elukuuselt.

Olgem ausad. Varane “potitreening” nõuab ema tähelepanu. See ei ole lihtne. Aga inimestele meeldib lihtne. Lastega on niigi palju tegemist. Eriti esmakordselt lapsevanemaks saades on lihtsalt nii palju muud, mida jälgida ja tähele panna, rääkimata ise seejuures ellu jäämisest, et lapse hädamärkide jälgimine lihtsalt ei mahu mõttesse. Mähkmed aitavad justkui ühe mure vähemaks teha.

Valmisoleku märgid

Teatud mõttes mugavus on ka see, miks lääne ühiskonnas on väga populaarne lapsest lähtuv potitreening, mille juurde kuulub lapse potitreeninguks valmisoleku märkide jälgimine. Nii tavaline on kuulda: “Aga ta pole veel valmis. Ootame. Vaatame.” Ootame mida? Nendest valmisoleku märkidest hakkasid esmakordselt rääkima kaks lastearsti B.Spock ja T.Berry Brazelton, ent tänapäeval pakub juba igaüks ise “oma” valmisoleku märke välja, mida võiks jälgida. Pilt on kirju ja tõestust vähe.

Enamik autoreid arvavad, et tuleks poti treeninguga oodata aega, kui laps on terve (pole kõhulahtisust, kõhukinnisust); tavapärases rutiinis (pole uusi elumuutusi nagu kolimine, reisid, õve sünd) ning koostööd tegev (poleks vastuhakkamise perioodis). Edasi arvamused erinevad. Nagu ütlesin, siis mingit tõestust pole. Olgu öeldud, siis pooled maailma lapsed on aastaseks saades juba päevasel ajal “kuivad”.

Näiteks Ameerika Lastearstide Selts on koostanud sellise nimekirja (info siit):

• laps püsib 2h või rohkem tundi “kuiv” või pärast lõunaund on “kuiv” (minu märkus: mähkmesse pissivad lapsed väikeste sortsude kaupa),
• sooletegevuse regulaarsus ja etteaimatavus (minu märkus: juba vastsündinul on sooletegevuse etteaimatavus),
• lapse näoilmed, seisak või sõnad annavad märku, et laps hakkab kohe urineerima või kakama (minu märkus: juba vastsündinu annab oma hädast märku),
• laps saab aru ja suudab järgida lihtsamaid käsklusi, nt :”Too see raamat!” (Minu märkus: juba 3 päevane beebi saab aru lihtsamatest märguannetest),
• laps kõnnib, (minu märkus: ka roomav laps võib poti suunas roomata andes sedasi märku, et ta soovib oma häda teha) ja on võimeline aitama end lahti riietuda,
• laps tunneb määrdunud mähkmega ebamugavust ja soovib mähkme vahetamist (minu märkus: juba vastsündinu annab märku määrdunud mähkmega kaasnevast ebamugavustundest),
• laps soovib kasutada potti,
• laps soovib kasutada suurte inimeste aluspesu, ei taha mähkmeid jalga panna.

Need soovitused eeldavad, et lapsevanem soovib potitreeninguga saavutada seda, et laps kõnniks ise vetsu ja saaks ise ilma abita kõik oma asjad tehtud. Ehk siis soovitavalt jääks vahele etapp, kus lapsevanem peab jälgima mingisuguseid lapse hädamärke.

Oodatakse hetke, kui laps saab ise võtta kogu vastutuse enda peale. Veel parem, kui seda õpetatakse lasteaias, sest siis ei pea lapsevanem midagi tegema. Ja ma saan sellest mõtteviisist täiesti aru! Nagu ütlesin, siis lastega on keeruline ja see hädamärkide jälgimise teema on tähelepanu ja aega nõudev.

Teadusuuringute järgi ei ole alust soovitada, et neid valmisoleku märke peaks üldse järgima. Puuduvad uuringutulemused, mis neid kinnitaksid. Enamik lastest ei näita neid valmisoleku märke enne kahe aastaseks saamist, nt huvi poti vastu. Uuringute järgi enamik lapsi ei saa vetsus iseseisvalt hakkama enne kolmandat eluaastat (link siin). Sõltuvalt sellest, mis ootused lapsevanemal puhtuse osas on, võib see võtta kauemgi, nt kui puhtaks pühib oma tagumiku või milline näeb pärast vetsus käiku välja vetsupoti ümbrus.

Natuke on saadud valesti ehk ka sellest aru, et lapsest lähtuv ei tähenda, et peab ootama ja vaatama. Kuna mitmed neist “valmisoleku märkidest” on õpitud käitumised, siis ei pea ootama kuni laps neid oskusi “õhust õpib”, nt poti kasutamise soovi, vaid võttagi õpetamisel aktiivse rolli. Siis on tõesti võimalik ka see, et alla 18-kuune ongi juba mähkmevaba.

Olles kuulnud lähedastelt, kuidas nende alla 1,5-aastased lapsed olid päeval mähkmevabad, siis ei olnud mul põhjust kahelda, et minu terve ja tubli laps ei peaks sellega hakkama saama. Ma usun, et lapsed on võimekamad, kui me arvame. Tõenäoliselt seetõttu meeldib mulle ka Montessori pedagoogika, mis igati propageerib seda, et laps saaks ise teha.

Lastele meeldib saada millegis heaks. See rahulolev nägu, kui lapsel midagi õnnestub. 🙂

Meie ühine algus

Igastahes enne Väikemehe 10ndat elukuud polnud ma isegi hetkeks ka mõelnud, et võiks ta panna potile. Ma ei tulnud selle peale. Olin kuulnud, et mingid hullud pissitavad juba oma beebisid, aga see oli mingite “hullude” rida.  Ilmselgelt ei olnud ma seda näinud.

Ma uskusin, et normaalne on panna laps esimest korda potile näiteks kahe aastaselt. Nii ju tehakse?! Ega keegi pole teismelisena mähkmetes. Õnneks Väikemehel oli rohkem aru peas kui mul. Ta andis 10,5-kuuselt väga konkreetselt mulle märku, et nüüd on tal häda ning mul oli kummaline olla ta kõrval nähes, kuidas ta oma mähkmesse häda teeb. See ei tundunud mulle õige.

Oli aeg vaikselt (ka minul) selle poti maailmaga tutvust teha ning näidata lapsele, mis ja kust tal kõik see välja tuleb. See tundus minu jaoks nii loogiline, et laps peab oma keha teadma ja tundma: kust läheb toit sisse, kust tuleb välja ja millega on tegu. 

Lapse hädamärkide jälgimisega algust tehes lähtusingi just elimination communication põhimõtetest: järjepidevus, kannatlikkus, õrnus, distsipliin. Lugesin selle kohta Andrea Olseni  väga heast e-raamatust: “Go Diaper Free, 0-18 months: a simple handbook of elimination communication“. Vastsündinu potile paneku kohta leidsin teaduspõhist infot veel ka siit. Eesti keeles on ilmunud raamat “Laps varakult potile”.

Teadsin, et siis alustades olime “hiljaks jäänud”, olles maganud maha uuringute järgi kõige kiirema õppimise aja. Väidetavalt pole just kõndima hakanud väike sell parim koostöö tegija kannatlikult potil istumiseks. Parem oleks alustada hiljemalt lapse istuma hakkamisel. Siin tulebki mängu see, milline on lapse iseloom. Ilmselgelt on rahuliku iseloomuga lapse tähelepanu kergem hoida kui tüübil, kes ei püsi üldse paigal. Aga eks igal emal ole omad nipid, mis moodi ta suudab oma last huvitatuna hoida. “Valele ajale” vaatamata otsustasime proovi teha.

Õppetund 1: mis see kaka ja pissi on? Kust see tuleb?

Oh.. seda üllatust, kui laps esimest korda nägi, mis ta seest välja tuleb. Mis siis, et põrandale. Esimesed päevad lasingi tal niisama palja pepuga ringi tuterdada, et ta saaks avastada, mis ja kust tal kõik see häda välja tuleb. Edaspidi panin lapse kohe suurele potile ja seal olevale potiistmele. Seda seetõttu, et väikesele potile pannes tõusis ta kohe püsti ning teiseks on minu jaoks väikese poti puhastamine ebameeldiv. Kirjutasin meie algusest pikemalt siin. 

Panin teda potile esialgu vaid pärast ärkamisi ning üle 5 minuti me teda seal ei hoidnud. Kui tuleb, siis tuleb ja kui ei tule, siis ju ei ole häda. Tähelepanu aitas ja siiani aitab hoida ta lemmik tegevus: raamatute vaatamine. Algus oli edukas. Iga päev tuli 1-2x midagi potti. 17 päeva järjest oli ta iga päev oma raskemad hädad teinud ainult potti, seda kuni läksime kolmeks nädalaks reisile. Ilmselgelt ei olnud reisil meil väga aega potitamisega tegeleda. Sealt sai alguse allakäik.

Reisilt tulles ei saanud me enam vana “rütmi” kuidagi kätte. Järgnes järgmine reis välismaale, kus kaotasime ta poti ära, palju kodust eemal mööda Eestit rändamist ning lõpuks jälle kodus olles ei olnud Väikemees enam potile istumisega nõus. Kes ei tea, siis potistreik tähendab seda, et laps ei ole nõus potile istuma (tõmbub pulgaks) ning heal juhul teeb oma häda 2 minutit hiljem põrandale. Olime proovinud seda strateegiat, et võtame hästi vabalt, ei panegi paar nädalat üldse potile, ei survesta, ootame, vaatame, äkki läheb ise üle.

Otsus loobuda päevasel ajal Väikemehe mähkmetest oli risk (unede ajal mähkmed esialgu jätsin, kuigi lõunaunedel pole juba päris pikalt mähe märg). Ma ei teagi, mis mind selle pöördepunktini viis, kas ahastus sellest, kui palju mähkmeid meil iga päev kulus, kuuldused, et on täiesti võimalik saada selles eas terve laps päevasel ajal mähkmevabaks (vanuses 13-15-kuud) või lihtsalt alateadlik soov oma elu keeruliseks teha. Tõenäoliselt kombinatsioon kõigest eelnevast.

Lihtsalt ühel õhtul otsustasin, et nüüd on kõik. Mina olen valmis. Ma arvan, et lapsevanema vaimne valmisolek on tegelikult üks kõige olulisemaid punkte potitreeningu tegemisel, sest olenemata lapse east, tähendab see vanema jaoks ikkagi teatud määral asjaga tegelemist.

Kuna puuduvad hea kvaliteediga uuringud, kuidas oleks kõige parem potitreeningut teha, siis lähtusingi eelkõige eelpool nimetatud EC autori soovitustest, sest need olid leebed, ent samas konkreetsed. Sattudes lugema potistreigi põhjuseid sain teada, et üheks põhjuseks võib-olla ka see, et laps soovib kogu protsessi üle rohkem kontrolli. Miks mitte talle seda anda? See on ju tema keha! Mõtlesin, et meil pole midagi kaotada. Midagi hullemaks minna ei saa.

Meie nädal emotsionaalselt

See oli üks äärmiselt intensiivne aeg, sest kohati oli väga raske endale sisendada järjekordselt märgi pükse vahetades, et kõik on õppimisprotessi normaalne kulg ning seejuures jääda IGAL JUHUL äärmiselt positiivseks ja toetavaks. Isegi õnnetuste korral kiita, et piss tuli, ent samas neutraalsel toonil tõdeda, et märgade pükstega on ikka kehv olla ja proovime järgmine kord potile jõuda.

Oli hetki, kus olin murdumise äärel ning tundsin, et see on vaid mu enda piinamine. Vahepeal mõtlesin, et on mul seda jama vaja. Ootaks. Vaataks. Äkki hiljem saaks kiiremini ja lihtsamini. Tõesti äkki, sest nähes sõprade pealt, siis kui just laps ei käi lasteaias, tublisid vanavanemaid või pole kodus suuremaid lapsi ette näitamas, siis ei ole kiire ja lihtne, küll sõnad, mida saab suurema lapse potitreeningu korral kasutada. Mõnikord ei aita ka eelnimetatud. Alustades 18-kuuselt on keskmine potitreeningu kestus 9 kuud!!

Samuti lugesin, et on meetodeid, mille abil on võimalik saada ühe, kolme või seitsme päevaga laps mähkmevabaks, ent enamasti peab laps olema ca 20 kuud vana. Kui juhiseid jälgida, siis need meetodid uuringute järgi täitsa toimivad (lisasin lingi postituse lõppu).

Aga on leitud seda, et kuigi osadele lastele sobib selline lühike ja intensiivne potil käimise treening, siis teistel kulgebki see õppimine aeglasemalt. Kui korrutada lapsele kogu elu, et püksi pissimine ja kakamine on “okei”, siis mul on väga raske uskuda, et see muutus nii lihtsalt tuleb. Vaevalt, et meil nii kergelt läheks.

Raskushetkedel tuletasin endale meelde, et tagasi mähkmetele me ju ei lähe. See otsus oli lõplik. “Lõpuks” ju ta mõistab, kuhu see piss peaks käima, kulugu selleks siis 3 päeva, 7 päeva või 30 päeva. Ma olen talle toeks ja aitan teda sellel teekonnal. See ju lapsevanema ülesanne ongi. Pealegi on potitreeninguks valmisoleku märgid tal juba praegu enamik olemas ja elu ilma mähkmeta on ju nii mõnus! Ma ei kujuta ette, kui ma peaksin kogu aeg hauduvate sidemetega olema! Ma läheksin hulluks!

Kõige suurem madalseis oli viiendal päeval, sest siiani oli “õnnestumisprotsent” päeva hädadest olnud ca 30%, ent kuuendal päeval järsku Väikemees nagu taipas, et ka see kergem häda võiks potti jõuda ja nüüd on see ca 80%. Tegelikult oleks õnnestumine kõrgemgi, kui me iga päev kuskile välja ei läheks, sest kodus on aina enam neid hetki, kus ta küsib ise potile või on nõus tegema oma häda, kui ta potile panen teatud aja möödudes viimasest korrast.

Sellel nädalal oli korduvalt hetki, kui imestasin, kui võimekas mu laps on ning nägin, kui suur huvi tal selle kogu asja vastu on. Ma poleks seda uskunud.

Aga nüüd praktiline külg. Mis me siis tegime?

Esimene hommikupoolik oli laps mähkmeteta, pepu paljas. Edasi juba aluspükstega. Meil oli selle eesmärgiks meelde tuletada, kuidas käib kontakti saavutamine  oma “kehaga” ning minul jälgida, mis “käitumuslikke muutusi” laps häda eel teeb.

Liiga kaua ei soovitata seda palja pepu faasi teha, sest siis võibki laps õppida, et põrandale häda tegemine on okei. Pigem on selle paljalt olemise perioodi eesmärgiks siiski lapsel õppida oma keha signaale tundma ning lapsevanemal ära tunda, mis lapses muutub vahetult enne häda tegemist.

Potile polnud ta nõus istuma. Ei sundinud ka. Vaibad olime põrandatelt juba ammu kokku korjanud. Lootsin anda palju juua, et oleks võimalik rohkelt praktiseerida, aga lapsel ei olnud janu! Magusaid jooke ei kavatsenud ma potil käimise soodustamiseks anda. Kui pole siiani peale vee ja rinnapiima midagi saanud (korra-kaks saanud värsket apelsini mahla), siis ei saa ka nüüd. Ei mingeid tunnustavaid maiuseid, kleepse, mänguasju ega multikaid.

Kuigi esialgu üritasin kiitmisega olla tagasihoidlik, sest tegu on ikkagi nii igapäevase protsessiga ja Montessori õpetus ülevoolavat kiitust ei hinda, siis peagi mõistsin, et meie jaoks on just kiitus kõige motiveerivam jõud.

Kõige paremini on meil toiminud siiras ja rohke kiitus. Mitte lihtsalt “tubli poiss”, vaid detailselt kirjeldav ja ülevoolavalt aus. Lapsed tahavad oma vanematele head meelt teha ning samas tunda uhkust uue oskuse üle. Need hetked vajavad tunnustamist ning kui mul on tõesti nii hea meel, siis miks mitte oma rõõmu ja uhkust lapsega jagada! Olgu selleks, siis üheskoos plaksutamine, rõõmutants või suur pai ja kallistus!

Järgmistel päevadel, kui nägin, et laps hakkab häda tegema, siis ütlesin :”Oota!”, võtsin ta sülle ja isegi kui ta jätkas häda tegemist (mida vist ei juhtunud?), siis viisin ta ruttu potile.

Proovisin ka ise rohkem lapsele rääkida, mis see kaka ja pissi ikka on, ning IGA KORD, kui ta häda tegi, selgitasin, et näe.. tuleb.

Õppetund 2: hädast võiks teavitada enne häda tegemist.

Tõenäoliselt on see lapseti väga individuaalne, ent Väikemees on juba sünnist saati pidanud määrdunud ja märga mähet väga-väga ebameeldivaks. Juba imikuna oli tema lemmik hetkeks mähkme vahetus.

Kõndima hakkas ta siis, kui tehnilistel põhjustel ükskord polnud meil võimalik ta mähet kiirelt ära vahetada! Kui varem oli ta teinud max 2 sammu ilma toeta, siis olles olnud 15 minutit määrdunud mähkmega kõndis ta järjest 10-15 sammu ning pärast seda hetke hakkaski kõndima!

Ühesõnaga ma teadsin, et määrdunud ja märg mähe talle ei meeldi. Kellele meeldiks? Ka uuringutes soovitatakse vahetada mähet võimalikult tihti, et laps harjuks “puhta” ja kuiva tundega (info siit).

12nda elukuu postituses kirjutasin, kuidas õppides JÄLGIMA andis juba siis Väikemees oma hädadest märku. Mõnikord ka juba enne häda tegemist. Mäletan, et hakates tähele panema ta vigisemisi või õigemini neid kordi, kui ta tuleb minu jalgade juurde ja tal on justkui “mingi ebamäärane mure”, siis pakkudes talle pissivõimalusi, olin heas mõttes šokis, kui ta tõesti tegigi potti midagi. Ma tõesti ei oodanud, et aastane laps “küsib” WC-sse minekut. Olin hämmingus, kui paljude “kurtmiste” põhjuseks olid hädad. Seetõttu olin kindel, et eks ta varsti ikkagi tuleb enda hädadest märku andma.

Juba esimesel päeval, kui aluspüksid märjaks läksid, siis hakkas ta ise neid jalast ära võtma. Ilmselgelt olid need märjana ebamugavad. Midagi, mida ta polnud kunagi varem teinud ega ka näidanud märke, et ta oleks selleks võimeline.

Teine päev puhastasin köögis kala ja siis keset mänguhoogu tuli endal tõsine nägu ees ja näitas sõrmega elutoa poole. See tähendas siis seda, et vaja oli riiete vahetust. Mida päev edasi, seda rohkem tuleb ja ütleb, kui piss on juba tehtud. Raske on see, et isegi, kui laps tuleb hiljem teada andma, siis ikka tuleb kiita.

EDIT: 1,5-kuud hiljem st 16-elukuusena annab ta juba igapäevaselt enne häda tegemist märku. Nt läheb vetsu ukse juurde, teeb punnitamise häält või näitab sõrmega vetsu ukse suunas. Väljas olles suundub seal oleva vetsu suunas (kui ta juba teab, kus see uues kohas asub) või võtab kotist meie kaasas kantava potiistme.

Isegi 2-aastane ei pruugi ju veel mänguhoos märku anda, et tal on häda. Ikka peab lapsevanem last jälgima. Väga palju on aidanud ka sisetunne, et justkui on tunne, et nüüd on tal vaja minna. Veider, aga väga sageli on see sisetunne õige.

Õppisin ka seda, et lapselt ei tohi küsida, kas ta tahab potile minna, vaid öeldagi, et nüüd on potile mineku aeg. Ja kui ta tõesti keeldub istumast, siis ju tal on õigus. Kedagi sundida küll ei saa. See on tema keha, tema teab. Ja kui istub, siis alati jälgin, et me üle 5 minuti niisama ei hängiks. Potil istumine pole mingisugune ajaveetmise koht, ent alati kiidan ikkagi, et tubli, et istus ja proovis.

Mida päev edasi, seda rohkem on kordi, kui ta tuleb ja küsib (st keset mängu järsku tuli minu juurde ja oli “selle” küsiva pilguga ja “selle” olekuga). See on mingisugune ema instinkt, mis teab, millal on see hetk. Kõige tähtsam ongi ju see, et lapsevanem saaks lapse märkidest aru mitte kui selgesõnaliselt laps ennast väljendada suudab.

Õppetund 3: kinni hoidmine

See tundub, et on üks lihtsamaid küsimusi. Esimesel päeval suutis ta õhtupoole aluspükstega olles olla 4h ilma pissil käimata. Teisel päeval hoidis häda kinni kuni jõudsime mänguväljakult koju: pissis ilusti koju jõudes potti. Üldse õues kombekaga ei ole siiani ühtki õnnetust juhtunud. Kui on häda, siis ei ole ta üldse nii mänguvalmis, tahab koju ja ka hoiab kinni kuni jõuame koju. Igaks juhuks panime turvatooli beebiajast järgi olnud mähkmevahetuse alla käiva paberi, aga siiani pole ka seda vaja läinud.

Abiks on ka enam-vähem kindlad söögiajad ja sellest tingituna regulaarne seedetegevus st “märke” pole väga raske jälgida. Nt tean, et 2h tagant tuleks pakkuda WC võimalust, samuti ca 10-30 minutit pärast sööki. Ehk siis jutt sellest, et terve laps pole selles eas võimeline kinni hoidma, on minu arvates uskumatu lugu. Eks ta eksperimenteerib, kui kaua ta suudab kinni hoida ja õnnetusi ikka juhtub, aga see ongi osa õppimisprotsessist.

EDIT: ca 1kuu hiljem (15,5-elukuud) jälgin ma selliseid iga 2h tagant käimisi olematult. Ta ise annab märku ning pakun vetsu mineku võimalust siis, kui ta tavapäraselt häda teeks (ca 10 minutit pärast ärkamist, söömist ning väljast koju jõudes).

Jah, kui me tal 11-kuuselt mähkmevabasid päevi tegime, siis alguses olid tõesti hädad ulme tihedalt, no ikka 15 minuti tagant, aga paar päeva enda kehaga tutvumist, ning asi muutus. Tavaline on hetkel selline 2-4h pausi.

Õppetund 4: kuhu häda käib?

See on olnud ja on jätkuvalt üheks kõige suuremaks väljakutseks. Lapsed õpivad teisi imiteerides. Soovituslikult läbi mängu. Kuna suuremat õde-venda Väikemehel ei ole ja sõimes ta ei käi, siis otsustasin proovida ühte uuritud meetodit: nuku õpetamist potile käima.

Kuigi ka sõbranna lapse külaskäimisel jälgib ta suure alati huviga, mis too potil teeb, aga sellist võimalust pole ju iga päev! Siiski on see talle suureks eeskujuks.

Ma ei usu seda meetodit, et täiskasvanu annaks lapsele eeskuju – vähemalt hambaravis see ei toimi. Jah, eks ikka võib kogu seda potile mineku protsessi selgitada, nt et kuidas aru saada, et on häda, mis siis teha jne. Aga eeskuju peab olema peaaegu sama vana või väiksem. Seetõttu sobib nukk hästi!

Eesmärgiks nukuga on siis see, et laps õpetaks nukku potile minema ja läbi õpetamise õpiks ka ise, kuidas need asjad peavad käima. Väikemehe tädilt saime Babybjörn pissiva nuku (kõhule vajutades pissib) ja mulle üllatuslikult, kuigi Väikemees pole kunagi varem nukkude vastu huvi tundunud, oli järsku see, kes viis (minu meeldetuletamisel) nukku pissile ja seejärel kallas “pissit” suurde potti. Samuti plaksutas, kui nukk pissis potti. Alguses tegime seda “mängu” koos, ent hiljem tegi ta seda juba ka iseseisvalt.

Vähemalt korra päevas hoolitseb ta selle eest (tal endal tuleb meelde), et nukk peab pissile minema.

Päris palju oleme lugenud ka koos potil käimise ja oma keha signaalidest arusaamist kirjeldavaid raamatuid, ent sageli lehitseb ta ka neid üksi. Üldiselt üksinda ta igavaid raamatuid ei vaata ehk siis ju need on piisavalt paeluvad. “Kes tegi” klapiraamat on kapsaks loetud ja “Potty” on igapäevane lektüür, sest seal on vähe teksti ja palju pilte. Eriti meeldib talle see, et kui seal “Potty” raamatus lõpuks tita teeb potti midagi, siis on kõik hästi rõõmsad ja tita ise ka enda üle väga uhke. See ajab teda alati naerma. Mõlemad on toredad.

Samuti olen teda tabanud korduvalt harjutamas väikese poti peale istumist. Enamasti läheneb ta kaksiratsi eespoolt, kuigi korduvalt olen läbi tantsu ja laulu näidanud, kuidas tuleb poti juurde minna ja selg ees maha istuda. Hetkel tundub, et see väikse poti etapp jääbki meil vahele, kui just mingisugust väga huvitavat muutust ei toimu.

EDIT: 16-elukuuks on ta ISE enda initsiatsioonil läinud paar korda väikesele potile ja seal oma häda teinud. Tõenäoliselt sõbranna lapse eeskujul.

Üheks väga suureks dilemmaks oli see, kuidas teha nii, et kuigi meil on poisslapsele igati sobiv poti rõngas, et seda pissi sealt üle ääre ei lendaks. Ma lihtsalt ei osanud midagi ette võtta. Ma ei tulnud selle pealegi, et on okei nimetissõrmega vaikselt pissimise ajal noku allasuunas lükata (igasugu huvitavaid soovitusi sain eespool mainitud raamatust). Ütlesin talle ka, et äkki ta saab seda ise suunata. Ja sellel nädalal hakkas ta järsku selle suunamise eest ise vastutama! Suhtlemine!

Kõige suuremaks muutuseks on sellel nädalal olnud kahtlemata see, et potistreik kadus juba pärast esimest päeva. Ju see mähkmete äravõtmine ja aluspükste andmine ikkagi mingisuguse kontrolli või vastutuse talle andis. Igastahes kõik raskemad hädad on ta see nädal ilusti potti teinud ja 6ndal päeval oli ta järsku nõus tegema potti ka kergemad hädad pärast söömist ja lõunaunesid. Esimest ei olnud kunagi varem juhtunud ja teist ei olnud juhtunud väga pikka aega. Seega tohutud arengud edasi!

Õues ja öösel

Esialgu on plaan hoida öösiti ja lõunaune ajal mähkmed jalas. Kui juba päevasel ajal on asi käpas, siis väidetavalt peaks peagi minema seis “kuivemaks” ka öösiti.

Loodan, et ehk ühel hetkel saan öösiti korra sellel ajal, kui ise lähen magama, ta potile aidata. Eks paistab. Ise olen arvestanud, et äkki 18ndaks elukuuks on öösiti ase kuiv. Mingisuguseid mähkme asemikke nagu pull-upsid jms ei ole plaani hetkel kasutada. See, et meil kulub ööpäevas vaid 1-2 mähet on tõesti ülimalt lahe!

Kuigi osad soovitavad õue minnes mähkmed jalga panna, et endal oleks mugavam ja stressivabam, siis ma arvan, et see tekitab lapses vaid segadust ning kuigi hetkel kodust väljas hädategemised veel ei õnnestu, siis aega on selle asjaga! Küll ka see lõpuks tuleb! Ostsin ka kaasavõetava potiistme (Potty Plus), mida saab vajadusel ka väikeseks potiks teha, aga see pole veel kasutust leidnud. Peame sellega kodus veel harjutama.

EDIT: muudkui pakkusime talle väljas käies seda potiistmel istumist ja ühel heal päeval järsku oli nõus (ca 15,5-elukuuselt). Ehk siis järjepidevus on märksõnaks!

Aluspüksid

Kõige keerulisem oli leida õiges suuruses aluspükse. Kaubamajas müüdi 80 suuruses aluspükse vaid tüdrukutele. Õnneks leidsin RIMI-st 86-92 suuruses bokserid, mis olid tegelikkusest väiksemad.

Kokkuvõte

Poti treeningu saab lugeda uurijate arvates lõpetatuks, kui esineb vähem kui 4 pissi õnnetust nädalas ja vähem kui üks kaka õnnetus kuus. Seega lõppenud Väikemehe potitreening veel ei ole. Saan aru, et varane potitreening pole kõigi jaoks.

Siiski arvestades seisu, kust alustasime, poleks ma uskunud, et jõuame nii ruttu siia, kus oleme täna. Iga päev üllatun, kui motiveeritud ja pühendunud ta on. Jälgib oma keha signaale ja tõesti kontrollib neid, annab neist ka vahel märku. Lahe! Eks me üritame olla hästi hellad, palju kiita ja järjepidevalt jätkata.

Kas kellegil on ehk jagada positiivset kogemust lapse varase potitreeninguga?

Sellest, millised arengud potitreeningu vallas meil olid, saab lugeda järgmistest kodukooli postitustest:Väikemehe koduõppe nädal 5: sügis, oranž värv

EDIT: ametlikult potitreenituks sai Väikemehe lugeda ca 18-elukuuselt. Kuigi selleks ajaks oli ta juba väga tubli potil käia, nt nii mitu nädalat kestnud reisil, lennukis kui ka autosõitudel püsis kuivana. Ja ega ma tegelikult väga täpselt neid “möödalaskmisi” ja kindlat “treenituse kuupäeva” ei jälginud. Öine mähe on kasutuses veel ka 21-kuuselt, sest öise hädaga on nii ja naa. Öine pidamine on seotud hormoonidega ja see võib poistel natuke hiljem tekkida, mistõttu on nii nagu on.

EDIT: sellest, kuidas meie vastsündinu hakkas potil käima kirjutasin siin.

Mõned huvitavad artiklid:

• Parentingscience: Toddler Potty Training: How to get your child ready
• Parentingscience: erinevatest poti treeningu tehnikatest
• Lühikirjeldus: Ühe päevaga potitreening
• Pere ja Kodu: Kui järgid neid juhtnööre õpetad oma lapse potil käima kolme päeva kuni nädalaga
• Teadlik vanem: 7 varase potitamise põhimõtet ning 10 pluss 10nippi erinevas vanuses laste potileharjutamiseks
• UK suurima terviseteemalise saidi artikkel:Potty Training Tips