2020 aasta kokkuvõte ja soovid aastaks 2021

Jeerum. See iga aasta kokkuvõtte kirjutamine on hirmutav, sest mul on tunne nagu ma alles kirjutasin eelmise aasta kokkuvõtet. Kas nüüd need aastad hakkavadki nii kiirelt minema?! See on olnud tähtis, kuigi väga raske aasta. Selle aasta mälestused on mul kahes jaos: pool aastat rasedana ja teine pool elust kahe lapsega.

REISID

Aasta algas meil Dubai kõrbes. Soe ilm, kuum liiv, maitsvad toidud ja muidugi meeeletu I trimestri rasedusiiveldus. Oksele ei hakanud, aga iga 2h tagant pidin midagi sööma. Kogu mu elu seisneski selles, et mõtlesin, kust saaksin järgmise 2h pärast midagi süüa. Õnneks kuna Väikemees oli 1,5-aastasena umbes sama tihti näljane, siis ei olnud ma ainuke. Abu Dhabi ja Dubai olid võimsad, ent sealne loodust eirav elustiil pani mind mõistma, et inimkonnal ei ole mitte mingisugust lootust meie planeedi päästmiseks. Meie lapsed saavad nägema ja silmitsi seisma probleemidega, mida eelnevate põlvede tarbimine on tekitanud ja selle eest pole pääsu.

Kirjutasin meie uhkest Dubai ja Abu Dhabi reisist siin.

Rohkem välisreisi plaane meil selleks aastaks ei olnud ning koroona tõttu rohkem poleks saanudki. Siseturismi nautisime Tartus ja kaks korda Pärnu SPA-des.

SÜNNITUS

Kõige tähtsamaks saab kindlasti pidada sellel aastal meie teise poja sündi. Mul on nii hea meel, et otsustasin ikkagi kodus sünnitada. See oli nii õige otsus. Kõik on nii eredalt meeles nagu see oleks toimunud alles hetk tagasi ja oi, kui rasked need viimased 5h olid. Raske on leida sobivaid sõnu kirjeldamaks seda valu-ebamugavustunnet, mis iga tuhu ja pressi ajal mind valdasid. Mõistusele talumatu?! Sisikonna väljumine?! Rebenemine?! Samas ei olnud mul üldse seda mõtet, et nüüd oleks vaja meditsiiniliselt sekkuda, haiglasse minna või valuvaigisteid. Jeerum, kui hea tunne oli oma beebi kätte saada. Isegi kui ta röökis nagu tal lõigataks silmi peast, siis isegi ta nuttu oli hea kuulda. Kõik oli läinud väga hästi. Ja nagu hiljem selgus, siis olin sünnitanud 4040kg kaaluva jõmaka lõvipoisi saades vaid väikese rebendi, mis põhjustas mulle pärast õmblemist 0 muret. Taastumine oli imeline ja see beebi tõesti esimesed kolm kuud magas. Kirjutasin meie planeeritud kodusünnitusest siin.

UUED ARUSAAMAD

Öeldakse, et iga sünniga pole miski enam endine ja ma saan sellele kahe käega alla kirjutada, sest kui pärast esimest last avanes minu jaoks kogu ema armastuse ja lapsevanemaks olemise maailm, siis teise lapsega sünniga avanes minu jaoks taas kord mingisugune täiesti uus teadmiste dimensioon. Eelkõige siis beebide une, hädavajaduste, stimulatsiooni vajaduse ja toitmisega seotult. Seetõttu olen ka blogisse vähe jõudnud, sest kogu aur lähebki hetkel vastavateemalisse raamatusse.

Natuke olen kirjutanud muutustest järgnevates postitustes: elu kahe väikelapsega, esimene elukuu, teine elukuu.

Kuna üle kõige uue beebi saamise puhul pelgasin unetust, siis valmistusingi selleks beebi une kohta lugedes raamatuid “Päästke meie uni”, “Nututa uni”, “Babywise”, “The Happy Sleeper”, “Meie lapse uni”, “Kuidas aidata beebi tuttu?”. Neid lugedes taipasin, et ükski neist pole see “õige”, mistõttu hakkasin kirjutama oma konspekti antud teemal, millest sai alguse raamatu käsikiri.

Kirjutasin suvel käsikirja valmis, andsin testlugejatele ja sain ka tagasiside. Mõtlesin selle e-raamatuna juba augustis müüki panna, aga beebi kõrvalt oli sellega keerukas tegeleda ning õnneks edasi see lükkus. Nüüdseks on sellest algversioonist järgi umbes 20%, sest oma beebi peal katsetades olen paljusid asju hakanud “tavapärasest” teistmoodi nägema ning loodangi näha, kas täiesti nutuvabalt ilma igasuguste unekoolideta on võimalik beebi öösel hästi magama saada. Näiteks esialgu plaanisin käsitleda vaid 0-4 elukuud, ent nüüdseks on käsitlus laiem. Olen selle pärast tõesti väga põnevil, sest seal on mitu unikaalset lähenemisnurka, mida ma pole teistes vastavates raamatutes kunagi kohanud. Seega jah, põnev on. Iseenesest käsikiri on valmis, aga täiustamistööd veel jagub. Järgmise aasta teises pooles jõuab see kindlasti raamatupoodidesse müüki. 😉

TOITUMINE

Kui eelmine aasta tegin suuri muutusi toitumises, siis sellel aastal on muutused jätkunud. Eks see toitumise muutmine elustiili osana ongi selline järk-järguline, vaikselt proovid uusi tooteid, vahetad välja vanu, harjud uute maitsetega jne. Vegan ajakiri on saanud üheks mu lemmik ajakirjaks, sest seal on alati nii põnevaid uusi tootesoovitusi, retsepte ja huvitavaid artikleid, mis puudutavad veganlust kui maailmavaadet ja üldse ellu suhtumist. Olen aru saanud, et veganlus ei ole lihtsalt .. oo.. näed ma ei söö liha teema.. vaid pigem see, kuidas üldse loomadesse ja endast nõrgematesse suhtud.

Kuigi lootsin külastada sellel aastal vähemalt 12 uut vegan söögikohta, siis õnnestus meil külastada vaid 9 uut ja needki mitte 100% vegan kohad, sest meil tekkisid omad lemmikud, kus käisime korduvalt ja korduvalt (või tellisin sealt Woltiga).

Kui suvel Pärnus käisime, siis valisin juba eelnevalt välja toidukohad, mis pakkusid ka häid valikuid veganitele. Lemmikud olid: Pastoraat Cafe, Mahedik, Raimondi restoran. Sellisesse “tavalisse” kodutoidu pubisse me enam naljalt sisse ei astu, sest lihtsalt.. kui on valida, siis eelistan teha teisi valikuid.

Tallinnas käisime Suures Lisannas, Vegan Restoran V-s. Proovisime ka vegan pitsat Mega Hea Pizzast ja kringlit Kringlist, ent need mulle väga ei meeldinud. 🤷‍♀️ Meie lemmikuteks on kindlasti Balti jaama turul olev Veg Machine (kuigi sealne vegan burgeri pihv on minu jaoks liiga “liha” meenutav), Ülemiste keskuses Poke Bowl, Telliskivis olev La Tabla (alati menüüs ka vegan imehead variandid!) ning minu isiklik armastus Bopp kohviku vastu. Viimased ei ole küll 100% vegan kohad, aga sealt leiab väga häid vegan valikuid. Ma võiksin sealset avokaado võileiba ja kookossuppi iga päev süüa! Ja Väikemehele maitseb sealne laste bowl. 🙂

Suutsime sellel aastal leida vegan asendused nii kanalihale kui ka hapukoorele ning loobuda munast, ent kurbnaljakas on see, et hetkel söön ma iga päev hunnikutes kanaliha, sest see on hetkel üks umbes kümnest toiduainest lisaks tatrale ja riisile, mis meie Pesamunal gaase EI tekita. Alternatiivsed taimsed valgu allikad tekitavad beebil gaase. Nii palju siis hetkel veganlusest.

Oehh.. kuigi esimesed kolm kuud beebil gaase ei olnud, siis ka seekord ma sellest ikkagi ei pääsenud. Mina, sest ilmselgelt mõjutavad gaasid ka beebi und ja see omakorda minu und. Ja no päeval on ta ka üpris viril, kui gaasid ikka segavad. Seega, jah. Hetkel on pigem raske. Siiski, vaikselt avastan aina enam toiduaineid, mis sobivad ja gaase ei tekita ning siis on sekka ka päris ideaalseid öid.

KOROONAVIIRUS

Kui viirus ilmus, siis tundus see päris hirmus ja lõpetasin tööl käimise. Siiski uuringuid tuli selles vallas palju ning pärast kuu aega kodus olemist hakkasin rasedana ikka tööl käima. Ega midagi väga teistmoodi ei olegi. Lihtsalt natuke umbsem mask, rohkem tuulutamist, lapsevanematele maskid ette ja patsientide vahel vahede hoidmist, aga ei midagi ülimalt keerulist.

Hambaravis liigub nii palju nakkushaiguseid ning arvestades, et iga patsient on potentsiaalne nakkuskandja, siis ongi tegu tööga, kus peab sellega arvestama. Kummaline, et Terviseamet pole siiani teavitanud inimesi peamisest koroonaviiruse aerosool levikuteest. Kõik see käte desinfitseerimine, toidupakendite desinfitseerimine.. oehh.. see küll koroona käest ei päästa. Kurb vaadata, kuidas inimesed muretsevad ja hulluvad kartes kõiki ja kõike, aga eks see ole ka loomulik, kui avalik info on nii vigane ja inglise keelseid teadusartikleid pole harjumus lugeda. Hirmu tekitab teadmatus.

Ainus, mida koroona meil mõjutas oli vähem kontakte sõpradega. Erinevalt eelmisest aastast on sõpradega mänguõhtuid olnud vähe. Esialgu oli koroonahirm ja siis juba uus beebi, kes läks nii hilja iga õhtu magama (ja ka ärkas hilja), et polnud lihtsalt õhtus seda vaba hetke. Küll oleme Steniga kahekesi iga nädal teinud lauamänguõhtuid, näiteks oleme mänginud meeletult palju põgenemistubade lauamänge. Me oleme vist kõiki maailma põgenemistubade lauamänge mänginud, näiteks Sten tõlkis isegi prantsuse keelseid mänge, sest need kunagi inglise keeles ei ilmugi. Lemmikuks on endiselt Unlockid.

Samuti pani koroonaviirus rohkem kui kuuks ajaks mu breketravi pausile. Mõtlesin, et lähen hulluks. Nutsin ja olin täiesti stressis selle pärast, sest ma ei suutnud päevagi enam breketitega elada. See võib tunduda pseudomure, ent seda mõistabki vaid siis, kui oled olnud breketitega kokkulepitust 1,5 aastat kauem. Oma täiskasvanuna breketite kogemusest kirjutasin siin. Siiski on uskumatu see, et lõpuks enne sünnitust sain need ikka suust ära ja saime ka tulemuse parema kui olin lootnud.

TERVIS

Paar korda olin sellel aastal haige ja iga kord arvasin, et olen põdemas kergel kujul COVID-it. Palavikku polnud kordagi. Enne jõule olin ka tõbine (kurk valus, hääl ära), aga siis kahtlustasin pigem paragrippi. Igaks juhuks siiski käisin Drive-In-is ninaneelu testi tegemas – jube oli! Pigem laseksin endalt 10 korda veeniverd võtta või 10 tuimestussüsti teha kui laseksin uuesti proovi võtta. Järgmine päev hommikul ninast verd muudkui tuli, aga olin negatiivne.

LAUAMÄNGUD, FILMID, TEATER, MUUSIKA, MUUSEUMID, NÄITUSED

Meie selle aasta uued lauamängud on olnud peamiselt strateegiamängud nagu Coimbra – keskaja teemaline täringute mäng, Brass – kaubandusvõrgu arendamine rongiliikluse ja kanalite kaudu, Tzolkin – keerukas majade tsivilisatsiooni mäng, Concordia – veel üks kaubandusvõrgu arendamise mäng, Gallerist – kunstigallerii teemaline, Wingspan – lindude teemaline, Welcome to – linnaosa arendamine. Vaid viimased kaks on jõukohased “tavalisele” mängijale, sest teised on päris keerukate reeglitega mitme tunnised mõtteragistamised.

Vaatasime sellel aastal palju erinevaid keskkonna teemalisi dokumentaalfilme nagu “Blue planet”, David Attenborough “Extinction: The Facts”, “A Life On Our Planet” ja veel mitmeosalisi iga maailmajagu kujutavaid dokumentaale. Tänu nendele mõistsin esimest korda enda rolli maailmas tarbijana. Võttis VAID 29-aastat aega! See oli kurb hetk, sest see muutis kogu mu arusaama maailma toimimisest ning sundis ka ennast inimesena kriitiliselt hindama.

Väga meeldis mulle põnevusfilm “Unhinged“, kus Russel Crowe kehastas nii robustset tegelast, et see jättis kustumatu mälestuse ja andis taas kord tõdemuse, kui haigeid inimesi on maailmas olemas.

“Queens Gambit” oli Netflixi 7-osaline imeline sari naismaletajast, mis oli nii põnev ja hea näitlejatööga, et lihtsalt ahmisime selle sarja endale sisse. Disney “Mulan” meeldis mulle ka väga.

Digiteatrist vaatasime kodus erinevaid komöödia etendusi, Nukuteatris paari lasteetendust.

Kuulasime filmimuusikat “Lords of the Sounds” etendusel ning käisime Estonia teatris väikestele mõeldud klassikalise muusika kontserdil.

Sellel aastal käisime meeletult palju kõiksugu muuseumites ja näitustel, kusjuures enamikes käisime korduvalt: Meremuuseumis, Ajaloomuuseumis, Kadrioru muuseumis kasside ja koerte näitusel, KUMU-s nii Pisitasa hommikul kui ka Vaarao näitusel, Energiamuuseumis, Lennumuuseumis Läänemere näitusel, Loodusmuuseumis nahkhiirte näitusel, Tartu Ahhaas hirmude näitusel, Pärnus Pernovo loodusmuuseumis. Lisaks väiksemad kunstinäitused, nt Ülemiste Citys, Solarises, Telliskivis. Kirjutasin käidud kohtadest siin.

Minu lemmikuks oli Fotografiskas toimuv näitus Places Beyond.

Kummaline seik sellest aastast: tellisin aastaks endale “Müürilehe” ajalehe, aga kuud möödusid ja ajalehte ei käinud. Mõtlesin, et ju mul jäi maksmisel mingisugune kinnituse nupp vajutamata ja ma ikka ei tellinud seda. 🤔 Ja siis ükspäev septembris kurtsin Stenile, et näe, kui kummaline lugu. Nii tahaks lugeda seda ajalehte, aga vot.. jäi vist tellimata. Selgus, et Sten oli pidanud seda ajalehte tasuta antavaks rämpsuks (nagu ta ütleb ka “Pealinna” linnalehe kohta) ja iga kuu selle enne lehtede tuppa tulekut ära visanud. Olin nii rõõmus, kui seda lõpuks lugeda sain! Millised huvitavad mõttearendused ja milline rikkalik sõnavara!

RASKUSED

Kõige raskem hetk sellel aastal lisaks sünnitusele (ilmselgelt!) oli aasta lõpus, kui Väikemees ühes lastekohvikus endal huule katki kukkus. Nimelt oli mängumaja pandud laiale aknalauale ja loomulikult tahtis ta seal lambanaha peal mängida. Aknalaua ees oli aga diivan ehk päris seal kõrval seista ma ei saanud. Rääkisin sõbrannaga juttu ning ühel hetkel hakkas Väikemees sealt ise selg ees alla tulema hoides ise lambanahast kinni ja kukkus. Haav oli kole ja sügav, verd lahmas.. lapse suu ja riided täitusid ühe hetkega verega. Panime külma peale ja ÕNNEKS polnud haav nii suur, et seda oleks tulnud õmblema minna. Uskumatult ruttu paranes haav ära, aga tundsin end maailma halvima emana.

Teistmoodi jube oli kogemus ühe tunnustatud IT-firmaga, kellel palusin viia oma blogi wordpress.com keskkonnast wordpress.orgi! Kuu aega iga õhtu sain tundide viisi tegeleda asjadega, mille kohta ma ei tahtnud MITTE MIDAGI teada saada. Et palun tehke ära, öelge mis on hind. Ma ei taha sellele mõelda.

Situatsioon oli umbes selline, et palusin neil tõsta “maja” ühelt krundilt teisele. Täpselt selline maja nagu mul on, aga lihtsalt teisele krundile. Kõik. Nemad olid nõus ja ütlesid, et see maksab nii palju. Siis selgus, et ma pean ise endale uue krundi ostma, tegelema kogu selle seadistamisega, okei. Seejärel selgus, et päris sellist “maja” nagu mul enne oli nad uuele krundile viia ei saa, mistõttu valigu ma UUS maja umbes 10 000 seast, ent päris sellist nagu mul oli enne valitud, ei olnudki. Tuletan meelde, et ma tahtsin viia SAMASUGUSE maja uuele krundile. Aga okei. Valisin. Siis selgus, et minu valitu nõuab lisaraha, aga ups.. päris samasugune nagu enne ikka ei ole. Ja nemad seda ei märganud, kui palju erinevusi oli nende kahe maja vahel.

Siis selgus, et nende arvestatud hinna sees oli vaid maja mööbli transport ja kui ma tahan ikka maja ka, siis see läheb lisaks. Eriti, kuna nad pidid tegema mingeid ümberprogrammeerimisi, et üldpilt sarnaseks saada. Aga ups.. kolimise käigus:

• osa mööblist läks kaduma, mille peale nad soovitasid mul käsitsi käia ja otsida kaduma läinud mööbel üles ja ise see taastada. TUNDIDE VIISI TÖÖD.
• läks programmeerides midagi nii valesti, et kui kuu pärast tööde lõppemist vana kodulehe sulgesin, siis kadus ära ka uues majas olev osa mööblist.
• läks kaduma nii postiteenus, kanalisatsioon, kõikjal veateated, aeglaselt laadivad pildid.. ooehhh.

Loomulikult sain ka korraliku arve ja tulemuse, mille vigade parandusega sai uus ja usaldusväärne IT inimene tegeleda mitu päeva. Ühesõnaga sain korraliku IT-alase “koolituse”, millest tõenäoliselt blogi lugejana aimugi ei olnud. 🙂

MONTESSORIST INSPIREERITUD KODUÕPE

Väikemehe koduõppe aasta tundub nagu on kestnud terve elu, sest jõudsime sellel aastal teha meeletult palju erinevaid tegevusi ja lugeda erinevaid raamatuid. Aasta lõpus läbisin Child Of The Redwoods Montessori koduõppe online-koolituse vanusele 2,5-6-eluaastat, mis oli parem kui arvasin ja täpselt see, mida vajasin. Ma ei tahagi teha kodus 100% autentset Montessori lasteaias tehtavat ja see koduõppe koolitus kinnitas mulle, et liigun õiges suunas.

Mul olid teatud sisemised dilemmad Montessori vahendite ning metoodika osas, ent ma ei osanud neid kuidagi sõnastada. Koolitusel sain aga küsimustele vastused tänu sellele, et teised küsisid neid küsimusi, mida ma polnud osanud ise sõnastada ja sedasi sain ka ise teadlikumaks. Nii loodan, et jõuan millalgi ka selle kohta postituse teha, sest usun, et see on päris kasulik kõigile, kes Montessori põhimõtteid kodus praktiseerivad.

Isiklikest rõõmudest on sellel aastal üks tähelepanuväärsemaid olnud Väikemehe rääkima hakkamine. Tundus juba lootusetu juhtum. 😁 See eest uus beebi muliseb meid iga päev surnuks seega ehk tema hakkab kiiremini rääkima. 😉

BLOGI

Sain ka sellel aastal võimaluse defineerida enda jaoks pikemas perspektiivis, mida ma üldse oma blogilt ootan või kuhu see suundub. Mul on hea meel tõdeda, et tänu finantsilisele vabadusele ja “päris tööle” saan blogis valida ise kellega ma koostööd soovin teha ja kellega mitte. Seega, kui ma kellestki siin midagi head kirjutan, siis võib-olla kindel, et see mulle tõesti meeldib.

Kindlasti oli see aasta sotsiaalmeedia aasta, sest mind pani väga mõtlema nähtud dokumentaalfilm “Social Dilemma“. Mõistsin, kui õige on olnud mu otsus vältida aktiivsust Instagrammis – mul ei jääkski muidu päris eluks aega, kui seal ka kogu aeg postitaksin ja oleksin. Facebook ajab mind oma pidevalt muutuvate logaritmidega närvi, aga elab üle. Seetõttu sündiski pigem otsus eelistada blogi puhul meililisti kasutamist.

Kirjutasin sellel aastal blogisse 3-9 postitust kuus ning tundub, et mu kirjutatu pakub inimestele huvi, sest igapäevaselt külastab blogi üle 200-300 ja kuus 6000-7000 inimese. Seda on täpselt poole rohkem kui aasta tagasi samal ajal. 🤔 Samuti on mul raske hoomata, kui palju teid tegelikult on.

Olen väga tänulik selle eest, et ikka ja jälle siia lugema satute ning rõõmustav on lugeda kõiki neid positiivseid sõnu, mis minu poole olete teele saatnud. Julgustan seda ka edaspidi tegema, sest nii mõnigi kord mõtlen, et ahh.. see ju nii teada, mis ma ikka seda avaldan ja siis tuleb välja, et see info oli täpselt puudu. Ka kommentaarid on väga oodatud!

Teie selle aasta top 8 lemmik postitust:

1. Sünnist hädamärkide kuulamine
2. Kinginimekiri 2-ja 2,5-aastasele lapsele
3. Beebile vajalikud asjad: meie nimekiri
4. Jälle läbi 7nda ja 8nda raseduskuu! Ettevalmistused ja minu konspektid
5. Vajalikud materjalid (salasõnaga postitus)
6. Beebi riided – kui palju, mis suuruses ja milliseid valida?!
7. 0-3 aastase öine imetamine, mõju hammastele.
8. Elu vastsündinu ja väikelapsega: mis on teise lapsega teistmoodi.

Plaanid aastaks 2021:

1. Saada raamat valmis ja müüki.
2. Jätkata uue beebi albumi pidamist (printida beebi pildid välja!) ja mõelda mingisugune märkmik, kuhu panen kirja Väikemehe vaimukad hetked.
3. Jätkata Väikemehe koduõppega ja alustada sügisel ka uue beebi koduõppega. Sügisest Väikemehe lasteaeda minek saab olema väljakutse.
4. Suusareis ja soojamaa reis lisaks mitmele Eesti sisereisile.
5. Mõtlesin pärast suve jälle vaikselt tööle minna, kord nädalas või nii.
6. Mängida Steniga uusi lauamänge ja üldse temaga koos igasugu põnevaid asju teha.
7. Lapsed kolida kokku ühte tuppa.
8. Äkki õnnestub ka sõpradega hakata ühel hetkel tegema regulaarselt lauamänguõhtuid.
9. Hakkan kevadel kodus Bodybossi järgi jälle trenni tegema.

Jess! Saingi kirja! Siit me tuleme 2021!

Kuidas Sul see aasta kulges? Mida põnevat Sa sellel aastat siit blogist leidsid enda jaoks?

Kui soovid edaspidi meie toimetustega kursis olla, siis soovitan liituda meililistiga. 😉