Mäletan, et vaatasin kunagi unetreeningu vastaseid kerge üleoleva pilguga ja mõtlesin, et need on mingid veidrikud. Et nad mõtlevad üle ja pole kursis teadusuuringutega. Kogu see jutt: ”Kasvavad inimesed, kes ei loo teistega suhteid ega leia sõpru,” tundus tõeline draama ruudus. Ja kus olen täna? Olen jõudnud arusaamisele, et elu ja uni on keerulisemad kui arvame ja neil oli mingis osas õigus. Beebide ja väikelaste unetreening peaks kuuluma minevikku, sest sellel on potentsiaal mõjutada osade lapse aju arengut äärmuste suunas. Aga mis siis vahepeal juhtus?
Hoiatan, et kui oled lapsele teinud unetreeningut, siis järgnev postitus võib tekitada ühest küljest valgustust, aga teisest küljest ka süütunnet. Tõde võib-olla ebamugav. Kinnitan, et Sina pole süüdi, kui meie kultuuriruumis olev info on väär. Lapse aju arengut mõjutavad ka kõiksugu head kogemused. Aju on plastiline. Jah, rasedus-ja beebiiga ehk esimesed kolm eluaastat on üliolulised (mikrobioomi) ja aju arengu seisukohast, aga palju saab ka muuta. Näiteks on leitud probiootikumidest Laktobatsillide head mõju suurt vaimset stressi kogenud laste tüüpilise aju arengu toetamisel.
Tegu on pika postitusega.
Kõigepealt, mis see unetreening või unekool on? Laialt vaadates võib see olla kõik, mis aitab beebidel magada öösel kauem. Siia alla kuuluvad nii päevakava jälgimise soovitused kui ka enne ööund unerutiini tegemised. Ütlen kohe ära, et need on super kasulikud. Selles postituses mõtlen unetreeningu/unekooli all seda, mida tavaliselt peetakse unetreeningu/unekooli all silmas: soovitused, mis aitaksid beebil vanema abita (uuesti) iseseisvalt ja/või üksinda uinuda ja magada.
Alustagem algusest. Mu esimene beebi magas legendaarselt halvasti. Esimesed kolm kuud ei maganud ta kordagi kauem kui 2h järjest ja oli öösiti tundide viisi ärkvel. 3ndal elukuul läks asi veel hullemaks, sest siis ärkas ta iga öö max 30 minuti tagant. Olin elav zombi. Kogu enda ärkveloleku aja üritasin välja nuputada, mida paganat ma valesti teen.
Ja etteruttavalt pean tõdema, et tegin palju asju valesti. Üritasin muuta beebit mõistmata, et probleem on minus endas. Ma tean, et emadel on niigi raske ja kõiksugu mõtted, mis viitavad, et ema teeb midagi valesti tekitab frustratsiooni ja pahameelt, aga vaadakem helget poolt: järelikult enda ootusi ja elustiili muutes saabub ka oodatud lahendus. 🙂 Et lahendus on olemas ja on ema enda käeulatuses ja ema instinktidega kooskõlas.
Olin sellel hetkel täiesti ahastuses, unepuuduses. Olles mitu kuud unevaeguses olnud otsustasin kurta muret oma lähedastele. Näiteks isa õpetas mind beebit mähkima. Jama oli aga see, et meil oli kodus palav ja tavapärastesse tekkidesse mähkides beebi muudkui higistas. Seetõttu ostsin järgnevatel kuudel mitmeid magamiskotte proovimiseks. Ema soovitas rinnapiima päeva jooksul koguda, et mees saaks öösiti last toita, aga 1) beebi ei joonud pudelist, 2) mees polnud nõus öösiti beebiga tegelema, õhtusel ajal enne kella 22 ma aga uinuda ei suutnud. Ja soovitus beebiga päevasel ajal vankriga jalutama minna käis mulle ka üle jõu. Ma ei teadnud, mida teha. Tundsin, et kõik teised emad saavad paremini hakkama kui mina ja ma olen lumehelbeke, kes ei saa beebi 50x öösel ärkamisega lihtsalt hakkama.
Üritasin leida vastuseid raamatutest, blogidest ja teadusartiklitest. Tellisin endale kõik eesti ja inglise keelsed raamatud, mis vähegi mainisid sõna ”beebi uni”, sest kuskil pidi ju vastus olema. Unekoolitusi sellel ajal veel ei olnud. Rakendasin oma uusi teadmisi: vaatasin üle unekeskkonna, tegime kindlat päevakava (õnneks oli mul suht õpiku beebi), tutvustasin beebile ”häid uneabisid”, nagu enne uinumist white noise helimasinat ja kaisukat. Tulemusena ei olnud ta öösiti enam pikalt ärkvel, aga öine uni oli endiselt katastroof.
Mulle tundus, et kõigi teiste beebid magavad normaalselt. Sellele illusioonile andsid hoogu ka mitmete unenõustajate täiesti ebarealistlikud beebide öiste ärkamiste “soovituslikud” tabelid. Et kõik beebid peaksid magama ühtmoodi, aga tegelikult on 30% beebidest need ärkajad, kes magavadki kehvemini.
Ometi ma ei tahtnud uskuda, et minu beebi on see “katkine”. Esimese asjana kahtlustasin beebi nälga. Aga selgus, et kuna beebi võtab kaalus ilusti juurde, siis põhjust muretseda pole. Pole ka ime. Ma imetasin teda 22x ööpäevas! Igaüks võtab nii palju süües juurde. Vanaema küll soovitas, et 3ndal elukuul pärast beebi une halvemaks muutumist peaksin minema rinnapiimaasendajale, sest ju mu piim on lahja nagu temalgi oli, aga selle ”hea” soovituse jätsin rakendamata.
Või peaks kurtma perearstile, et mu beebi magab kehvasti? Teadsin, et perearstid ei tea beebide une kohta midagi. Mu beebi ju kasvas normaalselt ja alati kui läksime visiidile oli ta eriti heatujuline ja rõõmus. Tundsin ennast nagu mõtleksin lihtsalt asju välja.
Otsustasin minna ühele tunnustatud Eesti unenõustaja tehtud loengule. Beebi 3,5ndal elukuul pöördusin juba konsultatsiooniks, sest une vallas läks seis aina hullemaks. Olles beebi unekeskkonna, päevakava ja uinumisviisi üle vaadanud, siis “teadis” ta, milles on asi: probleem on selles, et beebi uinub vaid rinna või lutiga ja ta peaks õpetama iseseisvalt üksinda uinuma. Et ta suudaks uinuda ka öösel ilma minu abita.
Need soovitused põhinevad unetreeningu isa Ferberi uneassotsiatsioonide teoorial, et uinudes olev keskkond peab olema sama, mis unetsüklite vahetumisel. Ja sellest said alguse käitumise korrigeerimisel põhinevad unetreeningu meetodid. Oeh.. üle 50a vanad ideed, mis võiksid kuuluda ajaloo prügikasti. Kusjuures Ferber on sama tüüp, kes 1980ndatel mõtles välja selle, et beebid võiks jätta aina pikemaks ajaks nutma, et nad õpiksid ise uinuma. Seda on ta siiski hiljem parandanud, lisades, et iga halvasti magava lapsega ikkagi ei peaks nii tegema.
Jah, beebi suutis hommikuti esimesse uinakusse ise uinuda lutiga, aga see ei teinud öist und paremaks. Ta ikka ärkas öösel näiteks tunni jooksul kuus korda. Tavalised olid ärkamised iga 30-45minuti tagant kogu öö, kuigi oli ka 1,5h tagant ärkamisi. Proovisin hoida päeval toiduvahesid, teha eat-play-sleep tsüklit ehk vältida beebi uinumist imetades, aga see tundus jabur. Et päevasel ajal ja ööunne jäädes väldin uinudes imetamist ja samas öösel annan beebile rinda beebi soovide põhiselt. Öösel toiduvahesid hoides pakkusin beebile vahepeal lutti, aga selle keset ööd 30x suhu panek oli hullumeelne. Katsetasin erinevate toa temperatuuride, magamiskottide ja ma ei tea millega veel.
Kui kurtsin unenõustajale, et mu beebi uni pole teinud eriti suuri edasiminekuid, siis soovitas ta lihtsalt oodata. Olin ahastuses. Ainus, mida ma polnud veel proovinud olid kõiksugu iseseisva uinumise meetodid ilma lutita ehk beebile reageerimisega ootamine. Kes ütleb minut, kes viis ja kes palju vaja. Leebe unekooli sildiga kaetud, ent samamoodi käitumise korrigeerimisel põhinevad unetreeningu võtted, mis ütlevad, et ema instinkt beebile reageerida on vale, et selle pärast beebi magabki kehvasti. Või lihtsalt beebit patsutada, silitada kuni ta uinub, sest beebi protestib niisama. Selline patsutamine oli miski, mis ajas minu beebi täiesti endast välja.
Ärge saage valesti aru, aga asi polnud selles, et mul oleksid olnud mingid suured eesmärgid. Ma oleksin teinud ükskõik mida, et saada öösel 3h järjestikku und.
Ühes beebide une raamatus oli kirjas, et rahutut und võib põhjustada piimavalgu talumatus. Hakkasin otsima infot, lugesin teadusuuringuid ja tegin katseid. See tõi une vallas väga häid tulemusi. Aga täna tagasi vaadates olid mul tänu unenõustajate poolt jagatud infole beebile ebanormaalselt kõrged ootused. Kultuurilised ootused, mis ei võta arvesse beebide bioloogiast lähtuvat und. Ootasin nii beebi unehulga kui ka öiste ärkamiste osas liiga palju. Ning lisaks jälgisin liiga korralikult ebaadekvaatseid läänepäraseid beebide hooldamise juhiseid, mis omakorda muutis beebi une halvemaks, nt et tuleb beebi panna magama endast eraldi asemele, mitte öösel mähet vahetada/minimaalselt x korda. Pluss ei teadnud ma, kui oluline on tegeleda enda une harjumuste ja kui tõsiselt suhtuda toitumisse.
Unetreeningu juurde käib enamasti ka vanematest eraldi magama minek. Seetõttu läkski beebi 6ndal elukuul oma tuppa oma voodisse magama. See ei olnudki väga keeruline, sest ta oli minuga samal asemel maganud vaid paar korda elu jooksul. Ta vist ei pannud tähele, et ta magamistuba muutus.
Siiski beebile reageerimisega ootamine oli minu arvates kohutavalt raske. Pehmeloomulise emana oli mul raske taluda beebi nuttu üle 5 sekundi. Seetõttu minut ootamist tekitas mulle trauma. Olin kurb, et pean tegema valikuid enda une ja instinktiivse beebile reageerimise vahel. Ometi hakkas mu beebi paremini magama, sest hakkas sõrmi imema. Ta oli leidnud viisi enda rahustamiseks ja seega vajas tõesti uinudes ja öösel aina vähem minu abi.
Okei. Aga kui uni läks paremaks, siis miks minust sai unetreeningu vastane? Sest tükk tüki haaval sain teada, et see kõik põhineb valel. Ja usu mind, see arusaamine ei tulnud lihtsalt. Kui olla millegi pooldaja, siis on ajul väga raske sellest loobuda. Tunnistada, et ta eksis. Pigem üritab aju leida asju, mis ikkagi tõestaksid, et ta ei eksi. Ja see arusaamade täielik shift võttis aega. Olin teise lapsega ikka päris mitu kuud segases punktis, kus mõistsin, et unetreening ja tavapärased käitumisel põhinevad soovitused on valed, aga samas alternatiivi ka ei olnud. Imelik on minna autoriteetide vastu ilma, et oleks parem alternatiiv. 🤔
Selles mõttes oli ühe Austraalia perearsti poolt tehtud uneprogramm, Possums, minu jaoks tõeline päästja- see aitas tuua natukenegi loogikat beebide une valdkonda. Vähemalt arstina ikka väga korduvalt imestasin, kuidas beebide kohta käivad une ja tervise tõed on niivõrd ebaloogilised. Siiski nagu kirjutasin erinevate unekoolituste võrdlevas postituses, siis olid ka seal omad puudujäägid. Aga samm edasi ikka!
Mis olid märgid, et unetreening põhineb valel?
- Enamasti häiris beebit öösel hädavajadus. Inimesel oli öösel pissihäda nagu minul rasedana! Keskendumine vaid beebi näljale selgitab umbes 30% beebi öistest ärkamistest. Seega, kui keegi ütleb, et beebi peaks x vanuses öösiti sööma y korda, siis selgitab see heal juhul vaid 30% öistest ärkamistest.
- Beebid oskavad iseseisvalt imemiseta uinuda, kui nende kõik vajadused on perfektselt täidetud ja nad tunnevad end turvaliselt. Seega jutud uinuma õpetamisest on täielik jama.
- Lapsed hakkavad normaalselt päeval ja öösiti magama ka ilma unetreeninguta. Uskumatu, ma tean!
- Olin “õpetanud” oma teise beebi ilma imemiseta iseseisvalt voodis uinuma, aga see ei ennetanud 4nda kuu uneregressiooni. Põhjus on lihtne: see pole kehva une kui probleemi lahendus ega ka ennetus.
- Beebide une vallas olevad meetodid ei ole kooskõlas sellega, mis on leitud täiskasvanute une vallas. Väga kahtlane! See on sama nagu täiskasvanutele öelda, et nende katkistes hammastes on süüdi liigne magusa tarbimine, aga laste katkiste hammaste puhul mitte sõnagi magusa kohta öelda. Jah, beebidel alles und mõjutavad süsteemid arenevad, aga see ei tee olematuks baas une põhimõtteid.
- Unetreeningu teinud lapsed ei arene paremini ega kuidagi kiiremini. Vastupidi, on leitud, et pikad sügavad uneblokid ja suur une hulk on miski, mis on seotud pigem madalama vaimse arenguga. Öine ärkamine on esimestel eluaastatel normaalne ja tõenäoliselt vajalik.
- Vastuolu teiste teadusharudega. Näiteks on teada, et imetamine on kasulik ja soovitatakse imetada beebit nõudluse põhiselt, aga samas beebi unega seotud inimesed sageli soovitavad imetamist piiirata hoides toitmise vahesid ja öösiti vähendada toitmist. Veider vastuolu. Või lastearstid soovitavad teha unetreeningut, aga samas beebide vaimse tervise spetsialistid mitte (Australian Association of Mental Health). Jälle küsimusi tekitav.
- Harjumuse rõhutamine. Et vaja unetsüklite ühendamist õppida. Et üks öö mu beebi magab 5-7t ärkamata ja siis järgmisel ööl 2t tagant ärgates segab teda järsku harjumus ärgata?! Ja siis ilma midagi muutmata magab jälle 5-7t ärkamata. Ja 2-aastaseks saades sageli varem ōpetatud lapsed hakkavad uuesti öösel ärkama?! Ei olegi nõus enam iseseisvalt oma voodis uinuma?! Et targemaks muutumine nullib uinumise õppimise?! Veider.
- Unetreeningu käigus minnakse ema ja beebi instinktide vastu, et saada tulemuseks miski, mis peaks olema ellu jäämise baasvajadus ja tulema iseenesest: uni.
10. Unetreeningu ja beebide une kohta teada olevad põhimõtted ei selgitanud, miks tekivad vaimsete häirete korral unehäired. Siin peab olema seos, aga mingid pusle tükid olid lihtsalt puudu.
Okei. Unetreeninguga seotult oli palju kahtlast, aga esialgu ma polnud vastane. Ma lihtsalt olin väga skeptiline ja ka pettunud selles illusioonis, mis nad olid nende lihtsalt mõistetavate teadmistega loonud. Väsinud peaga emale tundusid muidugi need “lihtsad tõed” tol hetkel keerulised. 😀
Aga, mida rohkem ma lugesin, seda enam ma mõistsin, et mida rohkem keskenduda nendele unetreeningu tavapärastele põhimõtetele, siis seda kaugemale kaldub inimene asjadest, mis on päriselt olulised. Asjadest, mis päriselt mõjutavad tervist ja und.
See on sama nagu inimene palub, et juhataksid teda Tallinnast Pärnusse ja siis Sa saadad ta Narva poole. Nagu, ei. Ütleme otse, ärme keeruta. See on vale tee. Jah, tõenäoliselt keegi jõuab ka läbi Narva Pärnusse, aga enamik mitte.
Kõige ebameeldivamaks tõdemuseks olid kindlasti need teadmised, mis näitasid, et beebide unetreening ei toogi seda tulemust, mida lubatakse: vähem ärkavat beebit. Oot.. toob ju küll. Ei.
Unetreeningu mõjusid on väga keeruline uurida, sest erinevaid mõjutavaid tegureid on väga palju, sageli esineb suur uuringust lahkujate arv ja vanemate objektiivsust on raske tagada. Paljud unetreeningu mõjude hindamised on seotud vanemate küsitlemisega ja tuleb välja, et vanemad on väga halvad hindajad hindamaks beebide und. Näiteks kui Hall tegi 235 beebiga uuringu, kus ta lisaks ka objektiivselt aktinograafiga mõõtis beebi und, siis ta avastas midagi ootamatut. Unetreeningu läbinud beebid ärkasid samamoodi nagu unetreeningu mitte teinud beebid, aga nad lihtsalt ei andnud oma vanemale oma ärkamistest märku. Siit tegid uurijad järelduse, et beebid õppisid unetsükleid ühendama. Seega unetreening täitis oma eesmärgi: beebi ei sega enam vanemaid.
Tõde on aga see, et unetreeningu abil ei õppinud beebi vaid iseseisvalt uinuma aga ta ei andnud enam vanemale oma vajadustest märku. Beebi jaoks ärkamiste arv ei vähenenud. Miks? Sest beebide bioloogia tingib need ärkamised. Enamik neist on vajalikud tüüpiliseks aju arenguks. Ja need, mis on ebatüüpilised ärkamised, siis nendele tuleb leida päris lahendus.
Unetreeningut tehakse, sest ei saada beebi lähedus-ega hädategemise vajadusest aru ning (kuni) siiani pole laialt levinud inforuumi jõusnud seedimise ega ööpäevarütmide mõju ajutegevusele. Ma tõsimeeli arvasin, et kui ma päevasel ajal jagan lapsele rohkelt hellust, siis on okei, kui ta öösel magab üksinda. Tegelikult inimbioloogiast ja evolutsioonist lähtudes just öö on ohtlik aeg. Või kujutad Sa ette, et Kiviaja ema pani oma beebi kõrval koopasse pimedusse magama? 😀 Me elame imelikus kultuuriruumis. Ja probleem pole vaid beebidel. Ka täiskasvanute unehäirete põhjuseid seetõttu ei mõisteta. Aga no vähemalt ei öelda unega kimpus täiskasvanutele, et nad peaksid üksinda magama õppima või eriliselt keskenduma uinumise hetkele.
Näiteks rasedana öösiti pissile minnes ei olnud kehva une põhjuseks see, et Sa järsku ei osanud enam magada. Samuti inimene, kes öösiti ei uinu või ärkab mitmeid kordi. Inimene, kellel on ärevus, depressioon, skisofreenia-mis nende ajus on teistmoodi? Me ei ütle neile, et nad peaksid õppima ühendama unetsükleid. Uni pole õpitav. Pigem on oluline aru saada, mis on nende ajus teistmoodi, kas neil on mingid komponendid uneks puudu? Mida saame teha, et neil oleks uneks vajalikud komponendid? Ja arusaadav. Ei saagi oodata, et ilma meditsiiniliste baas teadmisteta inimene suudaks ära lahendada selliseid küsimusi. Ja see polegi võimalik, sest tuleb välja, et aju mõjutavad tegurid on seotud suuresti soolestikus toimuvaga. Seega kui uneteadlane loeb vaid uuringuid aju ja une kohta, siis ei saagi ta seda probleemi ära lahendada. On vaja erinevate harude teadustulemusi omavahel integreerida ja seda ma tegingi.
Uuesti beebide unetreeningu juurde tulles. Beebil on unetreeningu võimalik õppida, et vanem kas ei reageeri üldse ta märguannetele või ei hakka beebi üldse märku andmagi, sest vanem nii kui nii ei anna talle soovitut. Näiteks patsutabki pepule, ei võta teda võrevoodist sülle, ei vaheta mähet jne. Beebi ei anna enam märku, kui tal on pissihäda, kui ta mähe on ebameeldivalt märg, ta kardab, tal on külm või tal on uni ära läinud. Või lihtsalt igatseb ema. Ta lihtsalt vaikselt lebab ja ootab. Ootab kuni ta on suurem, sest iga kord, kui beebi muutub targemaks, kui beebi ajus vajutatakse sisse nii öelda järgmine arengu nupp, siis proovib beebi uuesti anda oma vajadustest hoolitsejale märku. Siit ka arusaamine, et isegi juba hästi magav laps võib hakata jälle halvasti magama. Mitmed uuringud (siin, siin) on leidnud, et unetreeningut tuleb teha korduvalt, sest mõjud on lühiaegsed, 3-6 kuud.
Seega ei. Unetreening ei vähenda beebi öiseid ärkamisi. Beebi lihtsalt ei anna enam oma vajadustest märku. Ja ma saan aru, kui vanem valib selle tee. Ei mingit hinnangut. Igaüks tehku oma lapsega, mis tahab. Beebi nutma jätmine ja talle mitte/valesti reageerimine on lihtne. Päris probleemidega tegelemine ja nendele lahenduste leidmine ongi keeruline. Vähemalt mina esimese lapsega ei osanud teistmoodi teha ja polnud ka häid alternatiive, et kuidas siis saada hea uni ka teistmoodi. Aga kui mul on valida, siis seda täna teades ei vali ma seda. Ma tahan, et mu laps alati annaks teada, kui tal on mure. Olgu ta siis 4-kuune, 2-aastane, 10-või 15-aastane. See on põhimõtteline valik. Ma tahan, et mu laps mure korral pöörduks minu poole.
Kerge on iga asja kohta öelda “halb harjumus”, “temperament”, aga palju keerulisem on aru saada beebi erinevatest vajadustest ja sellest, mis tegelikult und mõjutab. Selle mõistmiseks ei piisa käitumisel põhinevatest meetoditest, mis keskenduvad uinumise viisile ja kohale, vaid peab päriselt aru saama, mida aju pika une meisterdamiseks vajab. Miks mõnikord aju inimest unest äratab.
Teadmiseks on ehk oluline see, et uuringute järgi alla 6ndat elukuud ei tohiks unetreeningut üldse teha, sest see ei toimi. Beebidel on liiga kehv mälu selles eas ja nende aju pole piisavalt arenenud. Enne 6ndat elukuud alati äratab konkreetne füüsiline põhjus. Seega, kui beebi magab selles eas halvasti, siis on mingisugune muu mure, mis segab -enamasti konkreetne füüsiline vajadus. Iseseisev uinumine ega üksinda magamine ei lahenda siin midagi. Kui selles eas beebit eirata, siis enamasti on tegu füüsilise hooletusse jätmisega.
Ja kuigi leidub ka leebeid unetreeningu programme, siis tegelikult ei ole need kuigi palju leebemad, sest kui hoolitseja vastab beebile valesti: ei võta sülle, patsutab tagumikule vms, siis ajab see vaid beebit rohkem segadusse. Ja õpetab sama: pole mõtet vanemat kutsuda, sest ta ei anna soovitut.
Ebameeldiv oli ka see, et paljud (mitte kõik) unenõustajad väidavad, et unetreening on vajalik, et beebi hakkaks pikemalt ja vähemate ärkamistega magama. Et selline uni on vajalik beebi arengule. Ma küll olen väga nõus, et uni on äärmiselt vajalik, aga seda siiski selle piirini, mis beebid on bioloogiliselt mõeldud magama. Kui beebi öösiti ärkab (ema arvates) palju, aga samas beebi areneb väga hästi ja on rõõmsameelne, siis tegelikult ongi kõik normaalne.
Aga, kui beebid ikkagi pärast unetreeningut ärkavad, aga ei anna endast märku, siis seab see hoopis teise diskussiooni tasandi. Et kas:
1) beebi on õppinud oma füüsilisi ja vaimseid vajadusi ise täitma ehk ise end rahustama/leppima olukorraga või
2) nad vajavad hoolt, aga tunnevad stressi, sest teavad, et keegi ei vasta nende märguannetele.
Seega kõik taandub sellele, kas me peame beebi öist ärkamist mõttetuks. Et kas ta ärkab niisama või mingisugune vajadus äratab teda?
Siit ka mõte, et kas öine imetamine on mõttetu. Äkki vähendaks seda? Sest unetreening toob enamasti kaasa öise imetamise vähenemise ja sellel on omad mõjud aju arengule.
Aga kust see aju arengu mõjutamise jutt? Et unetreening võib viia ebatavalise beebi aju arenguni? Kas see pole liiga julge väide? Jah, see on julge väide. Olen mitmeid ja mitmeid kordi üritanud seda ”võrrandit lahendada”, aga iga kord jõuan ikkagi samale järeldusele. 🤷♀️
Inimbeebi on üks kõige ebaküpsemaid primaate, kelle kiireim aju areng toimub lisaks raseduse perioodile just esimestel eluaastatel. Seetõttu on beebi aju esimesel eluaastal stressile väga tundlik. Pole ime, et emade jaoks on beebide nutt nii ebameeldiv- see ongi mõeldud nii olema! On teada, et beebi märguannetele vastamine ja beebi stressi vähendamisel on beebi ajule väga head mõjud: parem keeleline, kognitiivne ja psühhosotsiaalne areng. Ja beebi vajaduste mitte täitmise võib pärast teist eluaastat tuua kaasa agressiivsuse, sõna mitte kuulamise, käitumisprobleemid ja õppimisraskused. Aga ka üldise empaatiavõime vähesuse.
Varajased hoolitsemise kogemused programmeerivad ajus HPA (hüpotaalamuse-käbinäärme- adrenaliini telge) ehk seda, kuidas reageerime stressile. Stress aga mõjutab meie und.
Vaimne stress tingituna lapse lähedus või füüsiliste vajaduste eiramisest toob aga endaga kaasa muutused seedesüsteemi mikroobides ja need omakorda unes ja unefaaside osakaalu muutus omakorda aju arengus. Seega unetreeningul on potentsiaal omada ebasoovitud mõju aju arengule.
Loomulikult ei saa iga unetreeningu teinud laps traumat, aga potentsiaal on olemas. Just see potentsiaal mulle ei meeldi. Ma usun, et alla 2-aastast last ei peaks panema meelega talle stressi tekitavasse olukorda ja seetōttu sai minust unetreeningu vastane.
Ja kuigi lähtusin sellest, et stressivaba ema toob stressivaba beebi, siis tegelikult see päris ikka nii ei toimi. Jah. Ema stressi vähendamine on mega oluline, et beebi magaks paremini, aga sama tähtis on vähendada ka beebi stressi!
Kokkuvõttes soovitan kuulata emana enda instinkte. Heaks uneks ei pea tegema unetreeningut. Ei pea õpetama last iseseisvalt uinuma ega üksinda magama. Ega kaotama halbu uneassotsiatsioone. Alati on valik. Ei pea ka kannatama. Saab leida und häirivad bioloogilised tegurid ja nendega tegeleda. Tegeleda päris põhjustega.
Tuleb seada:
- realistlikud ootused unele,
- lahendada seedemured ja luua tervislik mikrobioom,
- aidata beebit ööpäevarütmi korrigeerimisel ja
- oma beebit tundma õppida.
Siis hakkab beebi magama sedasi, mida enamik emasid peab tehtavaks. Kuna oleksin teinud mida iganes, et oma beebi und paremaks saada, siis pärast 600 teadusuuringu läbi töötamist ja kaks aastat nende oma lapse peal katsetamist sain valmis raamatu.
Minu tegemistega saad olla kursis jälgides Instagrammi (anetteariana, une_ekspert), facebooki (minuperspektiiv) või liitudes meili listiga.
Saad olla esimene, kes mu laste une raamatu saab kirjutades mulle: minuperspektiiv@gmail.com (hind 30 eurot)
Unenõustamise soovi korral leiad lisainfot siit.
Sulle võivad huvi pakkuda järgnevad postitused:
- miks tegelikult tekib 4nda elukuu uneregressioon?
- miks beebi teeb päevasel ajal vaid lühiuinakuid?
- miks tekib imiku äkksurm?
- erinevate beebide unekoolituste ja uneraamatute võrdlus
Kas Sul on ka tekitanud beebide unetreening kahtlusi või olen üksik hääl keset kõrbe?
